See on juba teist korda, kui Rents postitab mingi joogaklipi ja ma teen selle vabalt kaasa. Selle tänase tegin vägivaldselt (st soojenduseta ja samas tempos (iialgi ei tehta nii kiiresti joogat!!!)), k.a. spagaadi. Probleem tekkis alles sellega, millega alati – väikelapse puhkeasendiga, sest mul lihtsalt ei mahu rinnad vastu jalgu ära.
Ma vahepeal komistan otsa nähtustele, millest ma sugugi aru ei saa, aga mis, tuleb välja, on tavalised.
Kunagi joogatundi minnes teada, et mul on ülevenivad liigesed, on alati olnud.
Enne, kui joogaõpetaja seda mulle seletas, ei mõistnud ma iial, miks inimesed (eriti mehed – jälgige teinekord!) rätsepa- või liblikaistes põlvi maha ei pane – põlvi üleval hoida on ju reitele pingutav! Tuleb välja, et normaalse venivusega liigesed ei ole soojenduseta lihtsalt nii lahti, et põlved maha läheks.
Või olin ükskord põlvili, istudes jalgade vahel, kui tuli toonane peika ja lükkas mind mänglevalt. Heitsin sama mänglevalt selili – ikka jalgade vahele ja põlvituses. Peika jäi suurte silmadega vahtima ja küsis, et kas valus pole või. “Miks mul valus peaks olema?” ei taibanud mina, sest ma tundsin selili olles reite peal kerget venitust. Joogaõpetaja hiljem seletas, et normaalne inimene ei saa mugavalt jalgade vahelegi põlvitada, rääkimata selili heitmisest nii, et ka ristluud on vastu põrandat.
Tegelikult on ülevenivus samuti probleem, sest oht endale liiga teha on reaalsem kui jäikade liigestega. Mul on igasugused väänamised ju harilik asi – kord kvartalis ikka midagi nikastan. Jumal tänatud, et mu joogaõpetaja on sünnipäraselt sama probleemiga – ta oskab sellele tähelepanu pöörata. Aga kui paljudes joogatundides olin ma enne seda käinud, ilma et õpetaja oleks mind manitsenud end tagasi hoidma ja kuulama teisi märguandeid, et aru saada,.millal on piir?
Ülevenivad inimesed peavad nimelt joogaharjutusi natuke teistmoodi tegema – koos vastukontraktsiooniga. No nt liblikasse minnes pean ma reie väliskülje ja tuharalihaseid justnimelt pingutama, mitte lõdvestama. Selleks, et liigeseid kaitsta.
Ja kui paljude joogaõpetajad seda teavad? Ah?
Samuti joogaga seotult tegin ma viimati veel ühe avastuse teemal “ma ei teadnudki, et normaalne on seda mitte osata”.
Nimelt sain ma teada, et tavaliste inimeste (sh sportlaste!) kehatunnetus on nii madal, et nad lihtsalt EI SAA ARU sellest, kui neile öelda “lõdvesta lihased”. Hoiavad end pinges ja väidavad, et on lõdvad.
Asi on selles, et ma teen massaaži – aga seda ei saa teha, kui inimene hoiab end pinges! Ja ma ei räägi sellest, et lihas on pinges (mille pärast inimene üldse mudisse tuli) – seda vahet on käe all väga hästi tunda, kas lihas on pinges või seda hoitakse pinges!
Ja ma, eksole, ei räägi joogalikust süvalõdvestusest (nagu lootoslillekese harjutuse puhul), vaid kõige lihtlabasemast aktiivse pingutuse puudumisest.
Ma ei olegi sellele probleemile veel head lahendust leidnud, sest ma lihtviisiliselt ei oska end kujutleda sellisesse situatsiooni. Mingi lahendus on paluda inimesel teadlikult pingutada lihaseid (nt käe puhul käsi maksimaalselt rusikasse suruda) ja siis vabastada. Aga alati ei mõika see ka…
Ja mina ei saa ega saa aru, kuidas nii lihtsat asja ei mõisteta…
täna sai mu alateadvus hakkama ühe hea killuga.
oluline taustainfo: ma töötan kollektiivis, kus kõik ülejäänud on mehed.
toimub koosolek.
mina loen valjult ette m. kirjutatud teksti, kus esineb korduvalt sõna “potensiaalne”.
mitte, et ma ise eriline õigekirjaguru oleksin, aga mingit laadi vigu ma näha ei suuda.
ütlen seega vahele: “m., kle, see sõna on “potenTsiaalne”. jäta meelde selle kaudu, et sõnal on sama tüvi nagu sõnal “impotents”!”
generaalpaus. kes meestest punastab, kes itsitab, kes muigutab suud.
kuni j. ütleb arglikult: “noh… tegelikult võid sa seda meelde jätta ka sõna “potents” kaudu…”
alles siis ma sain aru, et ma olin kogemata maininud Hirmsat Sõna 🙂
… aga huvitav, miks mu alateadvus eelistas sõna “IMpotents”?
Mul on üks kolleeg – kõva sportlane, triatlonist. Käib täispikkadel triatlonitel (3.9 ujumist + 180 km ratast + 42,2 km jooksu). Maratone teeb selleks, et (tsiteerin) “vorm vahepeal päris ära ei kaoks”.
Lisaks on ka kõva töötegija, selline, kellele saab alati kindel olla, et ta tõesti teeb asja ära korralikult.
Mina, teadagi, olen loomupäraselt selline, kes tahab kõike, kohe, korraga – ja kirssidega. Süvenemisvõime kohatine, püsivus kahtlane.
NLP-ist, nagu ma siiski olen, mõtlesin kolleegi mudeldada.
Küsisingi ükskord temalt, et kuidas ta ometigi jaksab veel 42 km joosta pärast seda, kui on 3.9 km ujunud ja 180 km ratast sõitnud.
Kolleeg ütles: “See on ju nii lihtne! Tõstan vasaku jala ja panen parema jala ette. Seejärel tõstan parema jala ja panen vasaku jala ette. Ja nii 42 km järjest…”
Geniaalne!
jah, õige, sissekanne on sisuliselt ainult seepärast, et oleks legitiimne põhjus uue telefoniga mängida 🙂
essa:
tõestus, miks on kaval mõte tööpäeva (või vähemalt -nädala) lõpus kohvitass ära pesta:
see kiht on sinna põmst kivistunud.
————–
tessa:
minu sisemise teadlase väljund – empiirilised vaatlused teemal “mis juhtub õunaga”
veel umbes aasta tagasi oli tegemist pontsaka antoonovkaga. vastupidiselt toanaabrile, kes väitis, et õun läheb mädanema ja vajub petri tassile laiali, on õun hoopis kuivanud ja petri tassis ruumi rohkem kui algselt.
protsessi oli põnev jälgida, kahjuks pole seda keegi jäädvustanud.
aga sel sügisel võime uue õunaga proovida. või lausa kahega 🙂
meitel on üks projektipartner, keda ma juba 2009. aasta aprillist piidlen. no jummala kompu poiss. iga kord, kui näeme (ca kord poole aasta jooksul) naeratame teineteisele ja flirdime pilguga jne.
ma tegin täna revolutsiooni. taipasin, et suhteliselt tagumine aeg, arvestades, et ega ma kutti ilmselt rohkem eriti näe, ja lihtviisiliselt kutsusin ta välja.
tuli 🙂
———-
edit:
deeem. ei tasu ikka teha selliseid asju.
saate aru, mul kadus nüüd piilumisrõõm ära!
ei saagi enam terve koosoleku aja kutti piiluda ja kohvipausi ajal kogemata ja ükskõikse näoga mööda purjetada temast.
deeeeem!
see on mingi jahimehekompleks või? 🙂
üks viimase aja blonde taipamisi stiilis “banaanikoor on suurem kui banaan” on olnud: “päris kõike pole mõtet PÄRIS otse välja öelda”.
no tglt neid situatsioone, kus olen nägupidi vastamisi oma kunagiste sillapõletamistega, on viimastel aegadel hakanud lausa riburadapidi ette tulema, aga korralik taipamine tuli siis, kui leidsin ühe töökuulutuse ja mõistsin, et ma sinna tööle ei saaks. iseenesest on see elu esimene töökuulutus, kuhu ma IDEAALSELT sobiksin, ma vastan nõuetele 100%. rääkimata sellest, et palk oleks parem ning töö perspektiivikam (ja oluliselt rohkem sinnapoole, mida ma tõesti tahaksin teha – teadusetegemist oleks vähem, höhöh), AGA.
ma peaks seal tihedalt koos töötama inimesega, kellega… ee… oleme jõudnud konsensuslikule otsusele, et teine meist pole just kõige kirkam kriit karbis. ja ma olen oma arvamust üsna üheselt talle ka väljendanud.
sõnaga – kuna tal oleks kindlasti määrav sõna, siis ma ei saaks.
ega ma tglt ei kandideerikski, sest kui tal ka määravat sõna poleks, ma ei tahaks koos töötada inimesega, keda ma kirkaks kriidiks ei pea, aga peamine on tglt enesekindluse puudus. ma tean antud töökoha ülesandeid üsna hästi ning see töö eeldaks minust oluliselt suuremat enesekindlust kui mul praegu on. v-o aasta-kahe pärast oleks ma valmis (iseasi, kas siis toda tööd pakutaks).
nii et see ongi ainult mõttemäng.
aga põmst, jah… sotsiaalne võrgustik ON oluline, maine ON oluline ning suhteid tasub hoida.
ja kui mõni ei ole kirgas kriit, siis… no las ta siis olla tuhm.
ega ta mu ütlemisest kirkamaks ikka lähe…
tore, et ma asju ikka läbi enda vigade õpin.
kuidas see lause tarkade ja lollide kohta käiski…
head uut kooliaastat, koolinoored.
ma käisin täna noori kohevate sabade ja kikkis vurrudega rebasepoisse vaatamas koolis 🙂
ok, tglt oli esimene loeng.
muidu aga avastasin täna aineid uurides, et, pagan, mul on reaalne võimalus kevadel lõpetada. eelmisel aastal võtsin mäletamist mööda tempo maha, sest kuigi täiskohaga tööd ja täiskohaga kooli on idee järgi VÕIMALIK ühendada, siis kui tahta vahepeal puhata ja mängida ja muidu oma hedonistliku ja laisa loomusega koostööd teha, ei mängi hästi välja.
noh ja täna vaatasin, et venitan, mida venitan, kevadesse jääb ikkagi ainult üks aine.
kurtsin seega tööl maicvakesele, et, krt, võiks nagu kevadel lõpetada… aga et kuna ma siiralt mõtlesin hiljaks jääda, siis pole ma teemale isegi mõelnud mitte.
seepeale vaatas maicvake mõistmatul pilgul mu arvutis parasjagu lahti olevat hiigelpikka andmetabelit, nende seitset sorti statistilist analüüsi tükkis ilusate graafikute ja joonistega ning nende 50-leheküljelist analüüsi ja küsis, et mis neil häda on.
nii et… sa kuradi kurat. mul on põhimõtteliselt isegi töö juba olemas…
iseasi, et praeguse asja eest ma siiski autorlust võtta ei saa. aga no kirjutab midagi juurde ja…
uhh.
nagu mu rootsi kolleeg ütles – meie töö olemus on põhimõtteliselt korra kuus uue magistritöö kirjutamine.
see on umbes sama, et ma olen teatavasti kogu aeg tahtnud “teadusetegemise” eest ära joosta, aga viimati tehti mulle selgeks, et SEE ONGI TEADUS, mida ma teen 😛 , v.a. et ma ei pea treima artikleid (kuigi alus päris mitmeks on olemas).
oh sa püha püss, ma ütlen.
kole, kui inimese hirmud teda niimoodi kätte saavad.
esteks – ma alistasin pärmitaina!
suur tänu notsule, kolleegile, delfi naistekale ning toidutare foorumile.
teiseks – täna pean tööl kirjutama eriti kaunitest sõnadest koosnevat ilukirjandust. stiilinäideteks on ehk: “N-(1-naphtyl)-1,2-diaminoethane dihydrochloride” või ka “N, N’-dichloro-1,3,5-triazine-2,4,6 (1H, 3H, 5H)-trione”.
oma kolmandale tütrele panen aga nimeks sodium nitrosopentacyanoferrate(III). eelmised on vastavalt sodium nitrosopentacyanoferrate(I) ja sodium nitrosopentacyanoferrate(II). loogiline.
iga kord juubeldan, kui mõne säärase iluduse vigadeta kirjutamisega ühele poole saan…
ma lähen kohe lolliks.
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 