Monthly Archives: juuni 2014

Üks mitte-päris-korras inimene (küll bipolaar, aga vahet pole), kirjutas väga olulise artikli – kuidas elada koos segase inimesega. Soovitan lugeda.

9. Understand that we are probably not going to get “better.”
At least not in any way that means we won’t be crazy anymore. We might learn better coping mechanisms, we might find a more stable routine. But we’re probably never, even with medication, going to be “normal.”


Mul on säärane mure, et mul pole midagi jalga panna.

Olgu, tegelikult on mul kingi nii palju, et koli või majast välja, aga mul ei ole ühtegi sellist jalavarju, mida sobiks kanda rahvarõivaste juurde. Ja laulupidu on ju tulekul! Mis ma pean sukkis kaare alla minema või?

Rahvarõiva juurde käib must kinnine king. Võib olla ka täistallal, aga naisel on tegelikult eelistatud mõõdukas madal konts. Aga see peab olema jäme. Silmas peab pidama ka, et see käib villase suka otsa, mistõttu päris kõik mustad kinnised kingad ei sobi, sest sellise päris klassikalise kinga puhul jääb selline mulje, nagu… noh… oleks king villase suka otsa tõmmatud.
Asja ei paranda ka see, et mu jalanumber on “lai 40” – ja kuna king käib villase suka otsa, siis antud juhul “eriti lai 40”, s.t. praktikas 41. Kusjuures 40-41 ei tohiks eesti naise puhul nüüd küll mingi eriline hiigeljalg olla, aga ometi on viimane number enam-vähem sobivatel kingadel alati 39.

Lisaks veel müüjate ebaprofessionaalsus. Eile pakkus ABC kinga müüja mulle lahtise nina ja peene kontsaga kinga.
Pärast seda, kui olin talle mure ära rääkinud ja ka enam-vähem kirjeldanud, mis laadi kingad rahvarõiva juurde käivad.

Vaatasin seda kingapaari mitu sekundit täielises mentaalses pausis ning küsisin viimaks müüjalt, et kas ta on kunagi üldse eesti rahvarõivaid näinud. Ma üldiselt üritan klienditeenindajatega sõbralikult läbi saada, aga no see oli küll rumaluse tipp. Mõttes, et peaks ütlematagi selge olema ju, et rõivaste juurde, mis on stiliseeritud 17.-18. sajandi pidurõivad, ei kanta tikk-kontsa ega lahtist varvast…

Ma saaks veel aru, et müüja oleks teisest rahvusest, aga tegemist oli eestlasega!

Nii et täitsa pael.
Mitte kusagilt mina sääraseid kingi ei leia.

Ometi võiks need ju praegu kõigis kingapoodides olemas olla, arvestades, et – nagu öeldud – laulupidu tulekul.
Ma ei usu, et ma nüüd ainus inimene olen, kes rahvarõivastega kaare alla läheb?


Mitte, et mul vähe blogisid oleks, aga ma nüüd tegin ühe juurde.

Keha ja kaalu blogi.

Kuigi see konkreetne blogi siin otseselt privaatne pole (privablogi on mul ka, jep), ei tunne ma sellegipoolest erilist vajadust sellega lehvitada.
Pealegi on siin ajalooliselt olnud teised jutud, aga uus on konkreetse teemaga.

Uuega tahaks ma pikas perspektiivis päris avalikuks minna. Ikka nime ja näoga ja puha.
Minu päris unistus on, et üks keha ja kaalu blogi oleks päris-päris suur, umbes nagu näiteks Henry blogi eesti mõistes on, sest et kehaga rahu tegemise juttu on väga väga vaja eesti keeles ajada. Väga.
Aga minu oma selleks ei sobi, sest mul pole sellist kirjutamisannet.
Olulisem põhjus on veel see, et ma ei talu mingisugust kriitikat, aga just kriitikat hakkab avaliku kaalublogi pidaja saama.
Ning kui veel lopsaka keha aktsepteerimisest rääkida, lähevad trollid päris hulluks. Ma juba kujutan elavalt ette…

Ehk peab leidma teise autori juurde, jääma ise n-ö kõrvaltvaatajaks.
Eks mul üks mõte on, aga vaatab.

Aga et te siis teate. Vaatab, mis saab.
Loodetavasti saab.