Category Archives: huumor

tooks võrdluse istuvast ja mitte-istuvast pesust. selleks pidin muidugi käima pesupoodides, et saada korraks selga vale number.

ühes pesupoes pakkus väga meeldiv müüja mulle rinnahoidjat 100-105C. seepeale tekkis mul päris mitu filosoofilist küsimust. esiteks, et kas ma tõesti paistan visuaalselt välja pesulaud, et ta mulle C-korvi pakkus? teiseks, et kui mu rinnaalune ümbermõõt (mõõdetuna riiete ning rinnahoidja, s.t. traatide pealt) on 91 cm, siis isegi klassikalise mõõdulindi-filosoofia järgi peaks mulle pakutama ju numbrit 90x? kust see 100-105 sinna sai?

igatahes. siin on variandid sellest, kuidas pesu peaks istuma ja kuidas ta teps mitte istuma ei peaks. käisin seppäläs, sest seal on hea rahulik toimetada. kõigi rinnahoidjate puhul olen ma mässanud (nt paeltega) ja leidnud tõesti parima istumise, mis selle konkreetse rinnahoidjaga võimalik on.

edasi lugeda rangelt omal vastutusel. nõrganärvilistele ei soovita. sest et järgneb sada kilo poolpaljast naiseilu mitmes variandis. üle-eelmine postitus oli sellega võrreldes kukepea. palun lugeda end hoiatatuks.

Jätka lugemist


eelmine pesupostitus on osutunud ootamatult populaarseks. hakka või arvama, et mu poolpaljas pilt tekitab elevust, hehee.

esiteks klaarin ära selle, et päris kindlasti ei pea ma silmas seda, et kandma peaks liiga väikest “selga”. kui kusagilt pigistab või hakkab lokkima, on “selg” kindlasti liiga väike. lihtsalt et kuna väga suur naiste hulk kannab liialt suurt “selga” (mine vaata nt ujulas, paljud haake kusagilt “tiivanukkide” vahelt avavad), on alati kindlam eeldada, et pigem pannakse sellega mööda.

rõhutan veelkord üle, et ma räägin eelkõige just rinnakate naiste pesust. ma ise ei tea, sest väikese rinnaga olin ma viimati 12-aastasena, aga loogika ütleb, et siin tulevad erinevused sisse. ma kujutan ette, et kergema (s.t. väiksema) rinna puhul polegi ilmselt väga suurt vahet kahel selja numbril. aga mida suurem rind, seda raskem see on, mistõttu peab “selg” olema ümber keha väga korralikult, sest see teeb lihtsalt tunduvalt suuremat tööd kui väiksema rinnaga sookaasltasel.

filosoofia, mida mina üritan edastada ja mis erineb klassikalisest mõõdulindi-filosoofiast, on see, et rinnahoidja peab toetama rinda, naisele sobima ning selga istuma ning kuu peale see mõõdulint. s.t. kui mingi rinnahoidja mudel istub sul seljas ideaalselt kaks korvi suurema numbriga kui sa oled harjunud, siis ei ole vaja ära minestada, arvata, et su rinnad on kasvanud või mõelda, et oled pornostaariks muutunud. sest et ega su reaalsed mõõdud muutunud ole, lihtsalt see konkreetne mudel istub sulle selles suuruses paremini näiteks sinu rinna kuju iseärasuste tõttu.

kuna minu arvutiga joonistamise oskus on olematu, siis joonistasin käsitsi, mida ma mõtlen selle all, et rinnakujust sõltuvalt võib vaja olla suuremat korvi. nagu eelmises postituses mainisin, on minu rinnakuju “pealt ümar” – nagu joonisel paremal. seetõttu pean ma nt igasugused “suletumad” mudelid (nagu eelmise postituse näites) võtma suuremad korvid, muidu hakkavad rinnad “üle ajama”.

joonis-01

samuti võivad mõnel korvid alt pisut tühjad olla – ka see tuleneb rindade kujust. laia rindkere puhul on rindade alumine kuju natuke laiakslitsutud poolkaar. rinnahoidjate traadid on aga perfektses poolkaares, mis tähendab, et “laiade” rindadega naisel on kaks varianti – kas jääb traat külje pealt kitsaks või alt korv natuke tühjaks. kui tahta täita tingimust “traat ümbritseb rinna kudet” (s.t. toetab rinda), tuleb kasutada viimast varianti.

sealjuures on see “tühi ala” väga väike, ehk umbes sentimeeter. ma ise olen kunagi teinud selle vea, et võtsin tõesti liiga väikese “seljaga” rinnahoidja, siis hakkas kopser puudujäävat ümbermõõtu võtma korvide arvelt (venita oma rinnahoidja hästi laiali, siis saad aru, mida mõtlen) ning tühi ala oli tunduvalt suuremaks.

et õppetunniga edasi minna, pean rääkima numbritest.

mina kannan põhiliselt 38H-d, aga olemas on ka 38HH ja 40GG. bravissimo oma sarja rinnahoidjad on tohutult venivate “selgadega”, panache ja freya jälle kitsamad. peamiselt on mul curvy kate ja flirtelle rinnahoidjad. nagu öeldud – rinnaalune ümbermõõt on mul ümardatult 90 cm, mis vastab UK suurusele 40. nii et selles mõttes vastavad panache’i rinnahoidjad numbrile, aga teiste firmade puhul pean võtma väiksema numbri kui mu rinnaalune ümbermõõt.

tegelikult on sel lihtne põhjus. kui ma oma lemmikrinnahoidjat (suuruses 38HH) mõõdan, siis haagist haagini on see tõesti 85 cm, nagu peabki. aga nagu öeldud – rinnahoidja peab olema korralikult keha ümber, selleks, et rasket rinda toetada. seega ei saa seda kasutada “puhkeolekus”, vaid oma tööd teeb ta kõige paremini, kui on natuke venitatud. kui ma sedasama rinnahoidjat kergelt “seljast” venitan, saangi 90 cm (maksimaalselt venitades saan isegi 115 cm kätte, aga selge on, et nii seda kanda ei saa). võrdluseks võib tuua kõik riided, mis on määratud natuke venima – näiteks aluspüksid või sukad. kui sa oma aluspükste puusaümbermõõtu nende “puhkeolekus” mõõdad, on see ilmselt vähemalt 5 cm väiksem kui sinu reaalne puusaümbermõõt. muidu kukuks nad ju maha.

samuti ei saa paks naine “selja” suuruse valikul orienteeruda michelini mehikese efekti järgi. mul on näiteks michelini mehikese selg ka ilma rinnahoidjata, sest täpselt seal on kena pekivolt. käisin täna pesupoes proovimas, panin selga 100D ning kuigi selle selg oli üüratult suur, oli isegi sellega mul selle koha pealt voldid. nii et tõesti päästab minusuguse paksu naise volditud seljast ainult trenn ja dieet, muu ei aita.


mida kõike inimene ei tee teiste harimise nimel – koorib kõik oma murumunana laialivalguvad ülekilod avalikus blogis paljaks.

mind reaalelus tundvad inimesed teavad hästi (aga eks seda on siitki blogist olnud aru saada – siit, siit, siit või siit), et ma olen ilusa pesu fänn. aga peale selle propageerin ma ka korralikult istuva pesu kandmist. eriti just jämedamate naiste juures on see oluline. korralikult istuv pesu teeb imesid, kaotab visuaalselt päris mitu kilo ning aastat. ma räägin omadest kogemustest!

statistika, mida ma olen palju kohanud, aga viidata loomulikult ei oska, ütleb, et 80% naistest kannavad vale rinnahoidjanumbrit. vaadates viimasel ajal FB-s ringi, olles külastanud paari pesupoodi, kus müüjad ajasid mulle ikka väga lolli juttu (pakkudes, et ma võiksin olla DD-korv) ja olles ükskord maha pidanud vaidluse mehega, kes siiralt arvas, et ma kannan C-korvi, sest tema minust rinnakam eks oli igatahes D-korvi kandnud (võib-olla kandiski, aga see ei tähenda veel automaatselt, et see adekvaatne number oli), ei saa enam mitte vaiki olla. kui isegi pesureklaamides on modellidel valed numbrid seljas, on midagi väga mäda…

ettevaatust – pärast joont on puhta porr.
Jätka lugemist


ma tahaks hirmsasti kirjutada, aga ei oska enam. s.t. asjast ei oska kirjutada.

ma siis kirjutan hoopis muust. kirjutan seksist. mõnegi arvates v-o liialt detailselt, seega edasi lugeda omal vastutusel. lugege end hoiatatuks. Jätka lugemist


Kunagi ehk kirjutan ma meestekollektiivis töötamisest pikemalt, sest kirjutada on sellest palju. Sellest, kuidas just siin on eriti lihtne näha, kuidas minu enda valitud roll (s.t. teadlik käitumine) mõjutab inimeste vahelist dünaamikat ja suhtumist minusse ning kuidas vahel on vaja mängida õige õhukese piiri peal, et parimat tasakaalu hoida.

Igatahes kui siia tööle tulin, otsustasin ma üsna ruttu, et just parima dünaamika nimel on parem, kui ma oma võrdlemisi roppu huumorisoolikat mõnevõrra vaka all hoian. Varjama otseselt ei pea, aga igal juhul ei tasu auguäärsete naljadega kaasa minna.

No aga häda on selles, et mul ON ropp huumorisoolikas ja teatud vastused tulevad automaatselt pähe.

Sellega seoses avastasin eile avastasin, et üks võimalus nalja teha on seda nalja rõhutatult mitte teha.

Muu jutu sees ütles KK: “Aga TEGELIKULT olen mina Liivimaa parim ratsutaja”
Millele mul tuli koheselt ja korraga pähe kolm vastust, üks auguäärsem kui teine.
Lasin need siis järgemööda peast läbi, muigasin ning ütlesin: “Tead, ma ei saa seda väidet kahjuks kommenteerida.”

Õhtul ütles KK lause, mida mõnes teises kontekstis oleks päris omapäraselt saanud tõlgendada. Olles isegi oma lause üle paar sekundit mõelnud, viitas ta isegi sellele: “See kõlas nüüd ausalt öeldes päris nilbelt”.
Mina: “Ma vaatan jah, et sa ütled viimasel ajal päris tihti laused, mida ma nagu ei oskagi kohe kommenteerida… Või, noh, oskan, aga hästi ei saa, kui tahan korraliku naisterahva immitsat hoida”
KK: “Sa pead seda Liivimaa parima ratsutaja tiitlit silmas või?”

… nii et tüüp sai aru küll ühest ütlemata jäetud lausest.


täna sai mu alateadvus hakkama ühe hea killuga.
oluline taustainfo: ma töötan kollektiivis, kus kõik ülejäänud on mehed.

toimub koosolek.
mina loen valjult ette m. kirjutatud teksti, kus esineb korduvalt sõna “potensiaalne”.
mitte, et ma ise eriline õigekirjaguru oleksin, aga mingit laadi vigu ma näha ei suuda.
ütlen seega vahele: “m., kle, see sõna on “potenTsiaalne”. jäta meelde selle kaudu, et sõnal on sama tüvi nagu sõnal “impotents”!”

generaalpaus. kes meestest punastab, kes itsitab, kes muigutab suud.

kuni j. ütleb arglikult: “noh… tegelikult võid sa seda meelde jätta ka sõna “potents” kaudu…”

alles siis ma sain aru, et ma olin kogemata maininud Hirmsat Sõna 🙂

… aga huvitav, miks mu alateadvus eelistas sõna “IMpotents”?


Mul on üks kolleeg – kõva sportlane, triatlonist. Käib täispikkadel triatlonitel (3.9 ujumist + 180 km ratast + 42,2 km jooksu). Maratone teeb selleks, et (tsiteerin) “vorm vahepeal päris ära ei kaoks”.

Lisaks on ka kõva töötegija, selline, kellele saab alati kindel olla, et ta tõesti teeb asja ära korralikult.

Mina, teadagi, olen loomupäraselt selline, kes tahab kõike, kohe, korraga – ja kirssidega. Süvenemisvõime kohatine, püsivus kahtlane.

NLP-ist, nagu ma siiski olen, mõtlesin kolleegi mudeldada.

Küsisingi ükskord temalt, et kuidas ta ometigi jaksab veel 42 km joosta pärast seda, kui on 3.9 km ujunud ja 180 km ratast sõitnud.

Kolleeg ütles: “See on ju nii lihtne! Tõstan vasaku jala ja panen parema jala ette. Seejärel tõstan parema jala ja panen vasaku jala ette. Ja nii 42 km järjest…”

Geniaalne!


istun rmtk-s ja kirjutan, klappides mängib netiraadio retrokanal. mõtlen möödaminnes ühe hiljutise situatsiooni peale, kus ma käitusin v-o et mitte kõige ratsionaalsemalt (aga mitte halvasti, eksole), et – selline ma olen ja targem on selle osaga endast leppida, mitte enam vastu võidelda.

mille peale laulab vastuseks Olga Nool/ans PIRITA: “andesta see, mida muuta ei saa…”

🙂

PS asi, mille vastu pole enam mõtet võidelda, on mu emotsioonide “nähtavus”. nagu võõramaa keeles öeldakse: “i wear my heart in my sleeve”. kuni nad lihtsalt “nähtavad” on, on kõik korras. ebaeestlaslik ja võõras, aga tegelikult täiesti okei. häda on siis, kui need muutuvad jõuliseks – aga emotsioonide destruktiivsus on alati tulnud just sellest, et ma olen neid üritanud alla suruda või õigustada… aga tegelikult pole mul oma emotsioonidele õigustust vaja.


angry birdsi telefonimängu peal teevad põrsad röh-räh-nhnhhh-hähh, kui leveli läbi kukud, ja siis ajavad hambad irevile. ma olen algusest peale vaadanud, et see on lihtsalt kohutavalt suksu moega… mitte näoga, vaid just moega.


daamid. tervis pole naljaasi.

mina igatahes laadisin endale app-i alla.