Täna käisin uue (ja väga tegija) hääleseadja juures. Veendusin järjekordselt, et ma olen lootusetu kontrollimaniakk.
Uba on selles, et olen elu jooksul päris palju hääleseadet saanud, aga mitte kunagi süstemaatiliselt (nagu inimesed, kes laulu õpivad), vaid siiski suhteliselt juhuslikult, nagu (tasemega) kooris ikka.
Ma ei oska enam normaalselt häält teha, n-ö “lihtsalt” laulda, vaid proovin kahtteist asja korraga meeles pidada (kõrge suulagi, “maski” laulmine, õige hingamine, tugev diafragma jnejnejne).
A. pani mind täna sõna tõsises mõttes peadpidi vastu seina ning toolile kummargile, pea põlvede vahele, laulma. Ta nägi tund aega ränka vaeva, et ma unustaks ära kõik, mis seni õppinud olen ja usaldaks end, ei peaks vajalikuks end kogu aeg kontrollida.
Ja ma mõtlesin, et, huvitav, millal täpselt ma nii jäigaks muutusin? Kindlasti oli see mitu aastat tagasi, see on vist isegi rohkem kui viie aasta teema, aga MILLAL? Millal see täpselt juhtus?
Vanasti olin ma oluliselt mängulisem, minnalaskvam ja “pehmem”…
Ma tahan tagasi…
Muidu aga. Kuigi ma läksin just häält “üles” seadma, siis proovis A. allapoole ka. Ilmselt selle mõttega, et kuna mul on alumine register “käes”, siis mugavast alast alustades on lihtsam kõrgemale minna, n-ö positsiooni ehitada.
Enamasti on mu piir väikese oktaavi C (B on juba hääle ja sooja õhu segu), soodsa tuule ja hea planeetide seisuga olen korra puudutanud A-d.
Absoluutset kuulmist mul pole, tean lihtsalt, et D-st alates läheb ebamugavaks. Nii et vaatasin tunde järgi, et ohoo, päris madal, proovin veel ühe alla… okei, ühe veel… ühe veel… olgu, see on nüüd ikka KOLE madal, äkku lihtsalt kõrv valetab või hakkas seekord varem ebamugav, seda enam, et tund aega on mind “üles” seatud.
Kui soe õhk tuli, hakkas A. naerma ja näitas viimase häälega tehtud noodi klaveril ette…
Suure oktaavi F.
Meeskoori bass, siit ma tulen!
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 
nodsu
üks lauluõpetaja ütles, et alumises registris on häälepaeltele häda tegemise oht suurem kui kõrges, vbla oli see üks põhjus, miks su hääleseadja tahtis ka sellega tegelda.
e.
Võib-olla.
Samas ma tegelikult läksingi spetsiaalselt end “üles” seadma. Meil on teatud laulud, kus on minu jaoks kõrged kohad, millega ma end väga ebakindlalt tunnen ja enne mida ma iga kord kergekujulise paanikahoo saan. Enamasti on need veel teise-aldi-soolod või vähemalt soolo-laadsed fraasid, mis välja ka kostavad.
(Normaalne sopran muidugi naeraks end pooleks, kui kuuleks, et ma neid noote kõrgeks nimetan 🙂 )
Kusjuures küsimus pole välja võtmises, ma laulan häält lahti lauldes sopranitega üles välja, kuhu maale nad ka proovivad, küsimus on hääle valitsemises. Ma laulan (minu jaoks) kõrgetel nootidel sageli mööda, teen mingeid kriukse, kahisen, teen tite häält ja laulan sageli “noodi alt”, kuigi ma suudan ka kõrgemalt laulda (aga siis ka selle kõrgema noodi “alla”, mitte kunagi päriselt pihta). Ehk siis – noodid on teoreetiliselt olemas, aga ma ei valda tehnikat.
Ja no tegelikult ei ole naistel suure oktaavi nootidega midagi teha, alla väikese oktaavi E reeglina naistest ei oodata, vahel harva on C-ni, needki noodid enamasti sulgudes.
e.
Point oli siis see, et madalal on lihtsam häälepaelu vigastada, aga tegelikult mul ju nii madalale asja pole, kui A. inimkatseid tegi.
nodsu
selle kohta, et naistel ei ole suure oktaavi nootidega teha… Vivaldi kirjutas oma vokaalmuusika just ainult naiskoosseisudele ja tal olid ka bassid naissoost. kuigi selliseid naisi oli muidugi alati vähe võtta, tal oli vist üks põhibass ja üks dublant või kuidagi nii.
nõua koorijuhilt selle repertuaari võtmist. 🙂
nodsu
a mul on muidu sama probleem, juba kuskil la-st ülespoole läheb hääl õhukeseks ja si-st või do-st saadik hakkab kiuksuma või saab ainult forseerides. ainult ma nii madalale omadega ei jõua kui sa, do-ni vast veab välja.
e.
Oi, vivaldi naised on head! 😀
nodsu
ega sa kuulu järgi Tartus ei tea kedagi soovitada? ma ei ole sellesse ise kunagi süvenenud, varem tundus, et lihtsalt gregooriuse laulu tundidest on ka hääleseade mõttes kasu – või Agnethe Christenseni üksikutest laulutundidest, aga neid sai alati ainult korraks meistriklassi korras. a nüüd pole ammu gregooriust käinud laulmas ja kui kuulsin ise, kuidas ma “Orlandos” viimati laulsin, ehmatasin, kui halvasti ma laulsin. tahaks järgmine kord paremini. olen praegu omaette Agnethe õpetatud harjutusi teinud, aga tagasiside oleks kah hea.
e.
Otseselt ei tea. TÜANi seab Vivian Kallaste, ehk seab ta ka teisi?
Pingback: … | mõttetuse jumalanna