Ma olen, teadagi, rohkem seelikuinimene.
Samas meeldib mulle väga rattaga sõita, see on üks ökonoomsemaid, mugavamaid ja, justnimelt, kiiremaid transpordimooduseid. Kui rattateede olukorda mitte arvestada, siis on Tallinn oma suuruselt ja pinnareljeefilt ideaalne rattalinn!
Niisiis tegin ma tükk aega endaga kompromisse ja kas kandsin, hambad ristis, pükse või lihtsalt ei sõitnud rattaga. Kuni ühel hetkel käis ühel palaval päeval peas klõps ja ma leidsin, et tegelikult võib väga vabalt ka seelikus rattaga sõita.
Ja nüüd on ilmnenud huvitav Psühholoogia.
Nimelt.
Kui ma sõidan seelikuga ratta seljas ja mul on seeliku all paksud sukkpüksid, on kole hirmus, kui seelik üles kerkib. Sest et paljastab ju! Ebasünnis! Appikene!
Kui ma sõidan seelikuga ratta seljas ja mul on seeliku all täpselt samast materjalist retuusid, on mul üsna ükskõik, kui seelik üles kerkib. Sest et mul ju püksid jalas!
Kusjuures nendele, kellest ma mööda sõidan, pole ilmselt üldse visuaalset vahet.
Saa siis nüüd aru 🙂
Aeg on oma sõnu süüa.
Ütlesin mingi aeg tagasi, et ilmselt ei tule aega, mil ma hakkaksin ökot ripsmetušši kasutama. Kuna ripsmed on minu välimuse üks väheseid tugevaid külgi, olen ma ripsmetuššide suhtes äärmiselt nõudlik. Nüüd tuleb välja, et ka öko ripsmetušš võib hea olla, ma olin siiani lihtsalt erakordset pa*ka kasutada üritanud.
Ütlen siinkohal ausalt otse välja – Benecose ripsmetušid on totaalne saast. Isegi vaenlasele ei soovitaks.
Hari harjaks, ma olen niikuinii nende suhtes erakordselt pirtsakas ja kasutan sageli oma vana lemmikripsmetuši harja. Suurem osa ripsmetuši hinnast ongi ju tegelikult hari, tuši enda koostis on ühe tootja erinevatel tuššidel üsna sama. Ja vat see Benecose ripsmetuši koostis! Kohutav! Selle ainus positiivne külg oli hea lõhn. Sellega kõik hea piirdus.
Ma ei oota ökolt ripsmetušilt megapüsivust, sest et kõik see, mis tušile püsivuse annab, ongi tavaliselt mitteöko. Aga seda ma siiski ootan, et ta natukenegi püsiks. Mul ei ole soovi kaks tundi pärast ripsmete värvimist panda olla. Samuti sooviks ma uduvihmast või lihtsalt väga niiskest õhust läbi käia nii, et tušš siiski ripsmetel püsib.
Ja tuleks see äraneetud tušš siis laugudelt hästi maha. Oh ei! Ainus, millel Benecos ei püsi, on ripsmed, mujal püsib igavesti, lähene või küürimispulbri ja traatharjaga.
Katsetasin seda kolm korda serbohorvaadikeelse sõimu saatel, siis andsin edasi sõbratarile, et kui tahad, siis kasuta, kui ei, siis viska ära, jumala eest – ainult palun vii see ära*. Ma pole mitte kunagi üheski tootes nii pettunud olnud!
Kusjuures muidu on Benecose kosmeetika täitsa aktseptaabel, eriti nt huulepulgad on mõnusad. Mina ei tea, miks nad tuššidega hakkama ei saa.
Novat. Aga nüüd proovisin sõbranna soovitusel Lavera oma: kahe otsaga ripsmetušš. Kohevust andev ots on mõnusa pisikese harjaga ning pikendav on kummiharjaga! Hurraa! Kusjuures mulle meeldisid mõlemad harjad nii väga, et ma vist ei hakkagi oma isiklikku harja kasutama.
Aga peamine on püsivus – see ripsmetušš püsib mu ripsmetel. Püsib ka kerge vihmaga, ainult otse märjaks saades tuleb maha, nagu eeldada võiski. Ja siis tuleb ka maha, kui ma seda maha võtta tahan.
Endal ka natuke imelik olla, et ma sellise elementaarse ja ripsmetušilt eeldatavalt omadusest niivõrd elevil olen, aga no Benecos nägi selleks väga vaeva.
—————-
edit:
* Küsisin sõbrannalt, mis ta siis tookord tegi tolle Benecose saastaga, kas kasutas edasi või viskas ära. “Loomulikult viskasin ära! Ja sel perioodil, kui seda kasutada üritasin, sain päris mitme sõbranna peale vihaseks, sest et kuidas nad lasid mul niimoodi ringi käia! See oli neist alatu!”
Ma avastasin siin ükspäev, et kahe kassi pidamine (või, olgem korrektsed, kahe kassi inimeseks olemine) mõjub ütlemata hästi koristamisharjumustele. Eriti hea, kui üks kassidest on süsimust ja teine ka suuremas osas tumedat karva.
Lihtsalt ei ole võimalik stoilse rahuga vaadata kassikarvu kõikvõimalikes ja -võimatutes kohtades. Nii ma siis pesengi iga päev põrandat ja vahetan kaks korda nädalas voodilinu.
Noh ja põrandat ei saa pesta ilma, et seda tühjaks teeks. Ja kui hakkad asju põrandale tagasi panema, paned teised asjad ka õigele kohale, sest et kuidagi narr oleks see tegemata jätta.
Nii siis ongi minust kõva koristaja saanud. Mitte, et karvavabadus üle mõne tunni püsiks, aga asi seegi.
Vahel Päris sageli mõtlen ma, et mida ma neist elukatest üldse pean. Midagi kasulikku ei tee, nõusid ei pese, tuba ei korista. Ainult magavad, söövad, s-vad ja ajavad karva.
Ainult et siis hakkavad nad miilustama, mängima või kunstmagamist harrastama ja igasugused küsimused kaovad…
Mul on praegu kurb olla.
Mõned arvavad, et inimesed ei muutu kunagi. Ilmselt mingid jooned ei muutugi, aga paljud käitumisjooned ja tõekspidamised võivad väga muutuda. Ma tean, sest minuga on nii juhtunud.
Vanasti ma elasin g-chati ja MSNi otsas. Suhtlesin väga paljude inimestega, oli palju draamasid jms. See langes lõpus kokku minu aktiivse blogimise aastatega ja lõppes samal ajal. Toona ma eeldasin, et inimesed on kogu aeg olemas ja vastavad mulle kohe. Ja kui ei vastanud, siis ma tegin Hirmsa Draama.
Ma sain hiljuti teraapias aru, miks see nii oli.
Ma nimelt tahtsin nii väga, et inimesed armastaks mind. Mitte romantilises mõttes, vaid et hooliks ja peaks oluliseks. See oli kõige alus, A ja O.
Ka näiteks kogu jura Teadagi-kellega põhines sellel samal – ma tahtsin temalt küll armastust, aga mitte romantilises mõttes, mitte suhet, lapsi ja kooselu. Ja ma tahtsin, et ta väljendaks seda kiindumust kogu aeg.
Teadagi-kes ei saanud sellest aru, sest eks sellest ongi keeruline aru saada ja paanitses kogu aeg, et ma tahan romantikat ja ükski mu seletus ei veennud teda ümber. Ja see tegi kohutavalt haiget.
Kogu selle emotsionaalse hullumaja taga, kus ma kõigiga kogu aeg tülis olin, mis oli veel mõned aastad tagasi, oli see lihtne soov.
Armastage mind!
Tingimusteta!
Ükskõik, mida ma teen!
Olge mu jaoks olemas!
Teraapias sain ma muidugi ka sellest aru, et olen seda soovi kogu aeg valesse kohta suunanud. Suunasin kõigile, kes ette jääsid, kuigi tegelikult soovisin ma seda lihtsalt omaenda perelt.
Teraapias sain aru ka sellest, et puudujääk ei olnud mitte tingimusteta armastusest (kaugel sellest!), vaid selle minule arusaadavast väljendusest. Lõppeks, kuigi mu soontes voolab tugev sorts vene verd, on ka minu perekond üles kasvanud kui eestlased, vanemad sündinud vahetult pärast sõda ja toonane kasvatus oligi selline, kus armastust ei tohtinud näidata, sest et rikub lapsed ära.
See oli see aeg, kus ma hakkasin oma eluaegseid valusaid suhteid emaga taaslooma. Praktiliselt nullist. Kuulama, kes ta on inimesena. Rääkima talle algusest peale oma asju ja minevikku. Tegema talle selgeks, et kui ma räägin valusatest aegadest, siis – isegi, kui ta oli kuidagi osaline – ma tõesti ei süüdista, vaid ma lihtsalt tahan, et ta kuuleks minu poolt ja minu nägemust. Sest et see on ka oluline, ma olen ka osaline selles elus. Ja et just Oma Lugu olen ma talle kõik see aeg rääkida tahtnud, kui me kuidagi suheldud ei saanud.
Sisuliselt saime oma emaga algusest peale tuttavaks, ema sai järsku (kusjuures tõesti järsku) aru, mida ma mõtlesin selle all, et “ma ei süüdista, ma räägin oma kogemust”. Ja ta hakkas kuulama. Neutraalselt.
Siis tuli välja, et see ongi see, mis on minule arusaadav väljendus tingimusteta armastusest. Meil oli kaks pikka ja sügavat vestlust ja siis oligi kõik, mul polnud rohkem vaja. Meie suhe on nüüd tugev, lähedane ja fantastiliselt hea. Igapäevaelulisi nääklemisi vahel ikka on, aga see ei muuda midagi.
Sarnane protsess isaga on alles pooleli, õigupoolest oli vahepeal täiesti surnud seisus, aga küll saab ka sellest asja. Enne pulmi ikka paraneb ära (juba kasvõi sel põhjusel, et enne pole pulmad mu puhul võimalikudki, kuni see lahendamata).
Sain toona ka sellest aru, et selline pidev internetisuhtlus on väga vale, sest me suhtleme paratamatult suuremas jaos oma projektsiooniga, mitte päris inimesega. Tekst, mis on ainus asi, mida netisuhtluses näeb, annab edastatavast infost edasi ca 10%, kõik muu on hääletoon, kehakeel, miimika, omad naljad, sarkasm, tõlgendused, projektsioonid. Toona ma võtsingi väga hoolikalt ette ja hakkasin netisuhtlust katkestama, olin kuude viisi MSNist eemal (või “appear offline”), panin end g-chatis igaveseks offline, jätsin aktiivse blogimise ja kommenteerimise ja võtsin telefonist maha kõik virtuaalelu märguanded. Suhtlesin internetis siis, kui selleks oli aega ja siis, kui mingil põhjusel tõesti reaalis/telefoni teel ei saanud.
Ehk siis – suunasin oma tingimusteta armastuse soovi sinna, kuhu see oleks kogu suunatud olema pidanud, sain vastuse ja lahenduse ning see osa teiste inimestega suhtlemisel kukkus kuidagi ära. Minu sõbrasuhted on toonase ajaga võrreldes hoopis teistsugused. Maadlemist vajavaid kohti on mul endiselt palju, ma ei oska ikka veel suhelda, aga armastuse otsimine ei ole enam teema.
Kui nüüd korra veel Teadagi-kelle juurde tagasi minna, siis üsna tõenäoline on, et ma oleks hakanud ka romantilist armastust tahtma ja ilmselt oli see komponendina ka juba toona mingil määral sees, aga just selles asi oligi, et see ei olnud peamine, sest peamine oli täitmata. Isegi, kui Teadagi-kes oleks mulle tahtnud romantilist armastust jagada, poleks sellest mitte midagi muutunud. Kogu jura oleks ikkagi olnud.
Ühesõnaga – kogu see teema sai tõepoolest lahenduse. Mitte nii, nagu ma vanasti “lahendasin” asju, et ignoreerisin või lükkasin vaiba alla, vaid tõesti lahendasin ära. Leidsin põhjuse, leidsin allika, leidsin lahenduse.
Aga nüüd on see häda, et ma võin vahepeal kasvõi kõrvade peal käia, aga inimesed ei usu seda. Mul on viimastel aastatel juhtunud väga mitu korda seda, et ma ausalt ei reageeri ka mitte sisimas kas üldse või siis reageerin teisiti kui vanasti, aga inimene ikka eeldab, et ma teen draamat. Seda ka siis, kui ma ütlen, et that’s not the case.
Ja vat sellise asja suhtes ei oska ma kuidagi seisukohta teha.
Sellele vastas muidugi R. nõnda: “vahel on isegi õigem sellistest inimestest eemale hoida, kes meie eilset mina mäletavad ja sellest kinni hoiavad. Neid ümber veenda on väga raske ning ma ise enda puhul vahel tajun, et selliste kontaktide puhul ka minus endas elustub miski sellest minevikust ja seda ma jälle väga ei taha.”
Tundub, et nii peabki tegema.
Ma ei ole kaamel, ma ei oska ega viitsi tõestada, et ma pole kaamel. Õigupoolest ma ei peagi seda tegema.
Aga mul on kahju, kui selline asi juhtub inimesega, kellega me oleme olnud head sõbrad koolist saati ning kellega oleme mitu puuda soola koos ära söönud.
Ma saan aru, miks inimesel on eelarvamused, ma olen neid selgelt põhjustanud, tunnistan isegi. Aga ma ei saa aru, miks ta neist kinni hoiab.
See on nagu lunastamatu süü. Märk, mille ma olen kunagi külge saanud, sest ma ausalt põhjustasin selle. Aga mis minust enam kunagi ei lahku.
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 