Monthly Archives: detsember 2014

Seekordne kokkuvõte tuleb teistmoodi.

Sattusin ükspäev oma blogi pikalt-pikalt tagasi lugema. Ilma paroolita (ma vist ei mäletagi seda enam). Ütleme nii, et nende paroolistamiste, kustutamiste ja peitmistega, mida ma tegin viimases otsas, kui aktiivsema blogimise maha jätsin, muutus üldpilt paroolita inimestele päris huvitavaks. Kuna igasugused romantiliste tunnetega seotud jutud on peidus, aga seiklemised mitte, siis sai sellest printsessi blogi 🙂

Huvitav on takkajärgi vaadata ka seda, kuidas mul puudub igasugune järjepidevus inimeste nimetamisel. Nt suksut olen maininud vähemalt viie pseudonüümiga (pluss veel umbisikulised mainimised). Nimi s. on tähistanud kolme inimest (k.a. suksut, kelle nimi s.-ga ei hakka, aga tolleks ajaks saadud hüüdnimi küll). Ainult teadagi-kes oli kogu aeg teadagi-kes, aga tema nimetus jõudis oma arenemised ära teha eelmises, praeguseks kübertolmuks varisenud kohas.

Tegelikult oligi mul hiljuti väike, kuid oluline tähtpäev. Kusagil 2004. a. novembri lõpus hakkasin ma blogima. Kümme aastat!!! Natuke kahju, et ma ei salvestanud kunagi oma esimese blogi postitusi. Päris põnev võiks olla jälgida.

Palju on muutunud, aga päris palju on jäänud samaks, hoolimata katsetest neid muuta. Igipõline depressiivik olen endiselt, kuid õnneks on hea terapeut ja lihtsalt vanusega tulnud elukogemused õpetanud seda teisiti väljendama (või mitte väljendama). Hea on aga näha, et MINGI arengu olen ma kümne aastaga läbi teinud. Suhelda ei oska ma endiselt, aga erinevalt iidsest ajast, kui mul oli suur tutvusringkond, kellega ma kogu aeg kaklesin, on nüüd igati draamavaba – minust on saanud eraklik misantroop.

Samas on enda läbielamised, õppimised ja korduvad kogemused, kuidas Raudkindlad Veendumused võivad 180 kraadi muutuda, kasvatanud minusse mingi omamoodi empaatia. Kuigi ma ei salli endiselt sulaselget rumalust (ja see on ainus teema, milles ma veel kakelda viitsin), siis põhimõtteliselt ei näe ma enam mõtet muude eriarvamuste pärast piike murda.

Milleks – küll elu õpetab. Kas teist või siis mind ennast. Ja kui ei õpeta, siis on niikuinii lootusetu ja kaklemine puhas ajaraisk.

Lühidalt – kui tegu pole just hariliku rumalusega, mille puhul ma endiselt põlema lähen, siis nüüd ma lihtsalt distantseerin end. Sellest ka eraklikkus.

UHUU VAHEPALA

Siis, kui ma roosade tädide ja muude vaimsete vägivallatsejatega (nt kolmas e.) kaklesin, sai mul asjast seitsmekordselt kõrini. Tegin tookord selge taotluse: “Loobun täielikult oma igasugusest väest”. See oli üks viimaseid uhuusid asju, mis ma tegin ja taotlemine oli alati mu ampluaa.

Ehk siis – ma olengi praeguseks täiesti tühi. Nii tühi, et uued vaimlejad, keda kohtan (mul kool neid pungil täis), arvavad, et ma ei tea neist teemadest üldse midagi ja hakkavad mulle alatasa A-d ja B-d õpetama. Loogiline – iga inimene, vaimne või mitte, tajub teise väge, ja kuna iga vaimsusega tegeleja vägi kasvab, minu oma aga kahaneb, kui üldse muutub, on selge, et ma ei tea ju millestki ööd ega mütsi, isegi mitte teoreetiliselt 🙂

Ja ma olen peaaegu rahul. Peaaegu seepärast, et ma ei jaksa enam pea üldse midagi teha, ma mõtlen tavaelus. Üle pingutasin, nagu ikka 🙂

Samas – iga kell eelistan praegust seisu sellele kanakarja kaagutamisele ja pidevale võitluse otsimisele ning muidu alalisele sõjaseisukorrale, milles keskmine šamanistlike või CC kalduvustega vaimleja elab. Ma olen tühi, aga mind jäetakse vähemalt rahule, kui see A ja B õpetamine just välja jätta, aga see on ka ju sellest, et nad on ise algajad (oleks nad päriselt nii tegijad kui ise arvavad, hammustaks nad asja lahti). Pealegi tahavad nad head, nii et mis siin ikka pahandada.

UHUU VAHEPALA LÕPP

Lühidalt – minust on saanud grumpy old lady. Selline, kes turtsub, aga otseselt paha ei taha.

Posted by e. toll vabateema