võttis aega, mis ta võttis, aga lõpuks sai mu koolitee läbi. olen nüüd MSc.
sel erialal mu koolitee enam kindlasti edasi ei lähe. kasvõi seetõttu, et KK sõnul pidada PhD tähendama “pretty huge dick” ning naisterahvale see kindlasti ei sobi.
küll aga võib mu koolitee alata mõnel muul alal.
kes teab.
igatahes võtan vastu au ja kiitust.
Tänaseid numbreid:
ca kolm kuud öötööd ja isikliku elu puudumist.
33 072 sõna.
69 tsiteeritud allikat.
3 lk kasutatud lühendite nimekirja.
132 lehekülge.
61 lk puhast sisu.
7 lisa.
11 tabelit.
20 joonist.
17.12 läheb kaitsmisele.
kui viimati saavutasin ma kontakti oma sisemise nohikuga, siis täna leidsin kontakti oma sisemise pubekaga.
vaatasin loengus hajameelsel pilgul ruumi teises seinas istuvaid inimesi, kuni üks neist mulle naeratas. viisin pilgu fookusesse ning avastasin, et naerataja on täitsa kena kutt. naeratasin vastu ja uurisin rahvast hajameelselt edasi.
kui õppejõud tegi pausi, lippasin ruttu kohvikusse, et üks jäätee ja šokolaad osta (totaalne suhkrunälg oli). ostsin ära, pöörasin ümber ning täpselt sama kutt seisis mul selja taga, vaatas mulle otsa ja naeratas. naeratasin vastu, kõndisin temast mööda, tegin endamisi: “thihihihi” ja tundsin, kuidas kõrvad natuke punaseks läksid.
ja siis hakkas pihta. kui loeng jätkus, siis avastasin, et ma ei saagi enam hajameelselt vastasseina vahtida, sest äkki ma kogemata vaatan teda ja siis ta niikuinii arvab, et ma meelega vaatasin ja tegelikult tahaks ju ikkagi meelega vaadata, aga kui ta siis näeb, kuidas ma siis teesklen, et see oli kogemata ja issand, kui ma nüüd üldse enam sinnapoole ei vaata, siis see ju jääb silma ja siis ta arvab, et ma tema pärast ei vaata ja äkki ta siis arvab, et ma väldin talle otsavaatamist ja tegelikult võiks ikkagi natuke vaadata, sest kutt on tõesti päris kena ja naeratus oli soe, aga issand, äkki ma siis punastan, kui talle otsa vaatan ja..
.. sõnaga – loengu teise poole veetsin ma, lahendades dilemmasid, mis viimati olid päevakorras 6.b klassis.
lisame veel juurde, et üle 25 see kutt kindlasti pole.
… ma olen häbitu vana naine, kes lastele silma heidab.
oeh.
🙂
tglt ma teadsin ammu, et ma olen nohik, aga ma varjasin seda kõigi (ka iseenda) eest pärast põhikooli väga edukalt. lapsepõlvetraumad, misteha. mõttes, et ei ole hea olla see, kellele kõik lennult, lihtsalt “niisama”* ja eraldi ÕPPIMATA külge jääb ning olla seetõttu väljatõrjutud ning kuulda pidevalt etteheiteid, kuidas ma pidada tuupima… õpi, kui vähe tahad, ikka süüdistatakse tuupimises… niu!
a see selleks.
mäletamistmööda läksin ma kooli seepärast, et see lihtsalt löödi nii kandikul ette mulle ning paduvaimlejana sain aru, et MINGI põhjus siin on… aga et eks see selgub asja käigus. põhjus ongi selgunud – nagu ma hiljuti sain sõbraks oma sisemise nunnaga, oli mul vaja uuesti kooli minna, et oma sisemise nohikuga ära leppida. et nautida uue avastamist ja mitte enam tunda end halvasti, kui ma TÕESTI KA kuulan ja ära upun asja uurimisse… ja naudin seda.
kevadel, kui kursaõe akadeemiliste saavutuste peale hüsteeriahoo sain, jõudis see kohale.
et ma olengi nohik ja uhke selle üle.
täna on mul jälle nohiku-urin.
nimelt oli meil täna avatud materjalidega vaheeksam. materjaliks on muuhulgas üks Väga Hea Õpik. tõsiselt. esiteks näeb see imposantne välja ja kaalub 3,5 kg (kaalusin ära), aga peamine on see, et seal on puust ja punaseks asjad ära seletatud. mh on seal ka nt valemite tuletused, nende seletused, seosed reaalse eluga… teksti sees on näiteülesanded, mis on samm-sammult lahendatud, lisaks ülesanded, mille vastused on lõpus antud.
ausalt – loe lihtsat raamatut ja naudi.
geniaalne raamat, ma ütlen.
aga meil pooled tibid vingusid, et raske töö oli ja et nad kukkusid läbi ja hjessake-hjessake, millal järele saab teha.
nagu… misMÕTTES???
sul on ees õpik, kus on NÄITEÜLESANDED ees???
okei, et õppejõud oli pooled küsimused esitanud “trikiga”, s.t. ühes küsimuses oli neli erinevat punkti kokku miksitud, aga…
sul on ju kõik astmed ees… puust ja punaseks lahendatud?
sa ei oska analoogiat leida või?
numbreid ei oska vahetada ülesannetes?
…
gaaaah!
kuidas selline asi üldse võimalik on? s.t. kuidas on võimalik MITTE osata ülesannet lahendada, kui on ees näiteülesanded? ja see ei ole retooriline küsimus, vaid päris tõsiselt…
* tglt mitte sugugi “niisama”, ma lihtsalt pöörasin tähelepanu sellele, mida räägiti. ning tähelepanu pöörasin, sest HUVITAV oli, noh. mulle jõudis ükskord kohale, et minu kõige iseloomulikum omadus on uudishimu. “eat pray love” raamatu järgi oleks see ilmselt “minu sõna” lausa.
head uut kooliaastat, koolinoored.
ma käisin täna noori kohevate sabade ja kikkis vurrudega rebasepoisse vaatamas koolis 🙂
ok, tglt oli esimene loeng.
muidu aga avastasin täna aineid uurides, et, pagan, mul on reaalne võimalus kevadel lõpetada. eelmisel aastal võtsin mäletamist mööda tempo maha, sest kuigi täiskohaga tööd ja täiskohaga kooli on idee järgi VÕIMALIK ühendada, siis kui tahta vahepeal puhata ja mängida ja muidu oma hedonistliku ja laisa loomusega koostööd teha, ei mängi hästi välja.
noh ja täna vaatasin, et venitan, mida venitan, kevadesse jääb ikkagi ainult üks aine.
kurtsin seega tööl maicvakesele, et, krt, võiks nagu kevadel lõpetada… aga et kuna ma siiralt mõtlesin hiljaks jääda, siis pole ma teemale isegi mõelnud mitte.
seepeale vaatas maicvake mõistmatul pilgul mu arvutis parasjagu lahti olevat hiigelpikka andmetabelit, nende seitset sorti statistilist analüüsi tükkis ilusate graafikute ja joonistega ning nende 50-leheküljelist analüüsi ja küsis, et mis neil häda on.
nii et… sa kuradi kurat. mul on põhimõtteliselt isegi töö juba olemas…
iseasi, et praeguse asja eest ma siiski autorlust võtta ei saa. aga no kirjutab midagi juurde ja…
uhh.
nagu mu rootsi kolleeg ütles – meie töö olemus on põhimõtteliselt korra kuus uue magistritöö kirjutamine.
see on umbes sama, et ma olen teatavasti kogu aeg tahtnud “teadusetegemise” eest ära joosta, aga viimati tehti mulle selgeks, et SEE ONGI TEADUS, mida ma teen 😛 , v.a. et ma ei pea treima artikleid (kuigi alus päris mitmeks on olemas).
oh sa püha püss, ma ütlen.
kole, kui inimese hirmud teda niimoodi kätte saavad.
eile istusin kohvikus ja õppisin eksamiks hullumeelselt ning kergelt paaniliselt juba, sest et materjali oli palju jning OTSEloomulikult olin alustanud enam-vähem kaks tundi pärast viimast hetke*, seega oli üsna selge, et ei jõua asjugi läbi lugeda ja… üleüldse. vahepeal astus sisse g., vana taotleja, et natuke nõu küsida ühel teemal. arutasime tema teema ära, aga siis küsisin eksami kohta. et kuidas seda asja teha, kui ikkagi aega vähe ja…
g. ütles, et lihtne
1) esiteks tuleb paika panna eesmärk, aga see peab olema kindel ja konkreetne. nt kui eksam on hommikul kl 11, siis kindel märk on, et hommikul teen eksami ja saan mingi kindla hinde. (“okei, ma siis saan “nelja”,**” panin ma paika)
2) noh ja edasi tuleb tegutseda lihtsalt ja rahulikult, andes endast parima, aga samas mitte ka üle pingutades (nt magada tuleb kindlasti korralikult).
3) peamine on aga usaldada, et paikapandud asi toimib. see tähendab nt seda, et kui TÕESTI ei jõua õppida (aga vastavalt punktile 2, annad sa endast parima enne, kui otsustad objektiivselt, et ei jõua), siis usaldad, et vastavaid punkte lihtsalt ei küsita eksamil vms.
ma olen seda kunagi teinud, kusjuures, kui tartu ajal pidin ilmlühikese ajaga ära tegema mitu referaati ning iga päev olid eksamid. toona soovitas Õpetaja: “unusta tähtajad, lihtsalt tee, nagu tähtaegu poleks”. tuli välja, et nii tehes jäi mul lõpuks aega ÜLE.
toonase kogemuse tõttu teadsin, et asi toimib ning paningi paika, et saan eksami “nelja”, et jõuan kõik õpitud, jõuan rahulikult magada ja üldse on kõik korras.
jõudsingi. nii õpitud kui magatud. boonusena saabus mingil hetkel isegi arusaam, millest üldse jutt – mis on alati abiks, sest mehaaniline faktide õppimine mulle ei sobi****. läksin seega hommikul rõõmsalt eksamile ning õppejõud pistis ette paberi… millest mitte ühtki küsimust ei olnud eksami kordamisküsimuste hulgas olnud. pärast esialgsest paanikast lahtilaskmist avastasin, et kui asjale loogiliselt läheneda, siis tuli lihtsalt välja, et igas eksamiküsimuses oli sees umbes neli kordamisküsimust. hiljem rääkisime sama teema suuliselt üle. üht küsimust oskasin väga hästi (sest töö käib sama teemaga kokku), ülejäänud kahega oli, nagu oli.
boonuslugu:
kui õppejõud oli ühe küsimuse suuliselt ära küsinud (mille vastust ma ei teadnud), oli tal telefon ning läks välja rääkima… ja oli ära 10 minutit.
mina ei oska spikerdada. teiste spikerdamisest on mul täiesti kama, aga ISE ma ei suuda spikerdada (ega lasta kellelgi oma tööd ära teha vms). mingi märksõna kusagilt piilumine mäluvärskenduseks tuleb ehk kõne alla, aga mitte otsesõnu mahakirjutamine. aususe ja siiruse küsimus. kui ma ikka ei oska, siis ei oska.
kui õppejõud oli väga pikalt ära olnud, mõtlesin, et no krt, IGA normaalne üliõpilane oleks maha vaadanud – ja mina, idioot, eksole… hakkasin kontsu kotist võtma ja õppejõud astus sisse.
moraal – kui sul on põhimõtted, siis jää neile kindlaks, muidu saad vastu näppe.
kui pikalt lobisetud oli, küsis õppejõud minult, mis hinnet ma enda arvates väärt oleks. mõtlesin nii ja mõtlesin naa ning arvasin, et “kolm”… selline tugev “kolm”, aga siiski “kolm”. õppejõud arvas, et ta pole nii enese suhtes objektiivset studenti veel näinud. tänasin komplimendi eest ning mõtlesin, et jess, hinne käes ja 6 eappi olemas. ainult et, pekki, taotlus läks nihu… a mis siis.
kui hakkasin ruumist välja minema, pidas õppejõud mu kinni ning ütles, et kuigi see ametlikult eksamihinnet ei peaks mõjutama, olin ma siiski omal ajal suurepärase referaadi ja ettekande teinud*****, mistõttu ta tõstaks tegelikult siiski mu eksamihinnet ühe palli võrra.
… tänasin viisakalt ja läksin O.O näoga koolist ära…
*sel teemal tuleb veel hala.
** mulle meeldib saada “neljasid”, sest hinde saamisel kehtib täiesti see eksponentsiaalne seos hinde ja pingutuse vahel***
ja ma olen lihtsalt liiga mugav, et seda ekstra pingutust teha
*** ma praegu avastasin, et mõõtühikud on jooniselt puudu, häbi mulle. no hindel polegi mõõtühikut, hinne on iseenesest suhtarv, aga põhimõtteliselt on pingutuse mõõtühikuks kulunud närvirakkude arv
**** kuigi päris ilma selleta ka ei saa – mul oli mõni päev tagasi väga piinlik, sest tegin oma lemmikõppejõule eksami halvasti. sealjuures oli aine lihtne, hästi edastatud, mulliajamise aine (s.t. selline, milles ma säran – vastandina faktipõhistele ainetele) ning mina siiralt asja vaadanud ka (kuigi algne mõte oli loomuliku intelligentsiga lööma minna)… mulliajamiseks on mingeid fakte vaja teada ning mul jooksis eksamil juhe kokku just nende faktide juures, mida ei olnud üle vaadanud, sest need olid ju “nii loogilised” ja asjad, mida ma “niikuinii oskan mullist tuletada”… 😦
***** hinde saamiseks oli kaks varianti: a) teha kolm kontrolltööd + referaat + ettekanne või b) teha eksam. mul jäid kontrolltööd tegemata, sest muutsin plaani keset semestrit (ja laisk olin ka)
asi hakkas pihta pühapäeval, kui notsu oma kommis küsis, mida ma täpselt mõtlen lausega “mees, kes olukorda kontrollib”.
“õmmmmmmmmmmmmmmmm……..” oli mu esimene reaktsioon. mõttes, et ma teadsin täpselt, mida selle all mõtlen, see on selge… tunnetus… aga seda SELETADA?
tookord läks tund aega, aga suutsin mingi sõnastuse kokku keevitada.
kena.
aga see “õmmmmmmmmmmmmm…” asi on süvenenud. nii eile kui täna sattusin korduvalt olukorda, kus avastasin, et mu mõtetel ei ole enam sõnu. tugeva visuaalina mõtlen ma niikuinii pildiliselt, aga üldiselt olen pildid siiani suutnud siiski sõnadesse tõlkida. aga nüüd on midagi viga.
ja no koolis läks eriti jaburaks. arvestustöö. iga viimase kui küsimuse juures teadsin ma suurepäraselt, milles on point jne, aga… näiteks ühe küsimusega (“seleta pikemalt lahti protsess x”) alustasin kenasti vastust: “protsess x on” ning hoidsin pärast seda pastakat pool tundi õhus. iseenesest väga zen vastus, eksole, aga karta on, et punkte selle eest ei saa, seepärast käkerdasin viimaks mingi haleda joonise valmis asjade omavahelistest seostest…
kui õppejõud mõtetelugeja on, võib isegi punkt või paar kukkuda…
sõnaga – selle asja pean ilmselt uuesti tegema.
aga oleks siis tõesti asi olnud selles, et ma ei teadnud, eksole… huhh…
v-o on mingi osa minust leidnud, et edaspidi suhtlen telepaatiliselt või ma ka ei tea.
tglt mind huvitab hoopis, kuidas sellisest asjast edaspidi üle saada.
ja, noh, see ka, millest säärane õmmmmmmmm-asi üldse tekib? mingi ühenduse viga kusagil?
ühtepidi võttes meeldib mulle viimaste nädalate ilm väga, tegemist on tõelise etalontalvega, täpselt sellisega, nagu iga eestlane ideaalset talve ette kujutab ja millist ilmselt mäletame oma lapsepõlvest. parasjagu miinust, päike sillerdab ning meetrijagu kohevat lund katab maad.
ma leian, et peab inimesel ikka mõistus olema, et praegu nädalaid järjest palmi alla veeta… novembris või märtsis veel, aga praegu… maitse asi, muidugi. aga minu maitse järgi ei ole isegi pimeduse eest põgenemine aktsepteeritav vabandus… seda enam, et mu arusaamist ja väiksemal laiuskraadil elamise kogemust mööda on eestlasele tegelikult pimedat aega vaja, tükkis sellega kaasneva depressiivsevõitu olekuga. pika pimeda ajaga kaasneb üsnagi sunnitult omamoodi aja maha võtmise ja endasse vaatamine (jah, ka tänapäevasel linnainimesel). ja meil on see veres… ma muidugi räägin ainult enda kogemusest, sellest, kuidas keha hakkas pärast pikka aega kestnud valgust igatsema pimedust (mitte lund – pimedust) ja kuidas see “midagi on valesti” tunne leeveneski alles tagasi eesti talve maandudes… aga ma tõesti arvan, et see on üldse eestlastele omane… (iseasi, et kevadel võiks ehk valgust varem püüda… aga see selleks.)
teisipidi võttes on etalontalvel ka miinuseid. ma olen eelmise aasta viimastest päevadest saati vindunud ja nüüd viimaks korralikult siruli. kehatemperatuur teeb, mis ise tahab, iga liigutus ajab üle keha märjaks ning viskab pulsi lakke ning, mis peamine – sellist tatti pole ammu nähtud. pühapäeval läks nina umbes poole tunniga täiesti puhtast olekust klõpsti tursesse ning on pärast seda keeldunud minuga igasugusest sihtotstarbelisest koostööst, rünnaku ma teda nohurohtudega või mitte – mingit vahet pole absoluutselt.
kusjuures, tõsiselt – mina pole enne sellist nohu näinud, mis isegi ajutiselt ei leevene ei kuuma auru, nohurohtude, spreide või füsioloogilise lahuse peale. palavik veel reageerib mõneks tunniks paratsetamooli annustele, aga just see neetud nina…
mul on kahtlane tunne, et siin on mingi… muu… põhjus ka, miks mu nina mind niimoodi alt veab… aga ei saa aru, mis. pakkumisi?
igatahes voodi ümbrus on täis taskurätte, ninaalune täiesti katki (riidest rätt leevendaks seda, aga ma lihtsalt ei jõua neid nii palju pesta ja kuivatada!) ning viimaks läksingi kergema vastupanu teed ja toppisin rätiku tropina ninna. nina nimelt sõna otseses mõttes niriseb vahepeal.
sai piisavalt detailne kirjeldus? 😛
sõnaga – kuna mul on nädal puhkust veel üle, siis võtsin selle välja. kõige targem tundub end korralikult terveks ravida (iseasi, kuidas – arvestades, et nina mu ravimiskatsetest midagi ei arva) ning haigusleht tänapäeval, teadagi, on eelarvesse augu söömiseks efektiivseim moodus, mida ma küll teha ei kavatse.
noh ja nüüd ma õpin, tropp ninas. ma võtsin selle aasta teemaks mäletamist mööda enese saboteerimise uurimise.
mõni päev tagasi jõudis mulle üks pisasi kooliga seoses kohale. ei, motivatsiooni kui sellist ei leidnud endiselt. küll aga taipasin, et kui ma praegu koolile käega löön, tõmban oma edaspidistele võimalikele akadeemilistele ambitsioonidele vee peale. sest nende tekkimist ma tegelikult ei välista.
pealegi on järjekordselt tekkinud jutud minust kui potentsiaalsest õppejõust, sest ma pidada niivõrd hea esineja olema, kes ka keerulist teksti lihtsana ning puust ja punasena esitleda suudab, s.t. granny testi* läbin suurepäraselt. (jah, ma tean, et blogist seda ei usuks, arvestades mu peagu et stream-of-consciousness kirjutamist ja ebamäärast väljendusviisi. aga mul pole siin elavat publikut, kelle reaktsioone jooksvalt lugeda, pealegi on ettekandmine juba põhimõtteliselt teine tegevus, oma ettevalmistuste ja sisemise hoiakuga.)
fakt on, et just lektorina, koolitajana vms (aga mitte kooliõpetajana!**) kujutaks ma end ette, õigupoolest on see üks mu salajasi unistusi lausa… siiani olengi selle ainult roosaks unistuseks jätnud, kuna ma ei taha tõsist teadust teha (mu praegune elukutsegi on sellega natuke liiga lähedalt seotud)… aga kas see mitte õppejõule kohustuslik pole? eeewwwww…
sõnaga – umbes nii tulebki välja, et ma pean asja ilma motivatsioonita ära tegema selleks, et potentsiaalsed motivatsioonid saaksid tekkida. mis tähendab, et mul on kaudne motivatsioon, wippiduu.
moraali endiselt pole.
aga ma lähen nüüd magama.
* kes ei tea, siis granny test tähendab, et suudad teemat oma vanaemale seletada, s.t. väga lihtsaks teha.
** ah et miks mitte õpetajana? no ma ülikooliajal isegi mõtlesin päris tõsiselt antud elukutsele, siiamaani käib mõte kimbutamas… aga mul on antud uiu peletamiseks oma väga efektiivne tehnika – tuleb end kujutleda 7. klassi ette tundi andma. selle peale jõuab reaalne elu kohale. midagi on mõtet edastada neile, kel asja vastu mingigi huvi… (ja siinkohal müts maha kõigi õpetajate ees!)
mul on nüüd teine noorus ametlikult käes.
uus kool ja uued süsteemid ja uued loengud ja uued näod. selline… rebasetunne on kohe peal 🙂
oluline on ka, et ringi on liikumas palju noort liha – ma olen ju nii vana, et minuga võrreldes on iga normaalne üliõppur noor 😛 . täna armusin trollis käigupealt ühte noorde poissi ära ja… (värske vallalise-staatus annab juba tunda vist… 😛 )
———–
edit:
näet, kirjutan mingi asja kommentaarina ja kohe on küsimustevoor selle kohta. värske vallalise-staatus on mul minu soovil, vabal tahtel ja suureks rahuloluks. alles pärast teatud r.-i juurest minemakõndimist sain aru, et olin tegelikult jupp aega põhjust otsinud selle tegemiseks. ju sai kompromisside tegemisest kõrini. ma olen liiga egoistlik ja nartsissistlik inime, et nii enda lähedal kedagi tõeliselt taluda, nii et keda ma ikka petan. ennast või?
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 