Kunagi oli aeg, kui ma tahtsin hirmus öko olla. See oli ammu-ammu, long before it was cool*.
Siis pettusin tõsiselt ökoseltskonnas (sest öko ei tähenda tegelikult ajuvabadust, aga selleks see tihti tehakse). Ja siis tuli aeg, kus ma ei viitsinud enam üldse siltidega tegeleda ega juurelda selle üle, kas ma olen öko või ei või mis see öko üldse on.

Nüüd olen avastanud, et, kae nalja, võrreldes keskmise inimesega ilmselt ikkagi olen. Kindlasti mitte ekstreem, ma pole mingi ökoguru ning on sada üks asja, mida ma teen täiesti antiökolt. Hardcore ökod saadaks mu üldse kukele. Küll ja küll nähtud netis kaklusi teemal “too tüüp on enda arvates öko, aga teeb ise vat hoopis seda”.

Aga no põhimõtteliselt. Findhornis tegime s.-ga ettekande teemal “Baby steps to sustainability”, kusjuures see pealkiri võtabki põhimõtteliselt kokku kogu mu mõtte.

Elus kipub olema nii, et üheseid lahendusi pole. No lihtsalt ei ole. Nii kipub ka ökondus olema kompromiss.

Mulle meeldib tuua siinkohal näide, mis minu jaoks selle, et ökondus ei ole üks ja konkreetne asi, eriti puust ja punaseks tegi: isegi keskkonnamõju pole lõpuni üheselt ja objektiivselt hinnatav. Nt LCA-d tehes, kui võrdlesime klaas- ja plastpudeli mõju – LCA metoodika viimane samm on tegelikult “eksperthinnang”, kas su arvates on olulisem see või teine keskkonnaprobleem. Jah, olgu see viimane aste oli ekspert-, s.t. suurema kaaluga kui lihtsalt hinnang, aga siiski hinnang, mitte mõõdetav asi.

Nii et ka ökonduses tuleb valida juba kasvõi erinevate probleemide vahel: mahe (väetised! pestitsiidid!) vs energia (eesti kurk vs hispaania kurk) vs tootekilomeetrid. Ja kui väga rangeks minna, siis läheb asi kole keeruliseks. Ja päris õigesti oskaks valida ainult päris keskkonnateadlane.
Seega tuleb kompromisse teha ka oma teadmistega, mugavusega, ajakuluga, eetikaga… ja – väga oluline – rahakotiga!

Nii võib lolliks minna.

Nii et pärast suuri maailmaparandamisi ja tuuleveskitega heitlemist jõudsin ma järeldusele, et elu tuleb elada oma äranägemise järgi ja nii, et mugav on. Ja mitte põdeda iga valiku õigsuse üle, sest päris õigesti ma neid niikuinii ei tee.

Et ühtpidi võttes muudab iga mu valik maailma, see on natuke seesama filosoofia, et ükski tilk ei pea end uputuse eest vastavaks ja et muuda seda, mida sa muuta saad (oma valikud) ja ära põe nende pärast mida ei saa (teiste valikud). Aga teistpidi võttes ei pea ma end risti lööma, kui juhuslikult teen suurema keskkonnamõjuga valiku, sest et maailma ajaloo perspektiivis vaadates ei muutu sellest ühest teost mitte midagi.
Sõnaga – valida tuleks, aga ei tasu sellega lolliks minna.

Selle otsuse juures tekkis mingi sisemine rahu. Ja umbes siis minu elamise keskkonnamõju tugevalt vähenema hakkaski.

Elangi oma elu nii, et on mugav. Lihtsalt et minu mugavus, tuleb välja, kaasab järjest vähem asju. Samuti on mulle järjest mugavam teatud isetegevus ja lihtsus. Mulle on järjest mugavam tarbida mahedamaid tooteid. Mulle on järjest mugavam minna ihuhoolduses üle järjest naturaalsematele materjalidele. Mulle on järjest mugavam üleüldiselt vähem tarbida.

Erinevus varasemaga, kui üritasin silti küljes hoida, ongi see, et ma ei tee ühtegi valikut seepärast, et “nii on öko”, vaid siis ja ainult siis, kui see on mulle mugav. Päriselt mugav**

Baby steps.

* tuleb välja, et mina olengi hipster, sest et päris tõsiselt olen ma palju asju teinud ammu enne seda, kui need popiks said, sajal põhjusel olen ma asja popiks saades asjast juba loobunud ja kibestunud.
** nt ei usu ma, et tuleks aeg, kus ma ökot ripsmetušši kasutama hakkan, sest et see lihtsalt ei ole mugav! Ma võin ökode ripsmetuššide kohta ainult ebatsensuurseid väljendeid kasutada…