Category Archives: eluolu

Mul on üks kolleeg – kõva sportlane, triatlonist. Käib täispikkadel triatlonitel (3.9 ujumist + 180 km ratast + 42,2 km jooksu). Maratone teeb selleks, et (tsiteerin) “vorm vahepeal päris ära ei kaoks”.

Lisaks on ka kõva töötegija, selline, kellele saab alati kindel olla, et ta tõesti teeb asja ära korralikult.

Mina, teadagi, olen loomupäraselt selline, kes tahab kõike, kohe, korraga – ja kirssidega. Süvenemisvõime kohatine, püsivus kahtlane.

NLP-ist, nagu ma siiski olen, mõtlesin kolleegi mudeldada.

Küsisingi ükskord temalt, et kuidas ta ometigi jaksab veel 42 km joosta pärast seda, kui on 3.9 km ujunud ja 180 km ratast sõitnud.

Kolleeg ütles: “See on ju nii lihtne! Tõstan vasaku jala ja panen parema jala ette. Seejärel tõstan parema jala ja panen vasaku jala ette. Ja nii 42 km järjest…”

Geniaalne!


traditsiooniline aastavahetuse sissekanne.

alguses mõtlesin ma seda üldse mitte teha, siis mõtlesin teise bloggi teha… ja nüüd leidsin, et teen siia.

kõigi lubatud teemadega olen tegelenud. ühegagi pole lõpuni jõudnud.

aga tegevuse käigus on selgunud, et nt nii emaduse kui ema taak on NII kuradi sügav, et siga ka ei söö. ühtlasi on suslik otseselt seotud ema taagaga (ja kogu ülejäänud pere teemaga).
samadel põhjustel pole ka zenist asja saanud. see ON pikk teema ja ma ei lahka seda isegi teises blogis mitte… võib-olla varsti tulen ja räägin sellest siin… kui ma end nii avada suudan.

keha eest sai vägagi hoolitsetud, nii tervislikkuse kui liikumise osas. peamisena aga sai kevadel kaalunumbrit kõvasti vähendatud… tõsi, minu massi juures toimib mersuefekt*, nii et ega seda keegi tea 🙂

suvel jäi kaalulangetamine paigale, osalt meelega (sest mul läks pekk vedelaks ja see oli RÕVE), osalt tüdimusest, osalt seepärast, et vähemalt minu puhul on mass seotud otseselt emotsioonidega, nt 15 kilo olen ma endale täiesti ühel konkreetsel põhjusel selga söönud (rääkimata sellest, et ma end söömisega lohutama kipun) ning eelmiste teemadega tegeledes jõudsin ma välja kihini, mis tahab pikemat tegelemist. laheneb see, läheb ka jälle jupp kaalu maha. tagasi pole mul iseenesest pärast teema pausile panemist midagi tulnud, nii et see tõestabki mu jaoks kenasti, et vähemalt minu pekk on mul emotsionaalne. emotsionaalne pekk.

—————

aga mis uude aastasse puutub, siis…

annan lihtsalt teada, et olen omadega nii perses seisus, et sellist asja pole enne olnud.
ma olen viimase viie nädala jooksul kuus korda läinud end täie teadmisega tapma.
iga viimane kui kord olen jõudnud järeldusele, et ma tegelikult ei taha seda teha.
sest asi ei ole selles, et ma tahan end tappa, vaid selles, et see oleks kõige ratsionaalsem tegu.
hetkel mu emotsioonid lihtsalt saavad mõistusest võitu.

kellelegi midagi näidata ma ei soovi, samuti ei soovi kelleltki midagi saada. sest et midagi lihtsalt ei ole saada.
ma pean end tapma, sest mind ei ole sisuliselt niikuinii olemas. seega oleks viisakas ära koristada ka see füüsiline kest.
minu olemasolu on viga, nii et mõistlik oleks teha vigade parandus.
ja mina, loll, ei taha.

seega on 2012. aasta ülesandeks lõpetada selline tühja kesta püstihoidmine, juhtugu see siis kesta kustutamisega või enda identifitseerimisega.

* mersuefekt: kui mersu hinnast 2000 krooni alla saada, siis seda nagu eriti ei märka, kuigi 2000 krooni on ju tegelikult väga suur summa…
————-

eelmised:
2008
2009
2010
2011


toTAALne beibänurgake on praegu tulemas. ehe ilublogi. aga no ma olen nii sillas lihtsalt et.

sõnaga – ostsin endale LCN alus- ja pealislaki. ja oh sa püha püss, kuidas see läigib! vaatasin küünte pealt oma peegeldust. nii pole peeglit enam vajagi ja meiki saab ka küünte pealt kontrollida… fantastiline. kiirelt kuivas ka ja üldse on väga hea. olen väga rahul ja soovitan, keda vähegi huvitab.

ma üldse vaatan juba pikemat aega, et igasuguse ilunduse juures TASUB kulutada (pool)profiklassi toodetele. need lihtsalt on seda väärt. vahel pole isegi hinnavahet erilist, kui nt koguseid arvestada…


jah, õige, sissekanne on sisuliselt ainult seepärast, et oleks legitiimne põhjus uue telefoniga mängida 🙂

essa:
tõestus, miks on kaval mõte tööpäeva (või vähemalt -nädala) lõpus kohvitass ära pesta:

see kiht on sinna põmst kivistunud.

————–
tessa:
minu sisemise teadlase väljund – empiirilised vaatlused teemal “mis juhtub õunaga”

veel umbes aasta tagasi oli tegemist pontsaka antoonovkaga. vastupidiselt toanaabrile, kes väitis, et õun läheb mädanema ja vajub petri tassile laiali, on õun hoopis kuivanud ja petri tassis ruumi rohkem kui algselt.
protsessi oli põnev jälgida, kahjuks pole seda keegi jäädvustanud.
aga sel sügisel võime uue õunaga proovida. või lausa kahega 🙂


käisime s.-iga deidil. klõpsis minust pildi.

ma küll ütlesin talle, et mu koridor on liiga pime välguta pildistamiseks, et pilt jääb “värisev”, aga väiksena tglt kannatab vaadata küll.
niisiis – mitte klikkida suuremaks.

aga et nüüd on mind siis näinud ka need, kes muidu pole.
pole tänu väärt.

——————–
edit:

panin sama pildi msni kah. seepeale oli suksuga (mehega, kes mul aastaid püsipartner oli) järgnev jutuajamine:

suksu says:
jeeber, kus alles üles löödud

e. says:
tüüpiline mees
ainus asi, mis mul igapäevameigist teisiti on – huuled on värvitud

suksu says:
silmad-kulmud kah silmatorkavamad

e. says:
mkmm
silmad-kulmud ei ole teisiti värvitud, vaid see on valgusest

suksu says:
võimalik.
aga soeng on sul ka korrektne
muudatus on täheldatav

e. says:
no tead, see, et sa mu juukseid tavaliselt sassis nägid, on teistel põhjustel

suksu says:
😛


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

meitel on üks projektipartner, keda ma juba 2009. aasta aprillist piidlen. no jummala kompu poiss. iga kord, kui näeme (ca kord poole aasta jooksul) naeratame teineteisele ja flirdime pilguga jne.

ma tegin täna revolutsiooni. taipasin, et suhteliselt tagumine aeg, arvestades, et ega ma kutti ilmselt rohkem eriti näe, ja lihtviisiliselt kutsusin ta välja.

tuli 🙂

———-

edit:
deeem. ei tasu ikka teha selliseid asju.
saate aru, mul kadus nüüd piilumisrõõm ära!
ei saagi enam terve koosoleku aja kutti piiluda ja kohvipausi ajal kogemata ja ükskõikse näoga mööda purjetada temast.
deeeeem!

see on mingi jahimehekompleks või? 🙂


6.b

kui viimati saavutasin ma kontakti oma sisemise nohikuga, siis täna leidsin kontakti oma sisemise pubekaga.

vaatasin loengus hajameelsel pilgul ruumi teises seinas istuvaid inimesi, kuni üks neist mulle naeratas. viisin pilgu fookusesse ning avastasin, et naerataja on täitsa kena kutt. naeratasin vastu ja uurisin rahvast hajameelselt edasi.
kui õppejõud tegi pausi, lippasin ruttu kohvikusse, et üks jäätee ja šokolaad osta (totaalne suhkrunälg oli). ostsin ära, pöörasin ümber ning täpselt sama kutt seisis mul selja taga, vaatas mulle otsa ja naeratas. naeratasin vastu, kõndisin temast mööda, tegin endamisi: “thihihihi” ja tundsin, kuidas kõrvad natuke punaseks läksid.

ja siis hakkas pihta. kui loeng jätkus, siis avastasin, et ma ei saagi enam hajameelselt vastasseina vahtida, sest äkki ma kogemata vaatan teda ja siis ta niikuinii arvab, et ma meelega vaatasin ja tegelikult tahaks ju ikkagi meelega vaadata, aga kui ta siis näeb, kuidas ma siis teesklen, et see oli kogemata ja issand, kui ma nüüd üldse enam sinnapoole ei vaata, siis see ju jääb silma ja siis ta arvab, et ma tema pärast ei vaata ja äkki ta siis arvab, et ma väldin talle otsavaatamist ja tegelikult võiks ikkagi natuke vaadata, sest kutt on tõesti päris kena ja naeratus oli soe, aga issand, äkki ma siis punastan, kui talle otsa vaatan ja..

.. sõnaga – loengu teise poole veetsin ma, lahendades dilemmasid, mis viimati olid päevakorras 6.b klassis.

lisame veel juurde, et üle 25 see kutt kindlasti pole.

… ma olen häbitu vana naine, kes lastele silma heidab.

oeh.

🙂


et jankel ikka hea meel oleks ja mina oma emokuninganna tiitlist ilma ei jääks, siis tuleb vahete-vahel ka traditsioonilist vingu teha.

sõnaga – ma tahan m.-i tagasi!!!
(“millist neist,” küsib nüüd iga normaalne inime, kes mu meesteajalooga vähegi kursis on)
(“seda m.-i, kelle pärast mu alter ego on jumalanna,” vastan ma)

ma tahan tagasi seda, kuidas m. mind võrgutas.
asi nägi välja nii, et tüüp tegi algusest peale väga ühemõtteliselt selgeks, et ta mind tahab, AGA samal ajal tegi ka selgeks, et ta soovib, et ma ise ta käte vahele langeks nagu küps ploom. ehk siis – mulle tehti kogu aeg selgeks, et minu “edasi”-minekut oodatakse ega lükata tagasi, samal ajal ei käidud kordagi peale. mitte mingisugust survet! õigupoolest oli vahepeal lausa nii vähe survet, et ma pidin viitama, et NATUKE võib ikka survestada ka.

noh ja mis on nüüd, eksole.
moos ja moos on küll, ehe džentelmen, teeb uksed lahti ja aitab mantlit selga ja… no mis teha, kui sedasorti võtted mind punastama panevad ja sulatavad, aga… see krmuse survestamine ja pealekäime! okei, et vähemalt poolenisti naljaga ja ega ta otse keppi polegi küsinud… ja, noh, ilmselt iga normaalne mees katsetabki, kas “edasi” saab, sest kuigi alati on võimalus, et saad vastu kõrvu, jääb siiski alati ka võimalus, et saad “edasi”.
no aga ma ei saa nii.
mulje jääb, et see on kohustuslik. noh, et mind koheldakse džentelmenlikult AINULT selleks, et mind voodisse saada. AINULT seepärast. mitte seepärast, et äkki mees käitub kõigi naistega nii.
ja sealjuures on asi nii, et mees meeldib mulle. tõesti meeldib. lihtsalt et praegu kaob mul igasugune mõte järjest kaugemale.

ma täna helistasin m.-le ja küsisin, et mis müstiline mees ta oli, et niimoodi asjale lähenes. too ütles, et asjal on praktiline põhjus. natuke oodates ja naisel valmis saada lastes on tulemus etem, sest et kui naine ISE jõuab otsusele, et jah, ta tahab, siis ta viskab oma tabalukud ise maha. ütles, et põmst on sel vahepealsel ebalemise-ajal ka võimalik naine voodisse saada (pealekäimisega), on tulemuseks, et naine ei ole hingega asja juures, vaid läheb voodisse sisuliselt selleks, et saaks asjaga ühele poole või seepärast, et “mis see siis nüüd ära pole”. aga m.-i sõnul pidada see olema sama hea kui peldikus üks korralik rahmakas pihku lüüa.

noh ja nii täpselt ma tunnengi – põmst võiks ma selle härrasmehega ju voodisse ka minna, ega ta EBAMEELDIV pole ja siis saaks sellest pealekäimisest rahu viimaks, aga… kas see on TÕESTI see, mida ta tahab?

noh, aga ma tegelikult ei ole kohustatud magama iga mehega, kes selleks soovi avaldab. isegi, kui ta mulle väga meeldib.

kahju, kui sellise asja pärast peab meeldivast seltskonnast loobuma…

—————–
edit:

just, otsus oli õige.
täna olen ma veendunud, et KÕIK MEHED ON SEAD, raisk.
mul on nüüd üks pudel veini – head veini, kusjuures – mis tuleb ära hävitada, sest siga kinkis ja ma ei taha seda enam oma köögis näha.

kes tuleb aitab hävitada?

(mis ta tõesti arvas, et mind saab ühe veini eest või? ffs! kurb küll, et tünga pidi saama…)


tänane õppetund: terav paprika on ikka tõesti PALJU teravam kui magus paprika.
huvitav, et kui ma purgid sassi ajan, siis ikka alati sedapidi, et leebema asemel tuleb teravam…