Mul pole mingit plaani kokandusblogi pidama hakata, aga üht retsepti pean küll jagama. Ja kindlasti nüüdjakohe, sest varsti saab selle peamise komponendi aeg läbi.

Jagamata jätmine oleks suur patt, sest pärast Portugali olen seda salatit teinud julgelt 15 korda ja no ei saa veel isu otsa. Isu ei saa otsa ka kõigil neil, kellele seda teinud olen. Nõutakse muudkui lisa.

Kusjuures retsepti ma tegelikult kusagil näinud pole. Ma lihtsalt vaimustusin restoranis pakutud salatist ning raalisin ise välja, mis selle sees oli. Võib-olla käib sinna tegelikult midagi veel, ma ei tea. Aga ka sellisel kujul on see väga hea.

1) Alusta sellest, et hakid ära korraliku kimbu koriandrit.

Jah. Jah. Jah. Ma TEAN. Koriander, just roheline koriander, on maitsetaim, mis tekitab väga vastuolulisi tundeid. Veel kaks aastat tagasi ma jälestasin seda, aasta tagasi õppisin tolereerima (mul on umbes sada läätsesupi retsepti ja ühe sisse neist käib koriander). Portugalis aga õppisin armastama – seal kasutatakse seda pea igas roas ja koriander (nagu lambalihagi) maitseb väga hea, kui oskad sellega ümber käia.

Selle salati sees maitseb koriander hea. Nii et usalda mind ja haki see ära.

Ja kui ma ütlen “korralik kimp”, siis ma mõtlen tõesti korralikku kimpu – salat peab tulema roheline! Nii, nagu mul kausi sees!

2) Haki üks sibul. Kui oled toore sibula suhtes pirts nagu mina, siis haki väga peeneks. Aga isegi kui oled pirts – usalda mind ja pane see sisse. See on möödapääsmatu komponent.
3) Lisa väike konservitäis tuunikala
4) Viska sisse purgitäis valgeid ube (või siis vastav kogus leotatud ube või kui eriti veab, siis värskeid ube)
5) Puista peale törts pipart ja kui soovid, siis ka soola (mina soola ei kasuta)
6) Vala peale oliiviõli
7) Viimaseks lisa sorts midagi haput. Mina olen pannud sidrunimahla, päriselt kasutavad portugallased kalatoitudes valge veini äädikat.

Sega ära. Söö. Naudi. Vaata, et suure hooga kahvleid ära ei söö.
Korda, kuni värsket koriandrit veel saada on.