Leidsin sellise põneva artikli. Iga hinnaga inimestele meeldida püüdmisest ja sellest, milleni see viia võib.
Ütleme nii, et kogemused on sarnased.
Rohkem ma sel teemal esialgu peatuda ei kavatse, sest selleteemaline tüli on endaga veel lõpuni pidamata ja tulemusteni jõudmata. Aga ehk mõnel teisel korral, sest see on oluline.
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 
nodsu
midagi tuleb siit ka mulle tuttav ette, st iseenda kohta. mitte küll nii seksuaalses kontekstis, sest eriti nooremana puutusin ma meestega üldse väga vähe kokku. aga see, et võttis aega, kuni pähe jõudis idee “ma ei pea meeldima inimestele, kes mulle ise ei meeldi,” on sama.
e.
Ega mulgi ole ainult seksuaalses kontekstis. Kuigi selles ka.
tavainimene
Hmm. Mina vist kuidagi eeldan (täiesti arulagedalt tegelikult), et neile inimestele, kes mulle meeldivad, meeldin mina nagunii, või vähemalt suhtuvad nad minusse neutraalselt. Seega on mõttekas panustada rohkem neile inimestele meeldimisse, kes mulle nii väga ei meeldi, kuna neist oleks suurem tõenäosus karta ebameeldivusi
e.
Teate, ütlen ausalt, et viimasel ajal blogosfääris toimuv ei tekita üldse erilist tahtmist psühhoteemadel sõna võtta.
Ma täna sain juba teada, et ma olen järelikult skiso, kui mul aeg-ajalt suicide compulsion on (olnud?), mis siis, et mitte ükski professionaal pole mitte kunagi mitte ühtegi viidet skiso-kandi suunaski näinud. Ja no ma olen mitut erinevat professionaali kohanud.
Aga ei, kui inimesel on vahel sundmõtted enese tapmise suhtes (“ma peaks, nii on targem, nii on õigem”), siis “viitab see juba skisofreeniale, mitte depressioonile”, teab “depressiivsete kalduvustega” kommentaator (kes seega teab ju depressioonist ja kogu inimpsüühikast automaatselt kõike).
Eks ma siis lähen hakkan antipsühhootikume neelama, nagu dr Paula soovitab…