Mul on praegu kurb olla.
Mõned arvavad, et inimesed ei muutu kunagi. Ilmselt mingid jooned ei muutugi, aga paljud käitumisjooned ja tõekspidamised võivad väga muutuda. Ma tean, sest minuga on nii juhtunud.
Vanasti ma elasin g-chati ja MSNi otsas. Suhtlesin väga paljude inimestega, oli palju draamasid jms. See langes lõpus kokku minu aktiivse blogimise aastatega ja lõppes samal ajal. Toona ma eeldasin, et inimesed on kogu aeg olemas ja vastavad mulle kohe. Ja kui ei vastanud, siis ma tegin Hirmsa Draama.
Ma sain hiljuti teraapias aru, miks see nii oli.
Ma nimelt tahtsin nii väga, et inimesed armastaks mind. Mitte romantilises mõttes, vaid et hooliks ja peaks oluliseks. See oli kõige alus, A ja O.
Ka näiteks kogu jura Teadagi-kellega põhines sellel samal – ma tahtsin temalt küll armastust, aga mitte romantilises mõttes, mitte suhet, lapsi ja kooselu. Ja ma tahtsin, et ta väljendaks seda kiindumust kogu aeg.
Teadagi-kes ei saanud sellest aru, sest eks sellest ongi keeruline aru saada ja paanitses kogu aeg, et ma tahan romantikat ja ükski mu seletus ei veennud teda ümber. Ja see tegi kohutavalt haiget.
Kogu selle emotsionaalse hullumaja taga, kus ma kõigiga kogu aeg tülis olin, mis oli veel mõned aastad tagasi, oli see lihtne soov.
Armastage mind!
Tingimusteta!
Ükskõik, mida ma teen!
Olge mu jaoks olemas!
Teraapias sain ma muidugi ka sellest aru, et olen seda soovi kogu aeg valesse kohta suunanud. Suunasin kõigile, kes ette jääsid, kuigi tegelikult soovisin ma seda lihtsalt omaenda perelt.
Teraapias sain aru ka sellest, et puudujääk ei olnud mitte tingimusteta armastusest (kaugel sellest!), vaid selle minule arusaadavast väljendusest. Lõppeks, kuigi mu soontes voolab tugev sorts vene verd, on ka minu perekond üles kasvanud kui eestlased, vanemad sündinud vahetult pärast sõda ja toonane kasvatus oligi selline, kus armastust ei tohtinud näidata, sest et rikub lapsed ära.
See oli see aeg, kus ma hakkasin oma eluaegseid valusaid suhteid emaga taaslooma. Praktiliselt nullist. Kuulama, kes ta on inimesena. Rääkima talle algusest peale oma asju ja minevikku. Tegema talle selgeks, et kui ma räägin valusatest aegadest, siis – isegi, kui ta oli kuidagi osaline – ma tõesti ei süüdista, vaid ma lihtsalt tahan, et ta kuuleks minu poolt ja minu nägemust. Sest et see on ka oluline, ma olen ka osaline selles elus. Ja et just Oma Lugu olen ma talle kõik see aeg rääkida tahtnud, kui me kuidagi suheldud ei saanud.
Sisuliselt saime oma emaga algusest peale tuttavaks, ema sai järsku (kusjuures tõesti järsku) aru, mida ma mõtlesin selle all, et “ma ei süüdista, ma räägin oma kogemust”. Ja ta hakkas kuulama. Neutraalselt.
Siis tuli välja, et see ongi see, mis on minule arusaadav väljendus tingimusteta armastusest. Meil oli kaks pikka ja sügavat vestlust ja siis oligi kõik, mul polnud rohkem vaja. Meie suhe on nüüd tugev, lähedane ja fantastiliselt hea. Igapäevaelulisi nääklemisi vahel ikka on, aga see ei muuda midagi.
Sarnane protsess isaga on alles pooleli, õigupoolest oli vahepeal täiesti surnud seisus, aga küll saab ka sellest asja. Enne pulmi ikka paraneb ära (juba kasvõi sel põhjusel, et enne pole pulmad mu puhul võimalikudki, kuni see lahendamata).
Sain toona ka sellest aru, et selline pidev internetisuhtlus on väga vale, sest me suhtleme paratamatult suuremas jaos oma projektsiooniga, mitte päris inimesega. Tekst, mis on ainus asi, mida netisuhtluses näeb, annab edastatavast infost edasi ca 10%, kõik muu on hääletoon, kehakeel, miimika, omad naljad, sarkasm, tõlgendused, projektsioonid. Toona ma võtsingi väga hoolikalt ette ja hakkasin netisuhtlust katkestama, olin kuude viisi MSNist eemal (või “appear offline”), panin end g-chatis igaveseks offline, jätsin aktiivse blogimise ja kommenteerimise ja võtsin telefonist maha kõik virtuaalelu märguanded. Suhtlesin internetis siis, kui selleks oli aega ja siis, kui mingil põhjusel tõesti reaalis/telefoni teel ei saanud.
Ehk siis – suunasin oma tingimusteta armastuse soovi sinna, kuhu see oleks kogu suunatud olema pidanud, sain vastuse ja lahenduse ning see osa teiste inimestega suhtlemisel kukkus kuidagi ära. Minu sõbrasuhted on toonase ajaga võrreldes hoopis teistsugused. Maadlemist vajavaid kohti on mul endiselt palju, ma ei oska ikka veel suhelda, aga armastuse otsimine ei ole enam teema.
Kui nüüd korra veel Teadagi-kelle juurde tagasi minna, siis üsna tõenäoline on, et ma oleks hakanud ka romantilist armastust tahtma ja ilmselt oli see komponendina ka juba toona mingil määral sees, aga just selles asi oligi, et see ei olnud peamine, sest peamine oli täitmata. Isegi, kui Teadagi-kes oleks mulle tahtnud romantilist armastust jagada, poleks sellest mitte midagi muutunud. Kogu jura oleks ikkagi olnud.
Ühesõnaga – kogu see teema sai tõepoolest lahenduse. Mitte nii, nagu ma vanasti “lahendasin” asju, et ignoreerisin või lükkasin vaiba alla, vaid tõesti lahendasin ära. Leidsin põhjuse, leidsin allika, leidsin lahenduse.
Aga nüüd on see häda, et ma võin vahepeal kasvõi kõrvade peal käia, aga inimesed ei usu seda. Mul on viimastel aastatel juhtunud väga mitu korda seda, et ma ausalt ei reageeri ka mitte sisimas kas üldse või siis reageerin teisiti kui vanasti, aga inimene ikka eeldab, et ma teen draamat. Seda ka siis, kui ma ütlen, et that’s not the case.
Ja vat sellise asja suhtes ei oska ma kuidagi seisukohta teha.
Sellele vastas muidugi R. nõnda: “vahel on isegi õigem sellistest inimestest eemale hoida, kes meie eilset mina mäletavad ja sellest kinni hoiavad. Neid ümber veenda on väga raske ning ma ise enda puhul vahel tajun, et selliste kontaktide puhul ka minus endas elustub miski sellest minevikust ja seda ma jälle väga ei taha.”
Tundub, et nii peabki tegema.
Ma ei ole kaamel, ma ei oska ega viitsi tõestada, et ma pole kaamel. Õigupoolest ma ei peagi seda tegema.
Aga mul on kahju, kui selline asi juhtub inimesega, kellega me oleme olnud head sõbrad koolist saati ning kellega oleme mitu puuda soola koos ära söönud.
Ma saan aru, miks inimesel on eelarvamused, ma olen neid selgelt põhjustanud, tunnistan isegi. Aga ma ei saa aru, miks ta neist kinni hoiab.
See on nagu lunastamatu süü. Märk, mille ma olen kunagi külge saanud, sest ma ausalt põhjustasin selle. Aga mis minust enam kunagi ei lahku.
aasta tagasi olin ma oma elu kõige hullemas augus. seepärast panin endale aasta eesmärgi karmi: “lõpetada selline tühja kesta püstihoidmine, juhtugu see siis kesta kustutamisega või enda identifitseerimisega”.
olin üsna kindel, et asi lõppeb esimese variandiga. võta näpust – juhtus hoopis teine variant.
2012.a. oli nagu ameerika mägedel. üles ja alla. siis veelkord üles. ja siis uuesti alla. aasta lõpp oli korraga nii üles kui alla, kusjuures ühel ajal.
mul on terve aasta olnud mingi “suur plaan”, kusjuures see on olnud intuitiivne. taju on umbes nagu pimesi žongleerides. ma ei ole täpselt teadnud, kuhu ma liigun, aga on olnud usaldus, et suund on õige. üldjoontes. sest libastumisi on tulnud ette. sügisel tuli korraks hirm ning seeläbi kadus mõneks ajaks žongleerimiskindlus… selle tulemused avaldusidki detsembris…
kõlab küll nagu “banaanikoor on suurem kui banaan”, aga 2012.a., eriti just detsember, õpetas mulle, et – päriselt ka, noh – elu ei ole must-valge, vaid on korraga nii üht kui teist. see lihtsalt tehti mulle nii puust ja punaseks, et rohkem ei saa.
samuti õppisin 2012.a., et tuleb hoolikalt valida, keda usaldada ja mida endast rääkida. mitte erilise traagika tõttu, et hissant, mida küll selle infoga peale hakatakse, vaid seetõttu, et tavaliselt ei saa inimesed lihtsalt aru. isegi, kui alguses tundub, et saavad. kõigi elu teeb lihtsamaks, kui avad oma kõiki tahke vaid hoolikalt valitud ning läbi testitud ringile. see ei ole “enese tegeliku palge varjamine”, see on lihtsalt teadlik valik, kus, kellele ja mida avaldada*.
aga ring peab olema ikka tõesti väga läbi testitud. pisut kahju oli näha, et olin varasematel aastatel selles nõnda hooletu olnud.
teine “banaanikoor on suurem kui banaan” õppetund 2012. aastast oli: “VÄLJENDA END SELGELT!” 🙂
tegelikult on uskumatu, kui toetavad ja heatahtlikud on inimesed, kui neile oma vajadusi ja mõtteid eesti keeles ja selgelt väljendada. ei ole vaja demonstratsioonesinemisi, draamasid, kraaklemisi vms.
tõsi, kõik inimesed ei ole toetavad, aga, eksole, see on jälle nende probleem.
nii et olen aastaga välja roninud täiesti hullust pasast ning eneselegi üllatuseks seeläbi ka ennast üles leidnud.
ma leidsin enda üles, koos kõige hea ja vigadega.
ma tean nüüd, kes ma olen.
ja mitte keegi teine ei tea seda minust paremini.
ei saagi teada.
2013.a. on kaks ülesannet:
1) lähikuudel tõsta uuesti “üles” too detsembris “alla” liikunud rada,
2) oma keha ja kehatunnetusega hoolikamalt tegeleda.
nii saagu.
PS mul on juba mitu kuud kirjutamisel üks kapist välja tulemise postitus. aga selleks on mul rohkem julgust vaja. kunagi. ehk.
* mis te siis arvate, miks ma siia nii vähe kirjutan?
selle guugeldamise võib nüüd ära lõpetada. ütlesin juba, kuidas asi oli ja jääb. minu eesmärk pole kedagi lahku ajada, väga kaugel sellest. tõesti.
küll aga on ääretult tobe näha, kuidas säärasele mehele halleluujat ja hosiannat lauldakse, nagu jeesuke oleks taevast maa peale laskunud ja terve suguvõsu ära õnnistanud oma tulemisega. armastus on kena asi, aga õnnistegemise käigus oleks ehk võinud inimestele mitte pähe astuda. näiteks puhtalt ignoreerida seda üht ja ainsat asja üldse, mis mulle oluline oli – anda teada, kui asjad muutuvad.
inimene, kes täiesti teadlikult teistele sellisel viisil meelega haiget teeb – ja veel täiesti provotseerimata – ei ole ega saa olla suurepärane inimene.
ja tema sellisena serveerimine ongi see, mida ma nimetan silmakirjateatriks.
juhuslikult aga on silmakirjalikkus miski, mida ma ei salli. üldse.
aga tegelikult olen mina ka olemas.
tegelikult mul on omad tõekspidamised ja vajadused. mul on hääl, millega oma vajadusi valjult välja öelda ja mul on õigus nõuda, et seda häält kuuldaks.
mul on õigus olla olemas, mul on õigus öelda, millistel tingimustel ma kaasa mängin – ja mul on õigus oodata, et nende tingimustega arvestatakse. mul on õigus eeldada, et minust lugu peetakse.
mul on õigus oodata, et üle minu piiride ei minda.
tegelikult ma ei ole tähtsusetu… ese… kellele võibki liiga teha. tegelikult minuga mittearvestamine loeb.
seepärast ei olegi inimene, kes kaks aastat teadlikult ignoreerib minu tõekspidamisi, issand-õnnistegija järglane ja ei ole õige teda sellisena esitleda.
nii et lõpetage see halleluujatamine ära. ongi kõik.
ma kratsin juba kolmandat päeva kukalt. ühtepidi võttes arvan nii, teistpidi võttes naa ning ausaltöeldes ei saagi ma aru, mida mõtlen ja üleüldse on see on üks segane värk. tahaks teiste arvamusi.
teemaks on “määratus” ning enese vastutus.
mina teatavasti olen karmafilosoofia pooldaja. läbitunnetatult.
tõsi, ma saan sellest teemast kohati vist väga teistmoodi aru, kui tihti räägitakse. mu jaoks pole mingite müstiliste energiatega asjal miskit pistmist, vaid asi taandubki lihtsalt vanale heale eesti vanasõnale “mida külvad, seda lõikad”. igale teole on tagajärg. iga tegu põhjustab midagi. nt on süütunne pärast mingit halba tegu juba karma.
noh ja samas vaimus edasi. eelmised elud, on nad siis olnud või ei, ei ole nii vaadates absoluutselt olulised, sest me tegeleme niiehknaa suuremas jaos SELLE elu asjadega ka juhul, kui need olemas on.
lisaks ei näe ma karmat mitte KARISTUSE või siis KIITUSENA, vaid see on mu jaoks hoopis tugevalt seotud nägemusega inimese elust ja arengust kui teest harmooniani. meite suuna peal on ju inimhinge eesmärk olla võimalikult “voolav” või “painduv”, mis tähendab, et inimene on igas olukorras seesmiselt paigas ja rahulik, keerates välismaailmale ette selle külje, mida parasjagu vaja*(sest et välismaailm ei muutu meie järgi, kurb, aga pidulik, jonni, palju tahad).
enesemuutmine tegelikult seda tähendabki – omaenda olemuse ja iseloomu läbi ja lõhki tundmist ning selle täielikku omaksvõttu ja aktsepteerimist. “muutmine” on näiline… enda põhiolemust ei saa muuta, see on absurd, küll aga saab end “keerata”. ise, vabatahtlikult, eksole, oma soovist. siis, kui on nähtud, et see on eesmärgipärane*…
sõnaga – on mingid õppetunnid, mille inimene läbima peab. ja mitte selles mõttes “peab”, et keegi kusagil on käskinud või ette näinud, vaid selles mõttes, et just need osad on tal harmooniast puudu. noh, et on mõne koha pealt liialt jäik, ei suuda selle koha peal “voolata”. mistõttu inimesele satuvad ette situatsioonid, kus ta saab voolamist harjutada. selles mõttes võib inimesele ette sattuda asju, mida ta ei ole n-ö “ära teeninud” (sest on asju, mida mitte mingil juhul ei saa ära teenida!). need on lihtsalt õppetunnid, kus eesmärgiks on viimaks saavutada rahu. situatsioon ära lahendada. ning saavutada rahu iseenda pärast just. et saaks edasi minna – targemana ja harmoonilisemana.
ning mõnelgi juhul on see neetult keeruline, mina nt olen hädas oma vägistamiskogemusega, millega mul teatavasti süütus läks ja mida tegi täiskasvanud mees, keda ma piiritult usaldanud olin kogu oma pubekasiiruse ja -naiivsusega, jagades talle kõiki oma roosasid pubekaunistusi. kogemusega, mille tõttu ma väga kaua oma keha ega seksuaalsust väärtustada ei suutnud, jagades seda kõigile, kes soovi avaldasid miks ma eeldan igast mehest, et ta kasutab mind ära parema käe aseainena (või vasaku käe, kui mees on vasakukäeline) ning miks ma ei suuda uskuda, et mind on võimalik armastada.
näete – selle situatsiooniga rahu tegemine oleks vajalik mulle endale oma elu edasi elamiseks.
ja, noh, julm see on, nagu targemad rääkida teavad, aga ühtlasi ka ainus võimalus… või on veel võimalusi?
sõnaga – sedasorti asjad on ka karma põhimõtteliselt, aga mitte n-ö tagajärg mingitele konkreetsetele tegudele, vaid n-ö õppetunnid voolavuse saavutamiseks. ning keerulisemad ja rämedamad tulevad a) neile, kel muu juba õpitud, b) siis, kui eelnevaid (leebemaid) õppetunde on ignoreeritud.
sest mu kogemuse järgi nimelt tulevad samalaadsed õppetunnid uuesti ja uuesti – kuni “voolavus” on saavutatud, s.t. õppetund õpitud. lihtsalt et neist annab “mööda” minna, ignoreerida. kuni viimaks on õppetund nii räme, et enam ei saa mööda minna. selles mõttes on mõned asjad “määratud”. õppetund kui selline. maht ei ole “määratud”.
samamoodi ei usu ma otse, et inimesed oleksid “määratud”, vaid – jälle – inimesedki on õppetunnid. mõne inimesega suheldes löövad meil välja ühed, teistega suheldes teised jooned. õppetund, eksole, on toime tulla mingite oma joontega. seega nt inimesega suhtlemise “määratus” seisneb selles, et vat mõne inimesega on lihtsalt kõige parem või efektiivsem teatud osas voolavust suurendada. AGA sellest inimesest on võimalik loobuda, kui see tõsiselt ette võtta. õppetund sellest ei kao – see tuleb lihtsalt ette kas mõne teise või mõnede teistega või siis üleüldse mõnes muus situatsioonis.
nt teadagi-kes oli selles mõttes “määratud” mulle. esiteks oli see algusest saati selge, teiseks on seda ka takkajärgi mitmed öelnud. isegi teadagi-kes ise mainis seda mingil hetkel segadusehoos (kuigi hiljem seda eitas). aga põhimõtteliselt tegelesin ma kogu meie suhtlemise aja temast loobumisega. ma ei soovinud seda õppetundi nii, see oli liiga keeruline mulle. ning, tõesti – lahti temast sai. aga väga selgelt on nt osa temaga üleval olnud teemadest olnud üleval lõviga, osa nt t.-ga, osa erinevate sõpradega, osa tulnud ette hoopis töösituatsioonis. inimesest sain loobuda, õppetundidest mitte.
kui ma end nüüd arusaadavaks suutsin teha…
aga, eksole, keskmine njuueidžlane räägib karmast kui mingist viitsütikuga pommist, mille Keegi Karm Looja sinu Pattude eest sulle 10 aasta pärast või eelistatavalt järgmise elu peale tee peale maha jätab vms.
pikk sissejuhatus tuli aga sellest, et on üks inimene, kes mõni aeg tagasi terve seltskonna pikalt saatis, tehes seda sealjuures üsnagi jõhkralt ja ebaviisakalt. põhjus oli seal ka – ta oli ühest inimesest oodanud midagi, mida too talle pakkuda ei saanud. seltskond oli aga kõik ju tolle inimesega seotud.
ükspäev ta nüüd kirjutas mulle, et küsida infot millegi kohta, mida ma tean ning kirjutas kirja lõppu:
Ma aeg-ajalt mõtlen viimasel ajal mõnede peale, kellega eelmisel aastal suhted katkesid. Vahepeal ei mõelnud, sest olid teised asjad. Pikk lugu.
Eks need suhted on sellised asjad, mida ei saa ise katkestada, kui pole ette nähtud.
… ja mulle tundub just viimane lause vastutuse eneselt lükkamisega. sest need suhted ei “katkenud”, vaid ta tegeles väga aktiivselt nende katkestamisega.
mõttes, et meile antakse võimalused ja õppetunnid, neid võtame vastu ja lahendame või lükkame tagasi ja jätame lahendamata ju siiski ise.
SUHTLEME ju meie ise.
mitte mingi jumal, vaid sina kirjutad meile, saadad smse, valid, kas üldse vastad telefonikõnedele ja mida sa vastad, kas suhtled avalalt või hoiad eemale jnejnejne.
ja selle kõige eest vastutad ju sina ometigi.
mitte jumal.
mitte kollektiiv.
sina.
sina ju ise valid, mida sa usud, mida pead tähtsaks ja millest juhindud. sina ju usud endale tähtsaid asju. sina ju väärtustad endale olulisi asju. ja teised võivad mõjutada ja sind proovida mõjutada, kuidas soovivad, kui sulle on su väärtused tõeliselt olulised, siis need ju sellest ei muutu…
seepärast ma räägingi, et enese “muutmiseks” on vaja esimese asjana end tõeliselt tundma õppida ning end täiesti vastuvaidlematult omaks võtta koos kõigi oma vigade ja tumeda poolega. ei saa ju ette keerata teist külge, kui keskpunkt pole kindlalt paigas. pöörlemine käib ju ümber telje…
* see, et “muutmine” käib tglt enese tingimusteta omaksvõtuga ning et “muutmine” iseenesest on hoopis “voolamine”, s.t. teise külje ettepööramine, tuli taipamisena ükskord ühe psühholoomaga suheldes. kurtsin talle, et ma lihtsalt ei sobi kuhugi, ma olen valesti ehitatud, oma olemuselt juba vale, aga et ma ei suuda end muuta seliseks, nagu “peab”, et üldse kuhugi sobida, seega olen ma oma olemuselt juba omadega perses.
a. noogutas mõistvalt, aga palus mul seletada, mida ma täpselt mõtlen “sobimise” all.
“on loll,” mõtlesin mina.
ta laua peal oli ümmargune auk (teate küll, kontorilaudadel on see auk, kust läbi juhtmed laua alla viiakse). paadunud visuaalina tõin talle siis piltliku näite, s.t. haarasin telefoni ning näitasin – kui panna telefon ristipidi, siis see ei mahu auku, s.t. “ei sobi”, kui pikkupidi panna, siis mahub, s.t. “sobib”. noh, et daah – kui ta nüüd ka aru ei saa, mida tähendab, et “ma ei sobi”, siis on ta ikka puhta loll.
a. muigas ning küsis, kas ma tõesti lahendust ei näe.
mina küsisin, et mis lahendust, siin polnud ju lahendust, ma demonstreerisin talle, mida tähendab “sobimine” ja mida “mittesobimine”.
a. ütles, et telefon ju vahepeal “sobis”.
mina jäin tükiks ajaks telefoniga mängima, proovides seda auku panna üht- ja teistpidi. sain aru, et, krt, tõesti on lahendus – ja MINU NINA EES – , aga mismõttes. väga loll oli olla, ausalt.
a. lohutas, et järgmiseks korraks oskan ma selle ära sõnastada.
kui uksest välja astusin, siis taipasingi – telefon oli täpselt samasugune, aga “sobis” ettenähtud auku siis, kui see teistpidi keerata. ja mitte midagi ei pidanud telefoni juures muutma…
kunagi perekoolist kopeerisin endale. täiesti geniaalne. linki kahjuks anda ei oska.
teemaks siis, et kui mees peaks küsima su Numbrit, siis mida vastad.
mina arvestan nii:
1. puhkuseafäärikesed ei loe. kui ükski su kolleeg ega sõber neid ei kohanud, siis neid ei ole olemas
2. Kelle perekonnanime sa ei mäleta – kui sa ikka ei hakanudki mõtlema, kuidas see sinu eesnimega kokku sobib, siis ei olnud mees piisavalt oluline, et teda peaks nimekirjas pidama
3. üheöösuhted – kui suhe ikka oli hommikusöögiks läbi, siis see ei loe
4. kui nemad sind maha jätsid, siis nad ei loe. sest kui see oleks olnud sinu otsustada, oleksite te jätkuvalt koos ja sul ei oleks nimekirjas ülejäänud mehi, eks. Seega – ei loe.
5. kui sa neid vanematele ei tutvustanud – ei olnud piisavalt olulised, seega pole vaja meeles ka pidadanii, sel viisil peaksid olema jõudnud viisaka 2-3 meheni, mis ei peaks kedagi ära ehmatama.
PS kui väidad uuele mehele, et oled neitsi, siis ära unusta õigel ajal veidi oiata ja pärast nutta.
kõige olulisem on punkt nr 5, sest just selle järgi on mul olnud kaks meest.
aa, ei, tglt on hoopis üks, sest üks neist jättis mu maha (p. 4), järelikult ei loe.
et mis sellest Numbrist üldse? no ma olen korduvalt otsa komistanud arvamusele, et naisel ei tohiks elu jooksul nagu ikka üle viie sekspartneri olla, muidu on kahtlane lugu. ma olen alati mõelnud, et ega siis ju vahet pole enam, kas partnereid on olnud 6, 16, 60, 600, 6000… üks lits ju kõik, või kuidas.
eile otsustas fb mulle korraga pakkuda sõbraks terve rea endisi nillimis- või seksobjekte. oli kole.
kui seda sõbrale rääkisin, kommenteeris too, et teab täpselt, mida tunnen, sest tal oli ükspäev msn lolliks läinud ning hakanud sõbrakutseid saatma kõigilt, kellele oli kunagi teinud blokkdiliitänddai… kellest väga suur osa olid samuti endised “objektid”. pool elu olla 10 sekundi jooksul silme eest läbi käinud…
niisiis võtsime ette kõigi partnerite kirjapanemise. kunagi ma tglt täitsa pidasin sellist nimekirja, aga hävitasin ära, kui taipasin, et ei tahaks ise iial säärasesse sattuda (ära tee teistele jne, teate küll). aga täna oli teistmoodi. noh, et mäluvärskenduseks ja pealegi ma tahtsin mustrit näha. sest mul tekkis kahtlus, et see seal on. noh, et kui muude elusündmustega võrrelda jne…
muster oli täitsa olemas.
mustri ühe osana tegin aga ka läbi kaks manipulatsiooni… esiteks tõmbasin läbi maha kõik, kellega magamist ühel või teisel viisil kahetsen.
dingdingding – kaks kolmandikku läinud.
“hmm,” mõtlesin, sest… ee… väga tervislik selline asi just pole… õnneks jäi suurem osa neist sinna algusaegadesse.
igatahes järgmine manipulatsioon – tõmmata joon alla neile, kellega magaks veel samadel tingimustel*. umbes, et kui vanem, targem ja elukogenum mina läheks ajamasinaga tollesse hetkesse, kas siis soovitaks partnerit endale või ei.
sest et, noh… see ju loeb tegelikult, kas tahaks veel või ei…
… päris neitsiks end lugeda ei saa, aga… üldiselt… number vähenes kõvasti.
ning kuna see ju loeb, kas tahaks veel või mitte, siis mul on nüüd viisakas Number öelda, kui küsitakse… 🙂
küll aga pani see harjutus päris tõsiselt mõtlema asjade üle. nt võib arvestada, et need, kes ei saanud maha tõmmatud ega allajoonitud, olid seega meh-mehed. s.t. otseselt ei kahetse, aga uuesti ka ei teeks.
aga üsna mõtlemapanev on, et mh sattusid sinna alla kõik mu ametlikud mehed, k.a. elukaaslased ning need, keda vanematele tutvustatud on. ja jutt käis ainult seksist, mitte muust läbisaamisest… krt, ma elasin koos meestega, kellega seks mind tegelikult ei huvitanud… algusest peale, kusjuures.
ja mulle endiselt ei meeldi, et kahe kolmandiku meestega magamist ma KAHETSEN.
tagasi ma seda võtta ei saa, aga… mingil viisil tuleb siin omaenda minevikuga rahu sõlmida…
*”samad tingimused” on olulised ka seepärast, et mõni mees on lihtsalt pandavuse kaotanud vahepeal kas vanuse tõttu või muidu.
————-
edit:
e. says:
einoh, kui heavy amelemised ja ainult-suuseksid maha lahutada, siis kuivab number üsna kokku 😀
x says:
mai saa ainult suusekse maha lahutada, siis polekski midagi enam 😀
e. says:
gay’del on tiba teine arvestus, ma kardan 😛
x says:
on küll, a mõte jääb samaks
sõnaga, MEIE loeme seksiks ka suuseksi 😛
e. says:
a no kui sul vaja end vähekogenuks valetada, siis võid ju seda loogikat kasutada 🙂
et ainult-suuseks ei loe
x says:
eksole 😀
et jankel ikka hea meel oleks ja mina oma emokuninganna tiitlist ilma ei jääks, siis tuleb vahete-vahel ka traditsioonilist vingu teha.
sõnaga – ma tahan m.-i tagasi!!!
(“millist neist,” küsib nüüd iga normaalne inime, kes mu meesteajalooga vähegi kursis on)
(“seda m.-i, kelle pärast mu alter ego on jumalanna,” vastan ma)
ma tahan tagasi seda, kuidas m. mind võrgutas.
asi nägi välja nii, et tüüp tegi algusest peale väga ühemõtteliselt selgeks, et ta mind tahab, AGA samal ajal tegi ka selgeks, et ta soovib, et ma ise ta käte vahele langeks nagu küps ploom. ehk siis – mulle tehti kogu aeg selgeks, et minu “edasi”-minekut oodatakse ega lükata tagasi, samal ajal ei käidud kordagi peale. mitte mingisugust survet! õigupoolest oli vahepeal lausa nii vähe survet, et ma pidin viitama, et NATUKE võib ikka survestada ka.
noh ja mis on nüüd, eksole.
moos ja moos on küll, ehe džentelmen, teeb uksed lahti ja aitab mantlit selga ja… no mis teha, kui sedasorti võtted mind punastama panevad ja sulatavad, aga… see krmuse survestamine ja pealekäime! okei, et vähemalt poolenisti naljaga ja ega ta otse keppi polegi küsinud… ja, noh, ilmselt iga normaalne mees katsetabki, kas “edasi” saab, sest kuigi alati on võimalus, et saad vastu kõrvu, jääb siiski alati ka võimalus, et saad “edasi”.
no aga ma ei saa nii.
mulje jääb, et see on kohustuslik. noh, et mind koheldakse džentelmenlikult AINULT selleks, et mind voodisse saada. AINULT seepärast. mitte seepärast, et äkki mees käitub kõigi naistega nii.
ja sealjuures on asi nii, et mees meeldib mulle. tõesti meeldib. lihtsalt et praegu kaob mul igasugune mõte järjest kaugemale.
ma täna helistasin m.-le ja küsisin, et mis müstiline mees ta oli, et niimoodi asjale lähenes. too ütles, et asjal on praktiline põhjus. natuke oodates ja naisel valmis saada lastes on tulemus etem, sest et kui naine ISE jõuab otsusele, et jah, ta tahab, siis ta viskab oma tabalukud ise maha. ütles, et põmst on sel vahepealsel ebalemise-ajal ka võimalik naine voodisse saada (pealekäimisega), on tulemuseks, et naine ei ole hingega asja juures, vaid läheb voodisse sisuliselt selleks, et saaks asjaga ühele poole või seepärast, et “mis see siis nüüd ära pole”. aga m.-i sõnul pidada see olema sama hea kui peldikus üks korralik rahmakas pihku lüüa.
noh ja nii täpselt ma tunnengi – põmst võiks ma selle härrasmehega ju voodisse ka minna, ega ta EBAMEELDIV pole ja siis saaks sellest pealekäimisest rahu viimaks, aga… kas see on TÕESTI see, mida ta tahab?
noh, aga ma tegelikult ei ole kohustatud magama iga mehega, kes selleks soovi avaldab. isegi, kui ta mulle väga meeldib.
kahju, kui sellise asja pärast peab meeldivast seltskonnast loobuma…
—————–
edit:
just, otsus oli õige.
täna olen ma veendunud, et KÕIK MEHED ON SEAD, raisk.
mul on nüüd üks pudel veini – head veini, kusjuures – mis tuleb ära hävitada, sest siga kinkis ja ma ei taha seda enam oma köögis näha.
kes tuleb aitab hävitada?
(mis ta tõesti arvas, et mind saab ühe veini eest või? ffs! kurb küll, et tünga pidi saama…)
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 