Mul on Probleem. Tema nimi on mmmm. See on seesama mees, kes on selles blogis aeg-ajalt episooditi figureerinud algusest saati, kõik need seitse aastat. Sest et ta on konkurentsitult Maailma Parim Armatseja.
Meie seekordse juhusliku kokkujooksmisega kaasnes pettumus, mida lahkasin privablogis, aga ma sain sellest üle, sest rääkisime teema lahti ja lubas pühalikult, et ta enam kunagi nii ei tee. Selles mõttes on inimesega tore silmast silma suhelda, sest minu etteheited on kirjapildis teinekord väga tugevad, aga ma tegelikult mõtlen neid üsna rahulikult.
Igatahes on välja tulnud, et temaga on niisama ka tore suhelda. Me ju polnud senini kuigipalju rääkinud (khm!), aga nüüd oleme selleni jõudnud. Ta on tõesti tore! Ja meil on palju ühiseid huvialasid ja paljust rääkida!
Tähendab. Mitte see pole probleem.
Probleem on selles, et tõmme on endiselt olemas. Oh, ja kuidas veel.
Muidu võtan ma särinat võrdlemisi rahulikult – mulle meeldib, kui see on olemas ega suru alla, vaid naudin seda väga, sest see teeb minu arvates päeva ilusamaks. Aga ma ei võta tõmbe olemasolu kuigi isiklikult, sest et see, et meeste ja naiste vahele aeg-ajalt igasuguseid huvitavaid võnkeid tekib, on lihtsalt bioloogia.
Mu elus on praegu kaks meest veel, kellega on selge särts õhus – KK ja toosama mees, kellesse ma ühe päeva armunud olin. Vahe on selles, et teise kahega on särin ja aeg-ajalt tekivad huvitavad kujutluspildid, aga mmmm-ga on mälestused. Detailsed. Oi, kui detailsed!
Mmmm ajab täiesti selgelt ligi, kusjuures täpselt selliste väikeste võtetega, mis mul kõige paremini pead sassi ajavad – tuleb suheldes kolm sentimeetrit lähemale kui päriselt peaks või kallistamise lõppedes riivab natuke mu puusa. Sedalaadi asjad. Ta valdab seda hästi. Omal ajal sai ta mu voodisse sõna tõsises mõttes käe silitamisega – ta tegi seda nii suure tähelepanu ja tohutu õrnusega, et ma valgusin diivanile laiali, vähemalt tunne oli küll selline.
Tähendab. Tegelikult ei ole ka see veel probleem. See on lausa hea, sest et ma sain kinnituse, et ma ei ole frigiidseks jäänud, nagu vahepeal siiralt kahtlustasin. Mõttes, et mul on püsipartner olemas, mu intiimelu on kõik need kolm aastat olnud väga meeldiva regulaarsuse ja sagedusega, aga kui päris aus olla, siis see ei huvita mind tegelikult enam ammu, sest on kuidagi väga mehaaniline. Kusjuures viga ei ole mehes, sest mees on tõesti hea. Ma ise ei tunne mingit huvi tegevuse põnevamaks tegemise vastu, vaid lähen vana head sissetallatud rada, saades ja pakkudes kindla peale orgasme. Seepärast ma frigiidsust kahtlustasingi, et mul kadus kuhugi ära mängutuju – asi, mis minu seksuaalsust üldse defineeris.
Tegelikult on viga selles, et selle mehega pole iialgi olnud päris tõmmet, ma pole kunagi temasse päriselt armunud olnud, ta oli keegi, kelle ma võtsin täie teadmisega endale antidepressandiks pärast isand x juhtumit – turvaline, hooliv ja soe inimene, kelles ma olen algusest peale näinud rohkem kallist-kallist sõpra kui meest.
Ja ta ongi kallis-kallis sõber. Iseasi, et sõpradega seksimine ei ole päris see.
Probleem on selles, et mmmm on vahepeal pere loonud.
Tähendab, see pole nüüd ka veel otseselt probleem.
Probleem on selles, et mmmm on vahepeal pere loonud, aga tõmme meie vahel on vägagi olemas, mmmm ajab selgelt ligi ja mina tunnen selle ligiajamise peale, et ma enam ei ole frigiidne, nagu ma kolm aastat arvasin ja ma tean 100%-liselt, kui hea see oleks, sest et mul on kogemus!
Tunnistan ausalt, et ma mõtlesin korraks, et peeti sellega. Ainult et siis oleks kogu see isand x saaga mõttetu olnud ja mina silmakirjalik. Ma vihkan silmakirjalikkust ja topeltstandardeid!
Ja pealegi on mul viimastel aastatel välja kujunenud üsna lihtne elufilosoofia – ma tahan lihtsat elu. Ma ei taha valetada, varjata ja hämada, sest see teeb elu kohutavalt keeruliseks – ning õigupoolest ma ei oskagi seda. Ja ma tahan, et mu isiklik elu ei teeks kellelegi kolmandale (või laste puhul ka neljandale) liiga.
Asi polegi mingis erilises Moraalis või Suurtes Põhimõtetes (mida annab murda ja rikkuda), vaid oma elu lihtsaks elamises! Ma olen oma elus nii palju jauranud ja draamatsenud, et enam ei viitsi! Ausalt kohe!
Asjale oleks kaks head lahendust: 1) mmmm ütleks, et tal on avatud suhe (kui mina temaga suhtes oleks, ma avaks heaga ära, samas, arvestades meie suhtlemise algusaegu, eks ma muidugi tean algusest peale, et truudus ei ole selle mehe tugev külg ja seda ei tasu temast oodata), 2) võitleks tulega tule vastu, s.t. leiaks mõne vaba ja draamavaba mehe, kellega oleks ka ülihea klapp. See viimane eeldab ainult sellise mehe otsimist ja ma ei viitsi kogu selle jamaga otsast pihta alustada! Nii et jääbki ainult lahendus nr 1.
Ehk siis head lahendust pole.
Kurja, misasja ma teen?
Hakkan frigiidseks tagasi?
Leidsin sellise põneva artikli. Iga hinnaga inimestele meeldida püüdmisest ja sellest, milleni see viia võib.
Ütleme nii, et kogemused on sarnased.
Rohkem ma sel teemal esialgu peatuda ei kavatse, sest selleteemaline tüli on endaga veel lõpuni pidamata ja tulemusteni jõudmata. Aga ehk mõnel teisel korral, sest see on oluline.
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 