Ei oleks iial uskunud, et ma midagi sellist ütlen, aga tundub, et ma hakkan “50 hallist varjundist” natuke aru saama.

Selles, ee, raamatus (parema sõna puudumisel) on teatavasti neli iseseisvat peategelast: Christian Grey, Anastasia Steele, Ana alateadvus ja sisemine jumalanna (esimesena öeldi seda siin: toidutegu.wordpress.com/2013/10/08/kirjandusminutid-koige-halvem-raamat-mida-ma-kunagi-lugenud-olen/).

Novat, tuleb välja, et ka minu alateadvus elab minust täiesti sõltumatut elu. Ta on nimelt otsustanud armuda.

Mees, kellest ma sisse võetud olen, on keegi, keda ma tean aastaid. Ja olgu, et mingi huvitav võnge on meie vahel algusest peale kogu aeg selgelt olnud, on see seni olnud miski, millele ma pole suuremat tähelepanu pööranud. Meeste ja naiste vahel tekivad ikka igasugused huvitavad võnked, see on bioloogiline paratamatus, seega lasen ma sellistel asjadel tavaliselt lihtsalt olla ja ei viitsi nendega eraldi tegeleda. Ja no niimoodi pole ta mulle küll kunagi meeldinud.

Sealjuures tean ma täpselt, et midagi ei saa ja et see on hea, sest et me ei sobi!
Aga paistab, et alateadvus ei lase end sellest eriti häirida.

Nüüd peab veel uurima, mida minu sisemine jumalanna asjast arvab…

—————

edit:
… aaaaand it’s over. Üheks päevaks jätkuski. Ma olen lausa natuke pettunud.