Ma pole sellest ammu kirjutanud, sest selleks on rohkem privablogi.
Aga vahel tundub, et peaks seda ikkagi avalikumalt ka tegema, et tutvustada mitte-päris-korras peadega inimeste mõtteis toimuvat. Et äkki on kellelegi abi. Näiteks oma lähedastega suhtlemisel vms.

Mingi kasu on eluaegsest vaimlemisest olemas – see on mulle õpetanud võtteid, millega enda peas toimuvat päris hästi kaardistada. Aga oma häda on selles kah. Nimelt et kuna ma olen rõhuva osa ajast päriselt või näiliselt tasakaalus ja oskan endas toimuvat päris hästi kõrvalt näha ja analüüsida, ei suudeta hästi uskuda, et ma kogen seda valu ja pinget päriselt ja tõeliselt. Kuidagi väga tüüpiline on, et ma näiteks räägin kuu aega inimesele, et ma olen noatera peal ja hoian sisuliselt hammastega tasakaalust kinni – aga kui ma siis tõesti ära flipin, on see miskipärast suur üllatus.

Tegelikult ei ole sellised asjad ainult mõtlemise küsimus.
Ei, paljus on – lausa väga paljus! Aga see pole siiski ainus asi, mis määrab.

Asi on selles, et nendel erroritel on põhjused. Ma ei mõtle aktiveerivaid põhjuseid (“ma flippisin ära, sest keegi ütles mulle pahasti”), vaid errori tekkepõhjuseid (“ma flippisin tema lause peale ära, sest minus käivitus see ja too muster, mis on põhjustatud sellest ja tollest, mis… “). Neid positiivse mõtlemisega ei muuda. Positiivne mõtlemine muudab reaktsiooni, aga põhjus, miks see error sinna üldse tekib, jääb alles.

Ja see kipub välja lööma, kui seda väga kaua ignoreerida.

Kuidas tekkepõhjuseid ravida, mina ei tea. See ei tähenda, et ma ei taha, vaid et ma ei tea. Olen miljonil erineval viisil proovinud, mõni error on ka ravitud, aga on mõni, millega olen tõesti alla andnud.
See, et ma praegu näen tekkepõhjused läbi, ei ole alati piisav, et kogu seda eluaegset kupatust muuta.

Noh ja siis olen mina hädas sellise asjaga nagu suicide compulsion (mis see maakeeli on, mina ei tea). See ei tähenda mitte soovi surra, vaid seda, et on aegu, kus mulle tundub kõige loogilisem, ei, vajalikum… kõige õigem tegu end tappa. Mitte, et ma tahaks, vaid et seda peab tegema. Sest et see on õige. See on loogiline.
Ja selles mõttes puudub igasugune traagika! See on umbes sama loogiline ja vajalik nagu vetsus käimine.

Noh ja kui kaks kuud on su kuklasopis sulle sosistatud*, et tegelikult sa ikkagi peaksid… vat siis mingil hetkel enam ei aita teadmisest, et see kuklasopi sina on psychobitch, vaid sa hakkad seda uskuma.

Et ongi loogiline ja õige.

Lõppeks on ta ju sina ise… Kaua sa ennast ignoreerid?

Nii. Ja sellest ei saa kellelegi rääkida, sest et siis ma manipuleerin ja tahan tähelepanu. Aga ei ole! S.t. ma olen ka manipuleerimise ja tähelepanu pärast sellist juttu rääkinud, aga see on täiesti teine asi! Ausalt! Just see teeb asja kõige õudsemaks, et sellel EI OLE traagikat taga, vaid et see tundub nii… normaalne.

Kui kuradi palju lihtsam on seda valu ja ängi taluda, kui sul on reaalsed põhjused!
Ma olen takkajärgi veendunud, et vähemalt poole oma minevikudraamadest mõtlesin ma välja ja tekitasin konkreetselt selleks, et selleks juba eksisteerivaks ängiks oleks käegakatsutav põhjus!

Natuke kahju lausa, et ma selle skeemi läbi nägin, sest nüüd tuleb seda läbi elada ilma draamadeta…

Teate, kui keeruline on elada nii, et mingi osa sinust saab aru, et teine osa sinust peksab täiesti segast? Ja et see arusaamine ei tähenda, et teise poole äng vähem valus oleks kogeda? Ja et kuna see äng on tõeline, ehe ja kogetav, siis ei suuda seda esimest poolt alati uskuda (“see pole päris!”), sest et mingi põhjus ju selleks valuks olema peab ja kui ma seda kogen, siis see ju on päris?

Et miks ma seda kirjutan.

Sest et ma soovin, et nende inimesteni, kel ei ole sadat psüühikahäiret, millega rinda pista (vaid on näiteks ainult kaks), jõuaks kuidagi ka see, et sinna, et teine on katki, ei saa alati midagi teha.
See ei ole katkiolija süü (v-o kunagi isegi osaliselt oli**), ammugi mitte kõrvalseisja süü. Ka siis ei ole see kõrvalseisja süü, kui kõrvalseisja on juhuslikult katkiste kohtade aktiveerija*** – võimalusel võiks aktiveerija ja aktiveeritav mitte suhelda, et katkist kohta mitte talluda, aga see, et seal on katkine koht, ei ole aktiveerija süü.

Vahel on kusagil midagi nii metsa läinud, et ei saagi midagi teha.
Ei saagi.
See “ei saagi” tähendab seda, et ei peakski midagi tegema.

Lihtsalt aktsepteeri, et on inimesed, kellel on aegu, mil nad käivad läbi kohtadest, millest sa aru ei saa.
Sa ei peagi sellest aru saama. Ja sa täna õnne, et sa sellest aru ei saa.

Aga palun pea meeles, et see, et sina aru ei saa, ei tähenda, et see ei ole teise jaoks tõeline.
See, et sinul sellist katkist kohta ei ole, ei tähenda, et teise oma on tühine.
Või see, et sinul oli see koht katki ja sa said sellest üle, ei tähenda, et teine peaks sellest samamoodi üle saama või et ta üldse kunagi saab. Meil on kõigil erinevad tugevad küljed.

Mida sa saad teha – ära süüdista teist selles, kui ta oma kuklasopi psychobitchi uskuma jääb. Sa jääksid kah, kui sind keegi, kes sind, sinu nõrkuseid ja vastuväiteid kõige paremini tunneb, selles kuude viisi veenaks. Raudselt jääksid. Sul lihtsalt ei ela selline tegelane kuklas. Aga see, et sinul säärast igapäevast kaaslast ei ole, ei tähenda, et see teise jaoks tõeline pole.

Sellest mõistmisest on mõlemale kasu, sest see sõlmib teid lahti.

Nagu mu vend mulle kunagi ütles: “Ma tunnistan ausalt, et ma ei saa aru, mis sinuga toimub, aga ma saan sellest aru, et sul on vahel väga-väga halb olla”.
Teate, see on kõige ilusam ja justnimelt vajalikum asi, mida ta mulle terve elu jooksul üldse öelnud on.

Aga ära sina seda psychobitchi usu. Palun pea meeles, et su sõber või lähedane on üks ja seesama inimene ka siis, kui ta parasjagu läbi käib neist kohtadest, mida sa ei mõista. Ära mine temaga kaasa (kuigi ta ilmselt üritab sind kaasa haarata), ole targem. Aga ütle talle, et sa oled teisel pool olemas.

Sest su sõber või lähedane vajab kõige rohkem teadmist, et sina ei kao ära, kui ta oma aukudest läbi käib. Kui mul kunagi väga halb oli, kirjutas mu sõber mulle: “Ma hoian mõttes kätt su õlal, kui oma põrgust läbi käid. Ma ootan sind teisel pool”. Ei tulnud draamasse kaasa, õigupoolest jättis ta mu oma halasse päris üksi, sest tal lihtsviisiliselt ei olnud enda elus ressurssi, mida mulle jagada.

Aga see teadmine, et ta on olemas, kui mul on jälle parem, oli ääretult toetav.

Mida paljud mitte-päris-korras-peaga inimesed teevad ja mida mina olen ka alles viimasel ajal õppinud vältima(ja siiani ei tule alati välja!), on kõrvalolija sisuline asjasse segamine. No nt seesama – draama tekitamine, et oleks põhjus end halvasti tunda (sest tunne on juba olemas). Tüli norimine. Süüdistamine. Manipuleerimine. Enese haledaks tegemine.
Ma ei mõtle siinkohal mitte rääkimist stiilis “mul on hetkel pask” (mis on lihtsalt hetkeolukorra konstateerimine), vaid… noh… halisemist.

Nii et arusaadavalt on selliseks asjaks vaja elukogemust ja äärmiselt suurt emotsionaalset intelligentsi. Äärmiselt suurt. Nii et täiesti võib olla, et sa ei suuda seda taluda. Seda kõike on liialt palju.

Palun saa aru, et see on täiesti normaalne!
Ainult et sellisel juhul ole pai ja loobu suhtlemisest. Tee teile mõlemale teene.
See on pikas perspektiivis igal juhul parim valik.
Usu, ka katkiolija ei soovi sind hulluks ajada!

Kaitse ennast ja tunne oma piire, aga anna ka katkiolijale õigus katki olla.

Sest et see ongi tegelikult empaatia.

* piltlikult, eksole, ideena. Ma ei kuule hääli.

** mina nt olin emo-kid before it was cool ja sõna tõsises mõttes tekitasin endale pubekana päris mitu väga lollakat mõttemustrit. Ma tahtsin olla Huvitav Inimene – ja pole midagi huvitavamat kui Traagiline Sassis Hingega Kannataja. Lihtsalt et nüüd, pool elu hiljem, on neid mustreid pea võimatu muuta, sest et nüüd on peal KOGEMUSED! Ja Traagiline Sassis Hingega Kannataja võib kohati huvitav olla küll, aga peamiselt on see totaalne ajun*** nii endale kui ümbritsevatele. Not cool!

*** nt minu puhul oli seda teadagi-kes