Mul pole mingit kavatsust filmiblogi pidama hakata, pole annetki arvustuste kirjutamiseks.
Aga ma olen vaimustuses filmist, mida täna vaatasin, nii et tahan seda soovitada.
Austraalia eelmise aasta film “Tracks”, mis põhineb tõestisündinud lool. Ja nagu ma kommentaaridest aru olen saanud, on väga tõelähedane.
Üks naine kõnnib 1700 km läbi Austraalia kõrbe. Lihtsalt niisama. Tal tuli tahtmine omaette olla.
Stoori ise, visuaalia, aga ka soundtrack teevad kokku imeilusa ja äärmiselt meditatiivse tulemuse.
Soovitan!
Mu käest on palju küsitud, et tahaks ökoks minna, aga kõike korraga nagu ei saa ja jõua (ja nagu ma öelnud olen – ma arvan, et kõike korraga ei peakski ära ökostama) – et millest siis täpselt alustada.
Rusikareegel on, et toiduainete osas peaks ökondust alustama a) õlidest, b) kohvist-teest, c) jahudest (kuigi seda ei pea tegema just ilmtingimata selles järjekorras). Esimesed kaks seepärast, et neid pritsitakse kõige rohkem igasugu mittelaguneva sünteetikaga. Kolmandat ka, aga kolmas peamiselt põhjusel, et see moodustab äärmiselt suure osa meie toidust ja nende tootmine on suure keskkonnamõjuga.
Õlid vahetasin mina ökoks juba ammuilma enne kui muus osas teemale üldse mõtlema hakkasin. Puhtalt professionaalsest kretinismist: minu uurimisalaks olid ohtlikud ained* ja järjekordse rusikareeglina on kõikvõimalikud ohtlikud ained orgaanikas lahustuvad, mis tähendab väga laialt lihtsustades ja toidu konteksti pannes, et need kogunevad rasva.
Olukord on nendega ilma igasuguse liialdamiseta hull. Nii hull, et ma olen surmkindel, et ka ökodes õlides on PBT ained sees, kindlasti on selle kohta ka uuringuid tehtud, aga ma pole otsinud. Aga ma eeldan seda educated guess’ina seepärast, et ma tean, et ohtlikud ained lihtsalt ringlevad keskkonnas ega lagune kuidagi ära (PBT P osa – persistent!), neid on leitud aladelt, kus pole inimtegevusest jälgegi, jääkarude maksast ja mujalt.
Küsimus on selles, et pritsitud aladelt pärit orgaanilised lahustid (mida õlid on), on päris kindlasti mürke täis. Loota võib, et ökod õlid on vähemalt selle otsese pritsimise puudumise võrra puhtamad.
Õlisid kasutan ma palju igal võimalikul viisil. Ja nagu õunaäädika puhul, satun teemast järjest suuremasse vaimustusse.
Hommikuti loksutan ma õli suus, see nn oil pulling, millele ma eestikeelset vastet siiani ei teagi (“õliga tõmbamine” on nõme otsetõlge ja ma keeldun seda kasutamast!).
Mina kasutan selleks seesamiõli, mis on ayurveda üks põhilisi õlisid, sobib kõikidele doshadele – ning too praktika on just ayurvedast pärit. Olen kasutanud ka oliivõli. Kookosõli, mida oil pulling õlina taevani kiidetakse, mulle ei meeldi, sest peab enne suus sulama ja see ooteaeg on vastik.
Kas see oil pulling nüüd selline imemeetod on, nagu räägitakse, ma väga kahtlen, aga on ilmnenud kaks efekti, mille pärast ma seda üldse teen. Esiteks on mu hambad kuidagi eriliselt puhtad. Seda ekstra siledate hammaste tunnet on raske kirjeldada, aga see on mõnus! Teiseks tekib mul palju vähem hambakivi ning igemete seisukord on tuntavalt paranenud – isegi hambaarst imestas. Mul on nimelt perekondlik soodumus hambakiviks ja paradontoosiks ning see soodumus on esialgu väljendunud kergelt veritsema hakkavates igemetes. Viimasel ajal sellega probleemi pole ning kergelt taandunud igemed on hakanud hammastele tagasi ronima! Hurraa!
Õli kasutan ka meigi eemaldamiseks. Ingliskeeli on see oil cleansing method ehk OCM. Mul on nimelt see kiiks, et ma pean nahka veega loputama, muidu ma ei tunne, et olen näo puhtaks saanud. Ja õliga puhastades ma just seda viimasena teen – pesen näo puhtaks. Sooja veega. Mmmm…
Olen kasutanud oliivõli (alustasin seda üldse selle artikli põhjal), aga see mulle nii ei meeldinud, ei omaette ega koos riitsinusõliga. Ajas asja ära, jättis naha pehmeks, aga üldiselt ei tekitanud erilist emotsiooni.
See-eest armastan ma nägu puhastada mandliõliga, mille peale minu kuivavõitu nahk muutub beebipehmeks. Olen ka kookosõli kasutanud ja see on ka hea (eriti lõhn!), aga mandliõli on ikkagi lemmik. Ning, ei, see ei ummista poore. Mul pole küll kunagi pooride ummistumisega probleeme olnud, aga mandliõli (ja jojobaõli) eripäraks on see, et selle koostis meenutab kõige lähemalt naha enda rasu koostist, mistõttu see juba põhimõtteliselt ei ummista nahka.
Nii näol kui kehal kasutan õlisid juba pikka aega kreemide asemel. See üleminek algas kõige varem ja on samas kõige kauem aega võtnud. Mul olid ka kreemid pikalt kasutuses, lõplik üleminek ongi toimunud suhteliselt hiljuti.
Juba ammu enne igasugust ökondust avastasin ma, et mu nahal on kombeks kreem välja heita. Ma ei osanud seda muul viisil nimetada kui oksendamiseks. Kreemitasin näo ära, kreem imendus ilusasti sisse… ja poole tunni kuni tunni pärast muutus ligaseks. Kui alguses arvasin, et see tuleb sellest, et selle poole tunni jooksul ma tavaliselt liigutasin end suhteliselt energiliselt (nt kõndisin tööle), siis pärast korduvaid inimkatseid selgus, et nahk oksendas sõltumata sellest, mida ma pärast kreemitamist tegin.
Keha nahk mul oksendamist ei harrastanud, aga see oli mul see-eest väga kuiv. Talviti säärte pealt lõhenes ja puha. Ja need eriti kuivad kohad lihtsalt ei võtnud ühtegi kreemi ega kehavõid sisse, olgu need kasvõi udupeened salongikaubad.
Siis katsetasin puhtjuhuslikult dr Hauschkaga ja avastasin et teine tera. Proovisin odavamaid ökokreeme ka ja ikka. Siis sain aru, et mu nahale lihtsalt ei meeldi mineraalõli – see on miski, mis puudub kõigis ökokreemides. Ime kah, muidugi, see teeb ju nahale kile peale (samal põhjusel pole ma kunagi aru saanud, kuidas inimesed saavad endale vaseliini näkku määrida, võeh!).
Siis avastasin ühel hetkel, et kehaõlid on mu nahale paremad kui kehakreemid. Kui ükskord aga kehaõlid otsas olid ja proovisin lihtsalt kookosõli, leidsin, et see oli veel kõige etem. Kui muidu kipub nahk mu kehal olema üsna kare – näiteks käsivarred on nagu liivapaber – siis pärast kookosõliga õlitamist oli nahk pehme-pehme ja sile. Isegi säärtelt!
Sama hästi mõjub ka seesamiõli. Kasutangi seda kookosõliga üsna vaheldumisi.
Näkku proovisingi õli kõige viimasena. Pidama olen jäänud aprikoosiõli juurde, mida soovitataksegi just tundlikkusele kalduvale kuivale nahale. Mandliõli mulle näo “kreemitamiseks” ei meeldi, kuna see ei imendu väga kiiresti. Aga aprikoosiõli haihtub kohe.
Ja no loomulikult avanes mulle massaažiõpingutega õlide maailma suur ja põnev osa. Mineraalõlid on käe all jälgid, nii et neist käin ma kauge kaarega mööda, aga naturaalsed õlid on kõik nii erinevad! Libisevad erinevalt, nakkuvad erinevalt, käituvad erinevate klientide peal erinevalt. Nad oleks nagu elus!
Kui suurem osa kursakaaslastest kasutab viinamarjaseemneõli, siis mulle see käe all ei meeldi. Massaažiks on minu suur armastus seesamiõli, aga klassikaline massaažikas mandliõli sobib ka. Mandliõli imendub ehk tiba aeglasemalt, mistõttu seda ei pea nii sageli juurde panema, see-eest meeldib mulle seesamiõli libisemine rohkem. Aga eks õli valik sõltub suuresti massaažitüübist ja, nagu ma nüüd õppinud olen, kliendi nahatüübist.
Sõnaga. Ma tunnen end nagu laps maailma avastades.
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 