Lissabonis on kõik (!) jalakäijate kõndimise alad laotud kividest. Vihmaga pidid eriti libedad olema. Usun – sest libedama tallaga tegin ma ka kuival kivil paar efektset piruetti. Lisame juurde, et Lissabon on mägine…
————
Mägedest rääkides ei saa mainimata jätta Sintrat. Pärast seda tundusid kõik trepist ja tänavatest käimised kukepeana. Sest et Pena lossi pargini ronimine ja pärast seda veel lossipargis ronimine ja siis veel Mauride kindluse tippu ronimine oli päris kena saavutus.
Muuseas, alt linnast viib mäkke ka buss… 🙂
————-
Aga Porto oli lihtsalt paradiis.
————
Mina, kes ma päikest ega suve eriti ei armasta, olin Portugalis pidevas eufoorias. Pidasin tõsist plaani sinna jäädagi. Värvid! Küllus! Kohalikud megaodavad puuviljad! Mereannid!
Minu boheemlaslikule küljele oli sealne kergelt räämas ja kompleksivaba linnapilt ülinauditav. Temperamenditüübilt olen niikuinii kohalikega sarnane ning Eestis nagu valge vares.
Kusjuures, ilma naljata – nendel laiuskraadidel võiks rannikul täitsa elada.
Tahan tagasi!
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 