Praegu on Selveris kõrrepakis sojajoogid sooduses. Muidu ma soja ei armasta, aga vanilliga ta maitse sobib, niisiis haarasin viimati poest ühe vanillijoogi kaasa.
Poe ees loksutasin pakki, võtsin kõrre, panin sisse, tõstsin paki suu juurde. Siis aga hakkas toimima ühendatud anumate seadus – kuna ma ei olnud korralikult kõrt täisnurga alla painutanud, jäi selle ots joogi üldisest tasemest allapoole ja nii siis oli kogu mu lõug, kael ja dekoltee seda valget sojaollust täis.
Kolm korda võite arvata, millised seosed mulle alla vaadates pähe tulid. Kirsina tordil juhtus see kõik ühe meesterahva nina ees, kelle ilme järgi oli väga selge, et tal tekkisid täpselt samad seosed…
Täna käisin uue (ja väga tegija) hääleseadja juures. Veendusin järjekordselt, et ma olen lootusetu kontrollimaniakk.
Uba on selles, et olen elu jooksul päris palju hääleseadet saanud, aga mitte kunagi süstemaatiliselt (nagu inimesed, kes laulu õpivad), vaid siiski suhteliselt juhuslikult, nagu (tasemega) kooris ikka.
Ma ei oska enam normaalselt häält teha, n-ö “lihtsalt” laulda, vaid proovin kahtteist asja korraga meeles pidada (kõrge suulagi, “maski” laulmine, õige hingamine, tugev diafragma jnejnejne).
A. pani mind täna sõna tõsises mõttes peadpidi vastu seina ning toolile kummargile, pea põlvede vahele, laulma. Ta nägi tund aega ränka vaeva, et ma unustaks ära kõik, mis seni õppinud olen ja usaldaks end, ei peaks vajalikuks end kogu aeg kontrollida.
Ja ma mõtlesin, et, huvitav, millal täpselt ma nii jäigaks muutusin? Kindlasti oli see mitu aastat tagasi, see on vist isegi rohkem kui viie aasta teema, aga MILLAL? Millal see täpselt juhtus?
Vanasti olin ma oluliselt mängulisem, minnalaskvam ja “pehmem”…
Ma tahan tagasi…
Muidu aga. Kuigi ma läksin just häält “üles” seadma, siis proovis A. allapoole ka. Ilmselt selle mõttega, et kuna mul on alumine register “käes”, siis mugavast alast alustades on lihtsam kõrgemale minna, n-ö positsiooni ehitada.
Enamasti on mu piir väikese oktaavi C (B on juba hääle ja sooja õhu segu), soodsa tuule ja hea planeetide seisuga olen korra puudutanud A-d.
Absoluutset kuulmist mul pole, tean lihtsalt, et D-st alates läheb ebamugavaks. Nii et vaatasin tunde järgi, et ohoo, päris madal, proovin veel ühe alla… okei, ühe veel… ühe veel… olgu, see on nüüd ikka KOLE madal, äkku lihtsalt kõrv valetab või hakkas seekord varem ebamugav, seda enam, et tund aega on mind “üles” seatud.
Kui soe õhk tuli, hakkas A. naerma ja näitas viimase häälega tehtud noodi klaveril ette…
Suure oktaavi F.
Meeskoori bass, siit ma tulen!
Kui kindlalt ei teaks, et ma rase pole, hakkaks ise juba kahtlustama, et olen. Mul on KOGU AEG uni ja ma tahan KOGU AEG kala süüa. Nii et pidev väsimus ja imelikud isud.
Kahtlane, äärmiselt kahtlane.
Mul on Probleem. Tema nimi on mmmm. See on seesama mees, kes on selles blogis aeg-ajalt episooditi figureerinud algusest saati, kõik need seitse aastat. Sest et ta on konkurentsitult Maailma Parim Armatseja.
Meie seekordse juhusliku kokkujooksmisega kaasnes pettumus, mida lahkasin privablogis, aga ma sain sellest üle, sest rääkisime teema lahti ja lubas pühalikult, et ta enam kunagi nii ei tee. Selles mõttes on inimesega tore silmast silma suhelda, sest minu etteheited on kirjapildis teinekord väga tugevad, aga ma tegelikult mõtlen neid üsna rahulikult.
Igatahes on välja tulnud, et temaga on niisama ka tore suhelda. Me ju polnud senini kuigipalju rääkinud (khm!), aga nüüd oleme selleni jõudnud. Ta on tõesti tore! Ja meil on palju ühiseid huvialasid ja paljust rääkida!
Tähendab. Mitte see pole probleem.
Probleem on selles, et tõmme on endiselt olemas. Oh, ja kuidas veel.
Muidu võtan ma särinat võrdlemisi rahulikult – mulle meeldib, kui see on olemas ega suru alla, vaid naudin seda väga, sest see teeb minu arvates päeva ilusamaks. Aga ma ei võta tõmbe olemasolu kuigi isiklikult, sest et see, et meeste ja naiste vahele aeg-ajalt igasuguseid huvitavaid võnkeid tekib, on lihtsalt bioloogia.
Mu elus on praegu kaks meest veel, kellega on selge särts õhus – KK ja toosama mees, kellesse ma ühe päeva armunud olin. Vahe on selles, et teise kahega on särin ja aeg-ajalt tekivad huvitavad kujutluspildid, aga mmmm-ga on mälestused. Detailsed. Oi, kui detailsed!
Mmmm ajab täiesti selgelt ligi, kusjuures täpselt selliste väikeste võtetega, mis mul kõige paremini pead sassi ajavad – tuleb suheldes kolm sentimeetrit lähemale kui päriselt peaks või kallistamise lõppedes riivab natuke mu puusa. Sedalaadi asjad. Ta valdab seda hästi. Omal ajal sai ta mu voodisse sõna tõsises mõttes käe silitamisega – ta tegi seda nii suure tähelepanu ja tohutu õrnusega, et ma valgusin diivanile laiali, vähemalt tunne oli küll selline.
Tähendab. Tegelikult ei ole ka see veel probleem. See on lausa hea, sest et ma sain kinnituse, et ma ei ole frigiidseks jäänud, nagu vahepeal siiralt kahtlustasin. Mõttes, et mul on püsipartner olemas, mu intiimelu on kõik need kolm aastat olnud väga meeldiva regulaarsuse ja sagedusega, aga kui päris aus olla, siis see ei huvita mind tegelikult enam ammu, sest on kuidagi väga mehaaniline. Kusjuures viga ei ole mehes, sest mees on tõesti hea. Ma ise ei tunne mingit huvi tegevuse põnevamaks tegemise vastu, vaid lähen vana head sissetallatud rada, saades ja pakkudes kindla peale orgasme. Seepärast ma frigiidsust kahtlustasingi, et mul kadus kuhugi ära mängutuju – asi, mis minu seksuaalsust üldse defineeris.
Tegelikult on viga selles, et selle mehega pole iialgi olnud päris tõmmet, ma pole kunagi temasse päriselt armunud olnud, ta oli keegi, kelle ma võtsin täie teadmisega endale antidepressandiks pärast isand x juhtumit – turvaline, hooliv ja soe inimene, kelles ma olen algusest peale näinud rohkem kallist-kallist sõpra kui meest.
Ja ta ongi kallis-kallis sõber. Iseasi, et sõpradega seksimine ei ole päris see.
Probleem on selles, et mmmm on vahepeal pere loonud.
Tähendab, see pole nüüd ka veel otseselt probleem.
Probleem on selles, et mmmm on vahepeal pere loonud, aga tõmme meie vahel on vägagi olemas, mmmm ajab selgelt ligi ja mina tunnen selle ligiajamise peale, et ma enam ei ole frigiidne, nagu ma kolm aastat arvasin ja ma tean 100%-liselt, kui hea see oleks, sest et mul on kogemus!
Tunnistan ausalt, et ma mõtlesin korraks, et peeti sellega. Ainult et siis oleks kogu see isand x saaga mõttetu olnud ja mina silmakirjalik. Ma vihkan silmakirjalikkust ja topeltstandardeid!
Ja pealegi on mul viimastel aastatel välja kujunenud üsna lihtne elufilosoofia – ma tahan lihtsat elu. Ma ei taha valetada, varjata ja hämada, sest see teeb elu kohutavalt keeruliseks – ning õigupoolest ma ei oskagi seda. Ja ma tahan, et mu isiklik elu ei teeks kellelegi kolmandale (või laste puhul ka neljandale) liiga.
Asi polegi mingis erilises Moraalis või Suurtes Põhimõtetes (mida annab murda ja rikkuda), vaid oma elu lihtsaks elamises! Ma olen oma elus nii palju jauranud ja draamatsenud, et enam ei viitsi! Ausalt kohe!
Asjale oleks kaks head lahendust: 1) mmmm ütleks, et tal on avatud suhe (kui mina temaga suhtes oleks, ma avaks heaga ära, samas, arvestades meie suhtlemise algusaegu, eks ma muidugi tean algusest peale, et truudus ei ole selle mehe tugev külg ja seda ei tasu temast oodata), 2) võitleks tulega tule vastu, s.t. leiaks mõne vaba ja draamavaba mehe, kellega oleks ka ülihea klapp. See viimane eeldab ainult sellise mehe otsimist ja ma ei viitsi kogu selle jamaga otsast pihta alustada! Nii et jääbki ainult lahendus nr 1.
Ehk siis head lahendust pole.
Kurja, misasja ma teen?
Hakkan frigiidseks tagasi?
Ei oleks iial uskunud, et ma midagi sellist ütlen, aga tundub, et ma hakkan “50 hallist varjundist” natuke aru saama.
Selles, ee, raamatus (parema sõna puudumisel) on teatavasti neli iseseisvat peategelast: Christian Grey, Anastasia Steele, Ana alateadvus ja sisemine jumalanna (esimesena öeldi seda siin: toidutegu.wordpress.com/2013/10/08/kirjandusminutid-koige-halvem-raamat-mida-ma-kunagi-lugenud-olen/).
Novat, tuleb välja, et ka minu alateadvus elab minust täiesti sõltumatut elu. Ta on nimelt otsustanud armuda.
Mees, kellest ma sisse võetud olen, on keegi, keda ma tean aastaid. Ja olgu, et mingi huvitav võnge on meie vahel algusest peale kogu aeg selgelt olnud, on see seni olnud miski, millele ma pole suuremat tähelepanu pööranud. Meeste ja naiste vahel tekivad ikka igasugused huvitavad võnked, see on bioloogiline paratamatus, seega lasen ma sellistel asjadel tavaliselt lihtsalt olla ja ei viitsi nendega eraldi tegeleda. Ja no niimoodi pole ta mulle küll kunagi meeldinud.
Sealjuures tean ma täpselt, et midagi ei saa ja et see on hea, sest et me ei sobi!
Aga paistab, et alateadvus ei lase end sellest eriti häirida.
Nüüd peab veel uurima, mida minu sisemine jumalanna asjast arvab…
—————
edit:
… aaaaand it’s over. Üheks päevaks jätkuski. Ma olen lausa natuke pettunud.
Ma olen, teadagi, rohkem seelikuinimene.
Samas meeldib mulle väga rattaga sõita, see on üks ökonoomsemaid, mugavamaid ja, justnimelt, kiiremaid transpordimooduseid. Kui rattateede olukorda mitte arvestada, siis on Tallinn oma suuruselt ja pinnareljeefilt ideaalne rattalinn!
Niisiis tegin ma tükk aega endaga kompromisse ja kas kandsin, hambad ristis, pükse või lihtsalt ei sõitnud rattaga. Kuni ühel hetkel käis ühel palaval päeval peas klõps ja ma leidsin, et tegelikult võib väga vabalt ka seelikus rattaga sõita.
Ja nüüd on ilmnenud huvitav Psühholoogia.
Nimelt.
Kui ma sõidan seelikuga ratta seljas ja mul on seeliku all paksud sukkpüksid, on kole hirmus, kui seelik üles kerkib. Sest et paljastab ju! Ebasünnis! Appikene!
Kui ma sõidan seelikuga ratta seljas ja mul on seeliku all täpselt samast materjalist retuusid, on mul üsna ükskõik, kui seelik üles kerkib. Sest et mul ju püksid jalas!
Kusjuures nendele, kellest ma mööda sõidan, pole ilmselt üldse visuaalset vahet.
Saa siis nüüd aru 🙂
See on juba teist korda, kui Rents postitab mingi joogaklipi ja ma teen selle vabalt kaasa. Selle tänase tegin vägivaldselt (st soojenduseta ja samas tempos (iialgi ei tehta nii kiiresti joogat!!!)), k.a. spagaadi. Probleem tekkis alles sellega, millega alati – väikelapse puhkeasendiga, sest mul lihtsalt ei mahu rinnad vastu jalgu ära.
Ma vahepeal komistan otsa nähtustele, millest ma sugugi aru ei saa, aga mis, tuleb välja, on tavalised.
Kunagi joogatundi minnes teada, et mul on ülevenivad liigesed, on alati olnud.
Enne, kui joogaõpetaja seda mulle seletas, ei mõistnud ma iial, miks inimesed (eriti mehed – jälgige teinekord!) rätsepa- või liblikaistes põlvi maha ei pane – põlvi üleval hoida on ju reitele pingutav! Tuleb välja, et normaalse venivusega liigesed ei ole soojenduseta lihtsalt nii lahti, et põlved maha läheks.
Või olin ükskord põlvili, istudes jalgade vahel, kui tuli toonane peika ja lükkas mind mänglevalt. Heitsin sama mänglevalt selili – ikka jalgade vahele ja põlvituses. Peika jäi suurte silmadega vahtima ja küsis, et kas valus pole või. “Miks mul valus peaks olema?” ei taibanud mina, sest ma tundsin selili olles reite peal kerget venitust. Joogaõpetaja hiljem seletas, et normaalne inimene ei saa mugavalt jalgade vahelegi põlvitada, rääkimata selili heitmisest nii, et ka ristluud on vastu põrandat.
Tegelikult on ülevenivus samuti probleem, sest oht endale liiga teha on reaalsem kui jäikade liigestega. Mul on igasugused väänamised ju harilik asi – kord kvartalis ikka midagi nikastan. Jumal tänatud, et mu joogaõpetaja on sünnipäraselt sama probleemiga – ta oskab sellele tähelepanu pöörata. Aga kui paljudes joogatundides olin ma enne seda käinud, ilma et õpetaja oleks mind manitsenud end tagasi hoidma ja kuulama teisi märguandeid, et aru saada,.millal on piir?
Ülevenivad inimesed peavad nimelt joogaharjutusi natuke teistmoodi tegema – koos vastukontraktsiooniga. No nt liblikasse minnes pean ma reie väliskülje ja tuharalihaseid justnimelt pingutama, mitte lõdvestama. Selleks, et liigeseid kaitsta.
Ja kui paljude joogaõpetajad seda teavad? Ah?
Samuti joogaga seotult tegin ma viimati veel ühe avastuse teemal “ma ei teadnudki, et normaalne on seda mitte osata”.
Nimelt sain ma teada, et tavaliste inimeste (sh sportlaste!) kehatunnetus on nii madal, et nad lihtsalt EI SAA ARU sellest, kui neile öelda “lõdvesta lihased”. Hoiavad end pinges ja väidavad, et on lõdvad.
Asi on selles, et ma teen massaaži – aga seda ei saa teha, kui inimene hoiab end pinges! Ja ma ei räägi sellest, et lihas on pinges (mille pärast inimene üldse mudisse tuli) – seda vahet on käe all väga hästi tunda, kas lihas on pinges või seda hoitakse pinges!
Ja ma, eksole, ei räägi joogalikust süvalõdvestusest (nagu lootoslillekese harjutuse puhul), vaid kõige lihtlabasemast aktiivse pingutuse puudumisest.
Ma ei olegi sellele probleemile veel head lahendust leidnud, sest ma lihtviisiliselt ei oska end kujutleda sellisesse situatsiooni. Mingi lahendus on paluda inimesel teadlikult pingutada lihaseid (nt käe puhul käsi maksimaalselt rusikasse suruda) ja siis vabastada. Aga alati ei mõika see ka…
Ja mina ei saa ega saa aru, kuidas nii lihtsat asja ei mõisteta…
võttis aega, mis ta võttis, aga lõpuks sai mu koolitee läbi. olen nüüd MSc.
sel erialal mu koolitee enam kindlasti edasi ei lähe. kasvõi seetõttu, et KK sõnul pidada PhD tähendama “pretty huge dick” ning naisterahvale see kindlasti ei sobi.
küll aga võib mu koolitee alata mõnel muul alal.
kes teab.
igatahes võtan vastu au ja kiitust.
Tänaseid numbreid:
ca kolm kuud öötööd ja isikliku elu puudumist.
33 072 sõna.
69 tsiteeritud allikat.
3 lk kasutatud lühendite nimekirja.
132 lehekülge.
61 lk puhast sisu.
7 lisa.
11 tabelit.
20 joonist.
17.12 läheb kaitsmisele.
täna sai mu alateadvus hakkama ühe hea killuga.
oluline taustainfo: ma töötan kollektiivis, kus kõik ülejäänud on mehed.
toimub koosolek.
mina loen valjult ette m. kirjutatud teksti, kus esineb korduvalt sõna “potensiaalne”.
mitte, et ma ise eriline õigekirjaguru oleksin, aga mingit laadi vigu ma näha ei suuda.
ütlen seega vahele: “m., kle, see sõna on “potenTsiaalne”. jäta meelde selle kaudu, et sõnal on sama tüvi nagu sõnal “impotents”!”
generaalpaus. kes meestest punastab, kes itsitab, kes muigutab suud.
kuni j. ütleb arglikult: “noh… tegelikult võid sa seda meelde jätta ka sõna “potents” kaudu…”
alles siis ma sain aru, et ma olin kogemata maininud Hirmsat Sõna 🙂
… aga huvitav, miks mu alateadvus eelistas sõna “IMpotents”?
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 