Mul on üks lemmiktoode, mida ma pea igal mõeldaval viisil kasutan, leian järjest kasutusvõimalusi juurde, ja ei ole pidanud veel pettuma. Selleks on õunaäädikas.
Kõige rohkem teatakse seda vist kaalualandajana, aga just kaalualandamine on see üks ja ainus teema, mille puhul ma õunaäädikat ei kasuta. Lihtne põhjus – kel on kalduvus refluksiga kõrvetisteks, need seda sisse võtta ei tohi*.
Küll aga kasutan ma seda koristamisel, nahahoolduses, juuksehoolduses, jalaseene tekkimisel, pinges lihaste puhul, tursete puhul, põlenud nahale… Ahjaa, söögi sees kah – väga hea salatikastme või marinaadi saab.
Poolenisti improviseerides keerasin ma endale pooljuhuslikult kokku elu parima näovee. Ning ma olen kasutanud ka Dr Hauschka toonikut ja kaasasin seda võrdlusesse. Lugesin kunagi netist, kuidas õunaäädikat näovees kasutatakse, tõsi, pigem rasuse naha ja akne puhul, millega mul pole iial probleeme olnud (jah, iial, ka mitte pubekana) – mul on pigem kuiv ja tundlik nahk. Juhtus aga, et näovesi sai ootamatult otsa, olemas aga oli uus rukkilille lillevesi ja loomulikult õunaäädikas (selle varud on mul alati olemas, arvestades, kui palju ma seda kasutan). Nii ma siis segasingi 100 ml pudelisse kokku destvee, õunaäädika ja lillevee. Umbes vahekorras 2:1:1, kui õigesti mäletan. Kuna lõhn jäi üsna äädikas, lisasin kaks tilka ylang-ylangi ka, sest see oli mu olemasolevatest ainus eeterlik õli, mille lõhn äädika omaga karjuvasse vastuollu ei läinud (teepuuõli ei läinud ka, aga seda ei tasu tundliku naha puhul kasutada muidu, kui otsese vajaduse puhul). Ja, palun väga, mu nahk nurrub selle peale!
- NB! Näovett meisterdades on oluline kasutada destvett.
Konkurentsitu lemmikkasutusala on juustehooldus. Mul on duši all spreipudel 1:3 õunaäädikalahusega, mida palsami asemel kasutan**. Lasen paar minutit seista ja siis loputan välja. Juuksed ei jää haisema, kerge tekkiv lõhn kaob juuste kuivades (kui üldse midagi, siis kerge õuna lõhn on aimatav), aga see-eest sillerdavad kiharad päikese käes, ei lähe ka kõige kuivema talvega elektrit täis. Ja kõik geeli-laki, mida ma lühikese “kana-pee” soengu pidajana väga palju kasutan, võtab välja. Paremini kui ükskõik, milline udupeen sügavpuhastav šampoon, mida iial kasutanud olen.
Ainult kloori ei võta välja – sellega jäävad üldse kõik ökod ja DIY asjad hätta.
Netis olen kohanud ka soovitust “3 sl liitri vee kohta”, mis on oluliselt lahjem kui minu segu. Aga mulle see sobib ja pealegi puhastan ma sellesama 1:3 lahusega ühtlasi dušikabiini ära. Hape võtab katlakivi ja seebijäljed ideaalselt maha. Kuna õunaäädikas on lahja, ei hakka see niimoodi hingamisteedele kui muud vannitoa puhastusvahendid. Ja kui äädikanüanss hajub, jääb järele kerge õunaaroom.
Sama teema WC puhastamisega, mille avastasin ükskord improviseerides, kui tegin suurpuhastust ja see üks ja ainus asi, mis puudu oli, oli WC-puhastaja. Raputad sooda potti suht paksu kihina, pritsid õunaäädikalahust (või siis juba puhast õunaäädikat) peale, imetled vaatemängu (science, bitch!), lased järelejäänud segul pool tunnikest seista, hõõrud harjaga poti puhtaks, tõmbad vett ja – palun väga – sul on puhas pott. Ja ei mingit “värske mägioja” või “männimetsa” haisu.
Talvel loputan vahel sünteetilisi rõivaid õunaäädikaga – võtab staatilise elektri ära. Kui pesu kuivab, kaob igasugune lõhn.
Kogu pesuloputust ja koristamist saab teha ka tavalise äädikaga, aga vahe on lõhnas. Mina olen enam-vähem verekoera ninaga, olin keskmisest parema haistmismeelega ka siis, kui suitsetasin. Nii et see on minu jaoks väga oluline. Ja verekoera nina on muuhulgas üks oluline põhjus, miks ma sünteetilistest puhastusvahenditest kauge kaarega mööda käin, isegi kui keskkonnamõju kõrvale jätta. Isegi “lõhnatu” sünteetika haiseb!
Teiseks on õunaäädikas lahjem hape****, mis tähendab, et selle reaktsioon on kontrollitavam. Puhas lauaäädikas on nagu mustlaspüss, väga kerge üle doseerida. Nii et tavalise äädika olen reserveerinud suurema mustuse (ahjud, plaadid, põhjakõrbenud potid) ja ummistuste jaoks.
Üks oluline nüanss, mida DIY ilutoodete juures meeles pidada – kui kasutada “elusat” õunaäädikat, siis tekivad seisvasse õunaäädika lahusesse sellised üsna koledad klimbid. Mitte paanitseda! Need on äädikhappebakterite kolooniad ning nende tekkimine näitabki, et su äädikas on tõesti “elus”. Võta lihtsalt vatitikk ja õngitse need aeg-ajalt välja.
Õunaäädikat sisse võttes või naha peal kasutades tuleks meeles pidada, et tegemist on happega, mis siis, et nõrgaga. Ehk siis – seda peab lahjendama või maha/välja loputama. Mida tundlikum nahk, seda rohkem tuleb lahjendada. Nt minu näoveest on ainult 25% õunaäädikat (mis on ise juba lahja), kuigi netis räägitakse tunduvalt kõrgemast kontsentratsioonist, eriti rasuse naha puhul. Aga minule sobib see ja ma ei näe põhjust seda muuta.
Nii et kel kalduvust DIY-ks, sellele soovitan soojalt.
* Võin omalt poolt kinnitada, et nii see on, sest ma pidin ikka ära proovima ja omal nahal selleni jõudma, et kui mul muidu on kalduvus kõrvetisteks (s.t. need esinevad halbade asjade kokkulangemisel), siis õunaäädikat kasutades on tulemus kindel.
** Siinkohal on ilmselt oluline märkida, et ma ei kasuta juba aastaid šampooni, vaid Nurme seebi tahket šampooni***. Ükskord kingiti, hakkasin kasutama ja meeldis. Ise poleks küll ostnud :). Igatahes töötavad palsamid, ükskõik kui ökod, minu kogemuse järgi sellele kuidagi arusaamatult vastu, juuksed jäävad vale tekstuuriga. Seepärast jätsin palsami ära – ja juuste olukord läks paremaks.
*** Soodaga olen ka pesnud. Sain juuksed puhtaks ja tore teada, et see moodus olemas on, kui šampoon ootamatult otsa saab. Püsivalt ma seda meetodit kasutama ei hakka – see lihtsalt ei tekitanud mingit vau-efekti.
**** Ma räägin vist ikka väga nagu keemik 🙂
Kunagi oli aeg, kui ma tahtsin hirmus öko olla. See oli ammu-ammu, long before it was cool*.
Siis pettusin tõsiselt ökoseltskonnas (sest öko ei tähenda tegelikult ajuvabadust, aga selleks see tihti tehakse). Ja siis tuli aeg, kus ma ei viitsinud enam üldse siltidega tegeleda ega juurelda selle üle, kas ma olen öko või ei või mis see öko üldse on.
Nüüd olen avastanud, et, kae nalja, võrreldes keskmise inimesega ilmselt ikkagi olen. Kindlasti mitte ekstreem, ma pole mingi ökoguru ning on sada üks asja, mida ma teen täiesti antiökolt. Hardcore ökod saadaks mu üldse kukele. Küll ja küll nähtud netis kaklusi teemal “too tüüp on enda arvates öko, aga teeb ise vat hoopis seda”.
Aga no põhimõtteliselt. Findhornis tegime s.-ga ettekande teemal “Baby steps to sustainability”, kusjuures see pealkiri võtabki põhimõtteliselt kokku kogu mu mõtte.
Elus kipub olema nii, et üheseid lahendusi pole. No lihtsalt ei ole. Nii kipub ka ökondus olema kompromiss.
Mulle meeldib tuua siinkohal näide, mis minu jaoks selle, et ökondus ei ole üks ja konkreetne asi, eriti puust ja punaseks tegi: isegi keskkonnamõju pole lõpuni üheselt ja objektiivselt hinnatav. Nt LCA-d tehes, kui võrdlesime klaas- ja plastpudeli mõju – LCA metoodika viimane samm on tegelikult “eksperthinnang”, kas su arvates on olulisem see või teine keskkonnaprobleem. Jah, olgu see viimane aste oli ekspert-, s.t. suurema kaaluga kui lihtsalt hinnang, aga siiski hinnang, mitte mõõdetav asi.
Nii et ka ökonduses tuleb valida juba kasvõi erinevate probleemide vahel: mahe (väetised! pestitsiidid!) vs energia (eesti kurk vs hispaania kurk) vs tootekilomeetrid. Ja kui väga rangeks minna, siis läheb asi kole keeruliseks. Ja päris õigesti oskaks valida ainult päris keskkonnateadlane.
Seega tuleb kompromisse teha ka oma teadmistega, mugavusega, ajakuluga, eetikaga… ja – väga oluline – rahakotiga!
Nii võib lolliks minna.
Nii et pärast suuri maailmaparandamisi ja tuuleveskitega heitlemist jõudsin ma järeldusele, et elu tuleb elada oma äranägemise järgi ja nii, et mugav on. Ja mitte põdeda iga valiku õigsuse üle, sest päris õigesti ma neid niikuinii ei tee.
Et ühtpidi võttes muudab iga mu valik maailma, see on natuke seesama filosoofia, et ükski tilk ei pea end uputuse eest vastavaks ja et muuda seda, mida sa muuta saad (oma valikud) ja ära põe nende pärast mida ei saa (teiste valikud). Aga teistpidi võttes ei pea ma end risti lööma, kui juhuslikult teen suurema keskkonnamõjuga valiku, sest et maailma ajaloo perspektiivis vaadates ei muutu sellest ühest teost mitte midagi.
Sõnaga – valida tuleks, aga ei tasu sellega lolliks minna.
Selle otsuse juures tekkis mingi sisemine rahu. Ja umbes siis minu elamise keskkonnamõju tugevalt vähenema hakkaski.
Elangi oma elu nii, et on mugav. Lihtsalt et minu mugavus, tuleb välja, kaasab järjest vähem asju. Samuti on mulle järjest mugavam teatud isetegevus ja lihtsus. Mulle on järjest mugavam tarbida mahedamaid tooteid. Mulle on järjest mugavam minna ihuhoolduses üle järjest naturaalsematele materjalidele. Mulle on järjest mugavam üleüldiselt vähem tarbida.
Erinevus varasemaga, kui üritasin silti küljes hoida, ongi see, et ma ei tee ühtegi valikut seepärast, et “nii on öko”, vaid siis ja ainult siis, kui see on mulle mugav. Päriselt mugav**
Baby steps.
* tuleb välja, et mina olengi hipster, sest et päris tõsiselt olen ma palju asju teinud ammu enne seda, kui need popiks said, sajal põhjusel olen ma asja popiks saades asjast juba loobunud ja kibestunud.
** nt ei usu ma, et tuleks aeg, kus ma ökot ripsmetušši kasutama hakkan, sest et see lihtsalt ei ole mugav! Ma võin ökode ripsmetuššide kohta ainult ebatsensuurseid väljendeid kasutada…
Ma pole sellest ammu kirjutanud, sest selleks on rohkem privablogi.
Aga vahel tundub, et peaks seda ikkagi avalikumalt ka tegema, et tutvustada mitte-päris-korras peadega inimeste mõtteis toimuvat. Et äkki on kellelegi abi. Näiteks oma lähedastega suhtlemisel vms.
Mingi kasu on eluaegsest vaimlemisest olemas – see on mulle õpetanud võtteid, millega enda peas toimuvat päris hästi kaardistada. Aga oma häda on selles kah. Nimelt et kuna ma olen rõhuva osa ajast päriselt või näiliselt tasakaalus ja oskan endas toimuvat päris hästi kõrvalt näha ja analüüsida, ei suudeta hästi uskuda, et ma kogen seda valu ja pinget päriselt ja tõeliselt. Kuidagi väga tüüpiline on, et ma näiteks räägin kuu aega inimesele, et ma olen noatera peal ja hoian sisuliselt hammastega tasakaalust kinni – aga kui ma siis tõesti ära flipin, on see miskipärast suur üllatus.
Tegelikult ei ole sellised asjad ainult mõtlemise küsimus.
Ei, paljus on – lausa väga paljus! Aga see pole siiski ainus asi, mis määrab.
Asi on selles, et nendel erroritel on põhjused. Ma ei mõtle aktiveerivaid põhjuseid (“ma flippisin ära, sest keegi ütles mulle pahasti”), vaid errori tekkepõhjuseid (“ma flippisin tema lause peale ära, sest minus käivitus see ja too muster, mis on põhjustatud sellest ja tollest, mis… “). Neid positiivse mõtlemisega ei muuda. Positiivne mõtlemine muudab reaktsiooni, aga põhjus, miks see error sinna üldse tekib, jääb alles.
Ja see kipub välja lööma, kui seda väga kaua ignoreerida.
Kuidas tekkepõhjuseid ravida, mina ei tea. See ei tähenda, et ma ei taha, vaid et ma ei tea. Olen miljonil erineval viisil proovinud, mõni error on ka ravitud, aga on mõni, millega olen tõesti alla andnud.
See, et ma praegu näen tekkepõhjused läbi, ei ole alati piisav, et kogu seda eluaegset kupatust muuta.
Noh ja siis olen mina hädas sellise asjaga nagu suicide compulsion (mis see maakeeli on, mina ei tea). See ei tähenda mitte soovi surra, vaid seda, et on aegu, kus mulle tundub kõige loogilisem, ei, vajalikum… kõige õigem tegu end tappa. Mitte, et ma tahaks, vaid et seda peab tegema. Sest et see on õige. See on loogiline.
Ja selles mõttes puudub igasugune traagika! See on umbes sama loogiline ja vajalik nagu vetsus käimine.
Noh ja kui kaks kuud on su kuklasopis sulle sosistatud*, et tegelikult sa ikkagi peaksid… vat siis mingil hetkel enam ei aita teadmisest, et see kuklasopi sina on psychobitch, vaid sa hakkad seda uskuma.
Et ongi loogiline ja õige.
Lõppeks on ta ju sina ise… Kaua sa ennast ignoreerid?
Nii. Ja sellest ei saa kellelegi rääkida, sest et siis ma manipuleerin ja tahan tähelepanu. Aga ei ole! S.t. ma olen ka manipuleerimise ja tähelepanu pärast sellist juttu rääkinud, aga see on täiesti teine asi! Ausalt! Just see teeb asja kõige õudsemaks, et sellel EI OLE traagikat taga, vaid et see tundub nii… normaalne.
Kui kuradi palju lihtsam on seda valu ja ängi taluda, kui sul on reaalsed põhjused!
Ma olen takkajärgi veendunud, et vähemalt poole oma minevikudraamadest mõtlesin ma välja ja tekitasin konkreetselt selleks, et selleks juba eksisteerivaks ängiks oleks käegakatsutav põhjus!
Natuke kahju lausa, et ma selle skeemi läbi nägin, sest nüüd tuleb seda läbi elada ilma draamadeta…
Teate, kui keeruline on elada nii, et mingi osa sinust saab aru, et teine osa sinust peksab täiesti segast? Ja et see arusaamine ei tähenda, et teise poole äng vähem valus oleks kogeda? Ja et kuna see äng on tõeline, ehe ja kogetav, siis ei suuda seda esimest poolt alati uskuda (“see pole päris!”), sest et mingi põhjus ju selleks valuks olema peab ja kui ma seda kogen, siis see ju on päris?
Et miks ma seda kirjutan.
Sest et ma soovin, et nende inimesteni, kel ei ole sadat psüühikahäiret, millega rinda pista (vaid on näiteks ainult kaks), jõuaks kuidagi ka see, et sinna, et teine on katki, ei saa alati midagi teha.
See ei ole katkiolija süü (v-o kunagi isegi osaliselt oli**), ammugi mitte kõrvalseisja süü. Ka siis ei ole see kõrvalseisja süü, kui kõrvalseisja on juhuslikult katkiste kohtade aktiveerija*** – võimalusel võiks aktiveerija ja aktiveeritav mitte suhelda, et katkist kohta mitte talluda, aga see, et seal on katkine koht, ei ole aktiveerija süü.
Vahel on kusagil midagi nii metsa läinud, et ei saagi midagi teha.
Ei saagi.
See “ei saagi” tähendab seda, et ei peakski midagi tegema.
Lihtsalt aktsepteeri, et on inimesed, kellel on aegu, mil nad käivad läbi kohtadest, millest sa aru ei saa.
Sa ei peagi sellest aru saama. Ja sa täna õnne, et sa sellest aru ei saa.
Aga palun pea meeles, et see, et sina aru ei saa, ei tähenda, et see ei ole teise jaoks tõeline.
See, et sinul sellist katkist kohta ei ole, ei tähenda, et teise oma on tühine.
Või see, et sinul oli see koht katki ja sa said sellest üle, ei tähenda, et teine peaks sellest samamoodi üle saama või et ta üldse kunagi saab. Meil on kõigil erinevad tugevad küljed.
Mida sa saad teha – ära süüdista teist selles, kui ta oma kuklasopi psychobitchi uskuma jääb. Sa jääksid kah, kui sind keegi, kes sind, sinu nõrkuseid ja vastuväiteid kõige paremini tunneb, selles kuude viisi veenaks. Raudselt jääksid. Sul lihtsalt ei ela selline tegelane kuklas. Aga see, et sinul säärast igapäevast kaaslast ei ole, ei tähenda, et see teise jaoks tõeline pole.
Sellest mõistmisest on mõlemale kasu, sest see sõlmib teid lahti.
Nagu mu vend mulle kunagi ütles: “Ma tunnistan ausalt, et ma ei saa aru, mis sinuga toimub, aga ma saan sellest aru, et sul on vahel väga-väga halb olla”.
Teate, see on kõige ilusam ja justnimelt vajalikum asi, mida ta mulle terve elu jooksul üldse öelnud on.
Aga ära sina seda psychobitchi usu. Palun pea meeles, et su sõber või lähedane on üks ja seesama inimene ka siis, kui ta parasjagu läbi käib neist kohtadest, mida sa ei mõista. Ära mine temaga kaasa (kuigi ta ilmselt üritab sind kaasa haarata), ole targem. Aga ütle talle, et sa oled teisel pool olemas.
Sest su sõber või lähedane vajab kõige rohkem teadmist, et sina ei kao ära, kui ta oma aukudest läbi käib. Kui mul kunagi väga halb oli, kirjutas mu sõber mulle: “Ma hoian mõttes kätt su õlal, kui oma põrgust läbi käid. Ma ootan sind teisel pool”. Ei tulnud draamasse kaasa, õigupoolest jättis ta mu oma halasse päris üksi, sest tal lihtsviisiliselt ei olnud enda elus ressurssi, mida mulle jagada.
Aga see teadmine, et ta on olemas, kui mul on jälle parem, oli ääretult toetav.
Mida paljud mitte-päris-korras-peaga inimesed teevad ja mida mina olen ka alles viimasel ajal õppinud vältima(ja siiani ei tule alati välja!), on kõrvalolija sisuline asjasse segamine. No nt seesama – draama tekitamine, et oleks põhjus end halvasti tunda (sest tunne on juba olemas). Tüli norimine. Süüdistamine. Manipuleerimine. Enese haledaks tegemine.
Ma ei mõtle siinkohal mitte rääkimist stiilis “mul on hetkel pask” (mis on lihtsalt hetkeolukorra konstateerimine), vaid… noh… halisemist.
Nii et arusaadavalt on selliseks asjaks vaja elukogemust ja äärmiselt suurt emotsionaalset intelligentsi. Äärmiselt suurt. Nii et täiesti võib olla, et sa ei suuda seda taluda. Seda kõike on liialt palju.
Palun saa aru, et see on täiesti normaalne!
Ainult et sellisel juhul ole pai ja loobu suhtlemisest. Tee teile mõlemale teene.
See on pikas perspektiivis igal juhul parim valik.
Usu, ka katkiolija ei soovi sind hulluks ajada!
Kaitse ennast ja tunne oma piire, aga anna ka katkiolijale õigus katki olla.
Sest et see ongi tegelikult empaatia.
* piltlikult, eksole, ideena. Ma ei kuule hääli.
** mina nt olin emo-kid before it was cool ja sõna tõsises mõttes tekitasin endale pubekana päris mitu väga lollakat mõttemustrit. Ma tahtsin olla Huvitav Inimene – ja pole midagi huvitavamat kui Traagiline Sassis Hingega Kannataja. Lihtsalt et nüüd, pool elu hiljem, on neid mustreid pea võimatu muuta, sest et nüüd on peal KOGEMUSED! Ja Traagiline Sassis Hingega Kannataja võib kohati huvitav olla küll, aga peamiselt on see totaalne ajun*** nii endale kui ümbritsevatele. Not cool!
*** nt minu puhul oli seda teadagi-kes
Järgneb seosetu jutt, nagu parasjagu torust tuleb.
Mind ikka ja jälle hämmastab igasugu uhuude eeldus, et need, kes nende vaadet ei jaga, ei ole asja uurinud või enda jaoks selgeks teinud.
Tihti kasutavad seda teatud v-tähega algava protseduuri vastased, aga et mitte kurja välja kutsuda, ma seda sõna välja ei kirjuta.
Aga ka üks mu hipisõbrannast homöopaatiausuline, kellele ma korduvalt ütlesin, et jätame selle teema, me ei jõua sel teemal iial ühele nõule, ütles, et ma ei peaks nii negatiivselt meelestatud olema, kui ma asjasse süvenen, siis ma hakkan kindlalt ka seda pooldama.
Asi on selles, et oli tegelikult aeg, kus ma tõesti süvenesin teemasse, nagu mul kombeks on. Lihtsalt et ma uurisin tõesti mõlema poole argumente (mitte ühe poole), kasutasin allikakriitilisust ja, eksole, 6. klassi bioloogia-ja keemiaalaseid teadmisi. Ja justnimelt homöopaatia pooldajate jutt oli see, mis mind veenas, et tegu on jamaga.
Pooldajate. Mitte vastaste. Kui teema väidetavad eksperdid ikka suudavad vastuollu minna eelkõige just iseenda jutuga (elementaarsetest loodusseadustest me ei räägigi), siis ei ole nagu eriti vaja vastaste juttu enam lugedagi. Pooldaja, väidetav ekspert, on end täitsa siseseisvalt tugevalt diskrediteerinud*.
Miskipärast on need uhuud, kes on väidetavalt mingit tervisealast teemat (nt seesama v-tähega asi) uurinud, täpselt samad, kes said koolis bioloogias ja keemias jeeli-jeeli kolmesid. Aga nüüd on järsku suuremad eksperdid ja avatuma pilguga kui inimesed, kes neid alasid süvitsi õpivad, kaitseid teevad ja ninapidi juures on.
Nad ei jaga loogikareegleid ja eksivad kõige elementaarsemate uurimismeetodite vastu (no nt seesama allikakriitilisus). Nad ei saa aru, mida millestki järeldada saab ja mida kindlasti ei saa (kui palju kordi olen ma pidanud uhuudele seletama, et keegi pole otse öelnud, et su väide on vale, lihtsalt et põhjendused, mis sa tood oma väidete kinnituseks ei päde, neis on mingi loogikahüpe (nt et korrelatsioon ei näita alati sõltuvust või tegeled sa kirsinoppimisega) – mõtle läbi ja tule uute ja paremate põhjendustega, seni pole mõtet oodata, et keegi mõtlemisvõimeline inimene su juttu tõsiselt võtab). Teaduslikku meetodit, mille puhul millegi uuega välja tulija IGA väidet hakatakse ründama ja ümber lükkama, et see kuulub asja juurde, seda tehakse absoluutselt kõigiga, ja sinu asi on need rünnakud elegantselt pareerida, tõlgendatakse Suure Tõe Kuulutaja tagakiusamisena.
Mis näitab, et teemat ei jagata kõige lihtsamal tasemel. Isegi sellest ei saada aru, kuidas protsess käib!
Aga ometi ollakse suurem ekspert ja rohkem uurinud.
Täiesti müstika, mis teed pidi saavad inimeste mõtted käia.
Noh ja see on minu elu suur needus. Olla uhuude seas “teaduseusku” (tsitaat) ja teadlaste seas totaalne uhuu. Mistõttu üht poolt endas pean ma kogu aeg maha vaikima.
Ma olen peast öko, sest et esiteks keskkonnamõju, teiseks lihtsalt meeldib (nt ise mökerdada) ja kolmandaks natuke ka budistlik eetika (võta vähe ruumi), aga ökokogukondade kokkutulekul olen pidevas mentaalses facepalmis, sest et ülejäänud seltskond korjab surmtõsiselt allkirju chemtrailide vastu.
Mulle meeldib idee kandelinast, sest et esiteks meeldib see mulle visuaalselt, teiseks tundub mugav nii lapsele kui emale ja kolmandaks, noh, psühholoogiliselt ei saa see, kui laps on ema vastas, paha teha, pigem head. Aga sellega käib raudselt kaasas see asi, mida ma välja kirjutada ei taha. Ja kui julgen mainida, et LOOMULIKULT kavatsen ma seda v-asja teha, saan ma teada, et ma olen ajupestud ja ei ole teemat uurinud. Ja et ma ei hooli.
Noh ja teistpidi ei saa ma mõtlemisvõimega seltskonnas just seepärast mainida ei oma ökondust ega kandelina-lembust. Sest et kohe eeldatakse, et ma olen ühtlasi ka v-vastane, homöopaat ja mida kõike. Ja hakatakse MINU kallal norima.
Ja ma ei viitsi.
Miks ma pean pareerima rünnakuid, kohati vägagi jõhkraid, millel pole minu ja minu vaadetega miskit pistmist?
Ma ei taha, et mind asja eest, teist taga rünnatakse ja peetakse mõtlemisvõimetuks idioodiks ja vandenõuteoreetikuks ainult seetõttu, et ma suurema osa koristamisest sooda, äädika, kuuma vee ja apelsiniõliga ära teen.
Asja ei paranda ka see, et ma praegu massaaži õpin. Täpselt samamoodi pool-uhuu asi. Mõttes, et massaažil on psühholoogia-moment tugevalt sees, sest et see kaasab inimese puudutamist, usaldamist jne. Ja sellega võiks arvestada, ainult füüsiline massaaž on kole mehaaniline.
Aga kui saaks seda kõike ilma suurema uhuuta ja energiajututa, küll oleks tore.
Mingi kunagine nõia-ella ütles, et minu eluülesandeks olevat vastandite ühendamine. Ühendada emotsionaalsus mõistuse häälega. Ühendada tunnetuslikkus (heas mõttes) materiaalsega.
No, võta või jäta, kõike eelnenut arvestades tundub, et täpselt selline asi mul ees ongi.
Kuidas saan ma olla nii, milleni on mind viinud minu isiklikud äratundmised – ühe jalaga kummassegi maailma, ilma, et peaksin kumbagi poolt endas varjama, kaitsma või midagi endasse mittepuutuvat seletama?
* tegelikult on homöopaatias üks nüanss, mis mulle meeldib. Nimelt see, et patsient kuulatakse täiesti ära ja vaadatakse üle tema lähiajalugu. See seob otseselt inimese peas tema harjumused ja haiguse. Aga milleks on pärast seda vaja megakalli raha eest suhkruterasid sisse süüa, beats me.
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 