e. avab kääksuva ukse, kõnnib akna juurde, pühib ämblikuvõrgud lingilt ning avab akna, et värsket õhku sisse lasta.

Mõttes, et mulle tuli ükspäev meelde, et mul on blogi. Teil on see ilmselt kõigil muidugi meelest läinud, aga ehk vahel astub veel keegi siia sisse kah.

Mul on muidugi blogimise-soolikas täiesti umbes, ega enam mäletagi, kuidas too käis. Ja no ega tänapäeval niimoodi blogitagi, nagu omal ajal. Tollal, kui ma veel noor olin, käis tuu värk ikka täitsa teisiti ja teistel alustel, a mis tost enam.

Põhimõtteliselt tulin ma kirjutama ainult ühte asja.
Nimelt, et minuga on kõik hästi.

Ja kui ma kirjutan, et hästi, siis ma mõtlen seda, et pärast paart aastakümmet pidevat depressiooni olen ma sellest välja tulnud ning see seis on kestnud mitu aastat. Ma olen oma eluga punktis, kus ma olen põhimõtteliselt kõigega rahul.

Ei, selles mõttes, et palju saaks olla paremini. Loomulikult on situatsioone, mis teinekord frustreerivad, vahel olen õnnetu, mõnest isikust ei saa üle jnejnejne. Aga, vaadake, elu käibki üles ja alla. See käib elu juurde.

Aga ma ei ole enam ammu õnnetu.

Ma olen alles tagantjärgi aru saanud, KUI katki ma ikkagi olin. See oli ikka täiesti hämmastav, et ma üldse kuidagi funktsioneerisin. Kusjuures ma ei tea endiselt, MIKS ma nii katki olin – aga see polegi üldse oluline.

Ma kirjutan seda siia sisuliselt selleks, et kui on veel kedagi, kes on terve elu olnud õnnetu.

See läheb üle. Kui sa tahad.

Mul on kahju sellest, kui paljude inimeste ajusid ma triikisin ning muidu käitusin täiesti ogaralt. Vabandusi pole, põhjendus küll – ma olin tõesti väga katki. Kahju, et ma ei saa seda tagasi võtta, aga no nii on. Ma saan aru, miks mind “maha jäeti” ja ei kanna selle pärast kauna ega ürita neid suhteid taastada.

Kusjuures ma tõesti ei pea viha – see oli ainuõige käitumine. Ma tean, sest tagasi vaadates ma näen selgelt, et keegi ei saanud mind aidata ning iga inimese ressurssidel on piirid. Ma olen isegi “jätnud maha” tuttavaid, kes käituvad, nagu mina nt 10 aastat tagasi. Ma saan neist aru, aga ma tean, et ma ei saaneid aidata. Minu kuulamisest pole kasu, minu nõuannetest ei ole kasu. Depressioonis inimest ei saa aidata, sellest saab inimene välja tulla ainult ja ainult ise. Üksi. Täiesti üksi.

Ja kui ei tule, siis ongi kurb lugu, nii jõhker, kui see ka pole.

Mul on neist kadunud suhetest kahju ja vahel igatsen neid taga, aga ma tean, et neid ei saa enam taastada. Ning las nii jääbki.

Ainult ühes ei olnud kellelgi õigus. Neil, kes väitsid, et ma ei tahtnudki paremasse seisu jõuda ning nautisin augus olemist. Ma võin ka tagasi vaadates öelda, käsi südamel – alati, ka kõige sügavamas pasas tahtsin ma tõesti sealt välja tulla. Alati. Alati.

Ma lihtsalt ei osanud, otsisin juhiseid väljast ning ei usaldanud iseennast piisavalt… aga just iseendale toetumine mu sealt lõpuks välja tõigi. Aga see, et ma ei osanud, ei tähenda, et ma ei tahtnud.

Minu suur viga oma igaveses augus elamisel oli see, et ma kangesti proovisin ja üritasin muudkui aga edasi minna. Ma üritasin kõike muudkui muuta. Noh, et depressioonist välja tulemine oleks nagu pidanud olema kole vaev ja tohutu töö.

Nali, vaadake, seisneb selles, et tegelikult ei tohi mitte midagi enda juures muuta. Vastupidi – tuleb nii Endaks saada, ennast täielikult aktsepteerida ja täiesti Enda Sisse minna. Ennast aktsepteerides, koos kogu kupatusega, tekib hingerahu…

Siis saabubki seis, kus teised võivad visata hundirattaid või käia kõrvade peal, aga mina olen nagu zen-meister. Ma ei vihasta, ma ei sütti, ma ei pea iialgi kellelegi midagi tõestama, ma ei vaidle, sest mul on teiste arvamusest sügavalt ükskõik.

Keegi ei tea ega saagi teada minust paremini, kes ma olen või mida ma mõtlen.
Ja mina nüüd tean, Kes ma olen.

Saage teie ka end tundma. See on seda väärt.

Advertisements