kui nüüd karutantsust kõhutantsust rääkida, siis täna sain ma täiesti geniaalse idee trennis. nimelt et võiks kodus treenida, raamat pea peal. kuivõrd kodus ma treenima praegu PEAN, kasvõi selleks, et seda kuramuse paremat jalga uuesti värisema saada. raamat pea peal tagab selle, et pea väga ei liigu – ning see on, teadagi, hea kõhutantsija tunnus, et üla- ja alakeha eraldi liiguvad ja ülakeha kaasa ei ‘hüppa’. välja arvatud mõne väga konkreetse liigutuse juures. no saidi-hüppeid ma parem, raamat peas, ei sooritaks.
me alustasime täna uue tantsu õppimisega. ning juhhei ja valleraa, tantsuks on raqs el assaya ehk siis kepiga saidi (jaajaa, ma tean, eesti keeles on see lihtsalt kepitants*). mulle meeldivad saidid, sest et on folkloorsemad, energilisemad ja liigutustelt lopsakamad ning lähevad seega minu olemusega oluliselt paremini kokku kui näiteks mingid udused pop-koerod, kus salliga mööda lava hõljutakse. viimased eeldavad graatsiat, mida mul ei ole ning pealegi olen ma liiga paks, et liblikat mängida. ja saidi-kostüümid on kah etemad.
aga eriti sillas olen ma tõesti just kepitantsude peale, sest et nende tantsude rõhk on trikkidel ja mul on ilmselt loomulik anne igasuguste kepivigurite peale**, siiani on kõik välja tulnud esimese katsetamisega. kui eelmistes trennides tundsin ma end nagu tantsiv karu, siis täna tundsin tõesti, et midagi ma siiski oskan. ja see on hea tunne 🙂
lõpetuseks üks ilus tädi ilusa kostüümiga kõhtu väänamas:
* klge, ma olen selleteemalised naljad juba ammu kõik ära kuulnud. eelmises blogis panin tookordse kepitntsu õppimise ajal mäletamistmööda mõnda aega pornopilte üles seepärast. stiilseid küll, aga siiski.
** ei, see ei pidanud SEDAsorti nali olema, ma lihtsalt ei oska muudmoodi öelda!
et kui nagu eluolust rääkida vainii, siis läksin ma üle pika-pika aja taas kõhtu keerutama. ja no kui jäta kõrvale pikast pausist tingitud ootuspärased faktid, nagu näiteks see, et mul on õlad valusad, et ma paistsin iseendale ka nagu tantsiv karu ja üldse oli tunne, et ma olen maailma kõige ‘kinnisema’ kehaga inimene*, siis põhiline ‘nali’ on ikkagi avastus, et mu ÜKS JALG ei oska enam väriseda. vasak väriseb, parem ei värise.
jutt ei käi mitte hirmust, väsimusest või erutusest, vaid konkreetsest võttest nimega sirgejalavärin, mis on üks neist liigutustest, mis on idee järgi lihtne, aga eeldab ‘kliki’ käimist ja ‘õige koha’ üles leidmist, et seda tegelikult ka õigesti teha (sest et õiget liigutust maskeerida oskab iga normaalne tantsija). sirgejalavärina puhul siis on ‘klikk’ selle koha peal, kuidas jalga liigutades ning sellele täielikult toetudes seda samal ajal täielikult lõdvestada. arumaisaa, kuidas on võimalik, et üks jalg selle ‘õige tunde’ ära kaotab, mitte mõlemad, aga noh… nagu näha, siis on võimalik.
aga mul on hea meel, et tagasi läksin. õigupoolest ei saa ma üldse aru, miks pausi pidasin… nii et lipp kõrgele ja tantsima! ja parem jalg värisema!
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 