Muidu aga, kui ikkagi kirjutada igapäevastest sündmustest, siis tegelen aktiivselt oma kontrollimaniakaalsusega. Tõsi, tunnistagem, et olen seda varem ka üritanud ja tulemust, nagu näha, pole olnud, muidu ei peaks ju uuesti tegelema.
Sellegipoolest.
Kirjutasin pärast tookordset (ühekordset) hääleseadet A.-le: “aita mul kaotada kontrolli, ma maksan sulle selle eest*”. A. oli rõõmuga nõus ja nii ma siis olengi käinud end vabaks laskmas. Nüüd, suveks, tegin küll pausi, aga sügisest jätkan kindlasti.
Sest et, teate, mulle meeldib! Areng on iga korraga selgesti kuuldav.
A. küll naerab, et mul käib ilmne kodusõda. Sest et ma tean, et ma olen madal alt**, see on mu identiteet. Mistõttu ma proovin küll, ausõna proovin, ennast mitte kuulata ja unustada ära kõik, mida ma seni õppinud olen, kui kõrgemale läheme, aga see pidi nii otse näha olema, kuidas kogu mu olemus tõrgub kõrgete nootide laulmise juures, et A. lubas mind järgmine kord filmida. Tõrge pidi tulema isegi siis, kui ma kõrged noodid faktiliselt ära laulan – ja täiesti aktseptaabli häälega.
Kui A.-le ütlesin, et no aga ma ju olengi madal alt ja selge see, et mul on uusi kõrgusi ebamugav vallutada, viitas ta sellele, et alla lauldes ei teki mul kunagi füüsiliselt nähtavat pinget, isegi, kui ta viib mu nii alla, kuhu mul kunagi asja pole olnud ja mida ma puhtalt oma soost tulenevate piirangute tõttu juba laulda ei saa (suur oktaav, anyone?). Laulan lihtsalt külma kõhuga “sooja õhuni” ära ning pingesse ei lähe, olen lihtsalt hoiakuga, et “ahah, siin siis ongi piir”.
Ta jutus on iva. Sest et ega suure oktaavi la ei ole mulle kuidagi mugavam laulda kui teise oktaavi la. Aga ettekujutus, et “ma ju ei saa” on mul ainult kõrgema otsaga.
Ehk siis – piirang on kinni mu oma ajukäärudes. Piirang, millest ma üritan kontrolliga üle saada ja mille teen ainult hullemaks. Selle asemel, et lihtsalt lasta olla, nagu on.
Mille kõigega oma elus veel nii teen?
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 
lendav
Ma olen ka alati teadnud, et olen alt. Ometi laulan teises sopranis. Sest oli vaja. Loomulikult on meie kooris neid, kes must kõrgemaid puhtaid noote laulavad, aga ajaga (7 aastat) on hääleulatus laienenud, samas madalate nootideni ulatumine pole kuhugi kadunud.
Mäletan, kuidas olin kunagi kade oma emale, kes igal viisil ületab mu hääleulatust. Nüüd olen saanud tasapisi aru, et see on ainult treeningu tulemus. Mugavustsooni laienemise tulemus. Kui ikka päris mitu aastat laulda kõrgelt, olles loomu poolest madal (ja saades vahetevahel pisut hääleseadet), hakkan ka ise uskuma, et kõrged noodid polegi võimatud – ja hakkab tulema!
Meie koori ei anna küll võrrelda Sinu omaga, tase on ikka “külakoor”, aga mingeid järeldusi saab sellegipoolest teha.
Ps. Kuhu Sa kooriga reisid?
e.
Reisile läheme Portugali. Olen elevil, sest pole väga kaua “niisama” reisil käinud ning Lõuna-Euroopa on mul siiamaani avastamata.
Muuseas, ega me nüüd ka mingi eriline tase ole, keskpärane A-kategooria koor, ei ole vaja end kuidagi alaväärsena tunda 😀
————-
Tegelikult ei ole hääleulatus üldse mingi eriline näitaja, olulisem on hoopis hääle kvaliteet ning ühtlus.
Üks asi on “naturaalne” hääleulatus (mis on ilmselt su emal suur), teine asi aga tehnikaga tulnud noodid.
Näiteks ma ise kirjeldasin ju eelmisel korral, et kui muidu on mu alumine piir väikese oktaavi C, siis A. juhiseid täpselt järgides oli järsku suure oktaavi F, s.t. pool oktaavi hoobilt juures.
Või veel parem näide on A. ise, kes on tenor (tema sõnul küll Eestis päris õigeid tenoreid eriti polegi, külm kliima ja värki), aga mulle hääleseades laulnud ära nii sügavaid bassinoote kui kõrgeid tenorinoote – ja ikka sügava, korraliku hääle, mitte falsetiga. Kõrgestikoolitatud ooperilauljana on ta oma häält aastakümneid seadnud igast asendist.
(Ta demonstreeris mulle, et ka kõrgeid noote saab laulda “kehaga”, tõi näiteks selle aaria: Otello ei saa seda aariat laulda tüüpilise tenori “porgandihäälega”, muidu kaob nagu tähendus natuke ära või nii 🙂
)
—-
“Naturaalset” hääleulatust pole küll mõtet kadestada, kui seal taga pole tehnikat.
Näiteks:
Mind huvitab tolle loo puhul siiralt, et kas produtsent oli kurt? Raske oleks olnud siis helistikku tõsta või seada paar korda mimmi häält. Väikese oktaavi fa ei ole üldse nii madal noot, et selle peal niiviisi ära koolema peaks, nagu too laulja teeb! Seda enam, et erilise sopranina ta küll ei kõla.
Mind häirib see salmi lõpu noot nii väga, et kui too lugu kuskilt tuleb, ma põgenen alati ära. See on lihtsalt KOHUTAV! (Kusjuures lugu on muidu täitsa hea…)
—–
Õigupoolest see oligi peamine põhjus, miks ma üldse endale hääleseadjat otsisin – hääle kvaliteet.
Tegelikult olen ma korduvalt ära “puudutanud” ka “soprani do”, s.t. C6, lihtsalt et faktiliselt tekib mul kerge paanikamoment juba siis kui noot jõuab ESIMESE oktaavi, ütleme, G-ni. Ja ega mu kõrged noodid oluliselt meeldivamad kuulata olnud kui Grete Paia “madal” noot.
Ehk siis – ma teadsin, et mul vähemalt ühe oktaavi jagu noote, mida ma põhimõtteliselt suudaks laulda, aga ei oska. Pealegi oli lihtsalt piinlik, sest et esimese oktaavi G lihtsalt ei saa mitte ühelegi naisterahvale olla liiga kõrge noot, olgu ta ükskõik kui madal alt. Sa karjud kodus mehe peale ka kõrgema häälega…
Ühesõnaga – ma sain aru, et kui ma tahan olla parem laulja, on mul vaja tehnikat õppida 🙂
lendav
Meil tuleb väike kiire reis Peterburi Jaani kirikusse sel nädalavahetusel, ühe Tallinna naiskooriga kahasse.
Omaette huvitav teema on laulud, mis kuidagi automaatselt lülitavad sisse õige (või õigema) hääletegemise. Meil on üheks selliseks popurrii lauludest, mida enam ei laulda – Meil laulud aitavad elada, võita; Õhtud Moskva lähistel; Katjuša; Olgu jääv meile päike; Noorte sõpruslaul jt. Mingit probleemi pole, hääl on kohe lahti, kõlab ja heliseb, rõõm ja lust. Neid lugusid on muidugi veel.
nodsu
ma avastasin jälle “Orlandot” tehes esimest korda elus, et tõepoolest eksisteerib mingi raske “üleminekuala”, kus ei saa õieti nagu ühtmoodi ega teistmoodi laulda. Või oli siis tegemist raske lauluga – ulatus oli tal pisuke, esimese oktaavi re-st la-ni (ja see la oli seal väga põgusalt, selline kerge kiikumisenoot, enne kui lugu soli maandus). sol-mažooris. metsoregister vist. Suurem osa sudimist käis fa ümbruses. Ja mul oli seda lauldes enamasti tunne, et kõrge ja raske; nii omaenese tarkusest oleks tahtnud laulda kuskil kvart madalamalt, la-st mi-ni, re-mažooris. Samas kippusin ma seda laulu ettenähtud helistikus lauldes tegelikult hoopis _tõusma_. Kord jõudsin ühe salmiga terve tooni võrra ronida.
ja asi ei saanud kindlasti olla selles, et kõrge, sest isegi sama lavastuse jooksul (ja etendus oli kõigest umbes tund aega pikk) laulsin EVga imitatsioonilist laulu, mille ulatus oli sama suur, aga toon kõrgemalt, mi-st do-ni. ja laulsin kergelt ja muretult nagu ludinal. See, et EV-ga (kes on loomulike kalduvuste poolest kõrge sopran, kõige mugavam mugavustsoon on tal esimese oktaavi la-st teise oktaavi re-ni) imitatsiooniliselt, võis muidugi aidata, teise inimesega koos lauldes tema kalduvused vahel nakkavad.
e.
Jaani kirikus on väga tore laulda! Head reisi 🙂
e.
Asi oli selles, et madal 🙂
Ning ilmselt, jah, teises laulus natuke imiteerisid kaaslast.
Õigupoolest just see oligi peamine põhjus, miks A.-l nööbist haarasin, et umbes sinu kirjeldatud ala laulmine käib läbi ussi-samusegi (kui laul pole just tervikuna kõrgem, siis on lihtsam – aga IIa partiid on vaikimisi madalamad). A. seletaski seda nii, et kuna ma olen harjunud toeka mahlase rinnahäälega laulma, siis ma lihtsalt üritan seda teha nii kõrgele kui võimalik. Ja F-G on veel täitsa puhta rinnahäälega lauldavad, aga see on raske.
Nii et esimest laulu proovid sa ilmselt laulda madalamast positsioonist, sest et sa idee järgi saad ja see on su esimene valik
nodsu
jah, väga võimalik. madalamast positsioonist laulmise kiusatust tekitab ka see, kui ma kuulen salvestustelt, kuidas teised on seda laulnud, sellised toekad toredad metsosopranid. aga nähtavasti nende metsode jaoks on see siis just paras madalas registris laulmise laul ja mina pean kuidagi teisiti lähenema. vbla peaks eeskuju võtma hoopis kontratenorite esitusest (neid on ka) ja falsetiga peale lendama.
Näide kontratenori esitusest (ülemine hääl):
või
Näide metsoga:
a kui ma järele mõtlen, on mul ennegi olnud kõrgelt kergem laulda, kui ma kujutan ette, et ma olen mees.
ja madalalt on, vastupidi, hea laulda, kui ma kõigepealt sisendan endale “ma olen emane vaal, ma olen emane vaal”, siis läheb hääl suureks ja pehmeks ja loomulikult madalaks.
e.
Päris lauljad õpivadki aastaid põmst kahte asja: a) kuidas registrite piire nihutada, b) kuidas registrivahetus sujuvaks saada. Nii et töö käibki tglt mitte “äärtes”, vaid just vahepeal. Nt A. juures laulan ma ka peamiselt just esimest oktaavi.
Need “ääred” on esiteks spordi mõttes, teiseks demonstreeris A., et korrektse(ma) tehnikaga avaneb hääl igas suunas.
Nii et nende metsode jaoks ei olnud see mugav, vaid nad olid selle enda jaoks mugavaks õppinud aastatepikkuse tööga. Kirjeldatud kõrgust on madalast positsioonist raske laulda kõigil, ilmselt su eeskujud juba “segasid” häält. Aga see on just see, mida meiesugused lihtsurelikud ei oska 🙂
e.
“Emane vaal” on ka hea 😀
nodsu
samas vanast ajast on mul mälestus, et just sealt keskelt oligi kõige mugavam laulda. ma mäletan aega, mil mu kõige rahulikum tsoon oli la-st la-ni, mis on seesama keskmine koht veidi laiemalt võttes. ei tea, mida ma siis teisiti tegin.
nodsu
ja toona vanasti ei saanud ma üldse aru, mis üleminekuregistri raskusest kõik räägivad, kui seal keskel on ju kõige kergem ja hoopis äärte peal raske. Alles “Orlandoga” jõudis see esimest korda pärale.