Mul on praegu kurb olla.
Mõned arvavad, et inimesed ei muutu kunagi. Ilmselt mingid jooned ei muutugi, aga paljud käitumisjooned ja tõekspidamised võivad väga muutuda. Ma tean, sest minuga on nii juhtunud.
Vanasti ma elasin g-chati ja MSNi otsas. Suhtlesin väga paljude inimestega, oli palju draamasid jms. See langes lõpus kokku minu aktiivse blogimise aastatega ja lõppes samal ajal. Toona ma eeldasin, et inimesed on kogu aeg olemas ja vastavad mulle kohe. Ja kui ei vastanud, siis ma tegin Hirmsa Draama.
Ma sain hiljuti teraapias aru, miks see nii oli.
Ma nimelt tahtsin nii väga, et inimesed armastaks mind. Mitte romantilises mõttes, vaid et hooliks ja peaks oluliseks. See oli kõige alus, A ja O.
Ka näiteks kogu jura Teadagi-kellega põhines sellel samal – ma tahtsin temalt küll armastust, aga mitte romantilises mõttes, mitte suhet, lapsi ja kooselu. Ja ma tahtsin, et ta väljendaks seda kiindumust kogu aeg.
Teadagi-kes ei saanud sellest aru, sest eks sellest ongi keeruline aru saada ja paanitses kogu aeg, et ma tahan romantikat ja ükski mu seletus ei veennud teda ümber. Ja see tegi kohutavalt haiget.
Kogu selle emotsionaalse hullumaja taga, kus ma kõigiga kogu aeg tülis olin, mis oli veel mõned aastad tagasi, oli see lihtne soov.
Armastage mind!
Tingimusteta!
Ükskõik, mida ma teen!
Olge mu jaoks olemas!
Teraapias sain ma muidugi ka sellest aru, et olen seda soovi kogu aeg valesse kohta suunanud. Suunasin kõigile, kes ette jääsid, kuigi tegelikult soovisin ma seda lihtsalt omaenda perelt.
Teraapias sain aru ka sellest, et puudujääk ei olnud mitte tingimusteta armastusest (kaugel sellest!), vaid selle minule arusaadavast väljendusest. Lõppeks, kuigi mu soontes voolab tugev sorts vene verd, on ka minu perekond üles kasvanud kui eestlased, vanemad sündinud vahetult pärast sõda ja toonane kasvatus oligi selline, kus armastust ei tohtinud näidata, sest et rikub lapsed ära.
See oli see aeg, kus ma hakkasin oma eluaegseid valusaid suhteid emaga taaslooma. Praktiliselt nullist. Kuulama, kes ta on inimesena. Rääkima talle algusest peale oma asju ja minevikku. Tegema talle selgeks, et kui ma räägin valusatest aegadest, siis – isegi, kui ta oli kuidagi osaline – ma tõesti ei süüdista, vaid ma lihtsalt tahan, et ta kuuleks minu poolt ja minu nägemust. Sest et see on ka oluline, ma olen ka osaline selles elus. Ja et just Oma Lugu olen ma talle kõik see aeg rääkida tahtnud, kui me kuidagi suheldud ei saanud.
Sisuliselt saime oma emaga algusest peale tuttavaks, ema sai järsku (kusjuures tõesti järsku) aru, mida ma mõtlesin selle all, et “ma ei süüdista, ma räägin oma kogemust”. Ja ta hakkas kuulama. Neutraalselt.
Siis tuli välja, et see ongi see, mis on minule arusaadav väljendus tingimusteta armastusest. Meil oli kaks pikka ja sügavat vestlust ja siis oligi kõik, mul polnud rohkem vaja. Meie suhe on nüüd tugev, lähedane ja fantastiliselt hea. Igapäevaelulisi nääklemisi vahel ikka on, aga see ei muuda midagi.
Sarnane protsess isaga on alles pooleli, õigupoolest oli vahepeal täiesti surnud seisus, aga küll saab ka sellest asja. Enne pulmi ikka paraneb ära (juba kasvõi sel põhjusel, et enne pole pulmad mu puhul võimalikudki, kuni see lahendamata).
Sain toona ka sellest aru, et selline pidev internetisuhtlus on väga vale, sest me suhtleme paratamatult suuremas jaos oma projektsiooniga, mitte päris inimesega. Tekst, mis on ainus asi, mida netisuhtluses näeb, annab edastatavast infost edasi ca 10%, kõik muu on hääletoon, kehakeel, miimika, omad naljad, sarkasm, tõlgendused, projektsioonid. Toona ma võtsingi väga hoolikalt ette ja hakkasin netisuhtlust katkestama, olin kuude viisi MSNist eemal (või “appear offline”), panin end g-chatis igaveseks offline, jätsin aktiivse blogimise ja kommenteerimise ja võtsin telefonist maha kõik virtuaalelu märguanded. Suhtlesin internetis siis, kui selleks oli aega ja siis, kui mingil põhjusel tõesti reaalis/telefoni teel ei saanud.
Ehk siis – suunasin oma tingimusteta armastuse soovi sinna, kuhu see oleks kogu suunatud olema pidanud, sain vastuse ja lahenduse ning see osa teiste inimestega suhtlemisel kukkus kuidagi ära. Minu sõbrasuhted on toonase ajaga võrreldes hoopis teistsugused. Maadlemist vajavaid kohti on mul endiselt palju, ma ei oska ikka veel suhelda, aga armastuse otsimine ei ole enam teema.
Kui nüüd korra veel Teadagi-kelle juurde tagasi minna, siis üsna tõenäoline on, et ma oleks hakanud ka romantilist armastust tahtma ja ilmselt oli see komponendina ka juba toona mingil määral sees, aga just selles asi oligi, et see ei olnud peamine, sest peamine oli täitmata. Isegi, kui Teadagi-kes oleks mulle tahtnud romantilist armastust jagada, poleks sellest mitte midagi muutunud. Kogu jura oleks ikkagi olnud.
Ühesõnaga – kogu see teema sai tõepoolest lahenduse. Mitte nii, nagu ma vanasti “lahendasin” asju, et ignoreerisin või lükkasin vaiba alla, vaid tõesti lahendasin ära. Leidsin põhjuse, leidsin allika, leidsin lahenduse.
Aga nüüd on see häda, et ma võin vahepeal kasvõi kõrvade peal käia, aga inimesed ei usu seda. Mul on viimastel aastatel juhtunud väga mitu korda seda, et ma ausalt ei reageeri ka mitte sisimas kas üldse või siis reageerin teisiti kui vanasti, aga inimene ikka eeldab, et ma teen draamat. Seda ka siis, kui ma ütlen, et that’s not the case.
Ja vat sellise asja suhtes ei oska ma kuidagi seisukohta teha.
Sellele vastas muidugi R. nõnda: “vahel on isegi õigem sellistest inimestest eemale hoida, kes meie eilset mina mäletavad ja sellest kinni hoiavad. Neid ümber veenda on väga raske ning ma ise enda puhul vahel tajun, et selliste kontaktide puhul ka minus endas elustub miski sellest minevikust ja seda ma jälle väga ei taha.”
Tundub, et nii peabki tegema.
Ma ei ole kaamel, ma ei oska ega viitsi tõestada, et ma pole kaamel. Õigupoolest ma ei peagi seda tegema.
Aga mul on kahju, kui selline asi juhtub inimesega, kellega me oleme olnud head sõbrad koolist saati ning kellega oleme mitu puuda soola koos ära söönud.
Ma saan aru, miks inimesel on eelarvamused, ma olen neid selgelt põhjustanud, tunnistan isegi. Aga ma ei saa aru, miks ta neist kinni hoiab.
See on nagu lunastamatu süü. Märk, mille ma olen kunagi külge saanud, sest ma ausalt põhjustasin selle. Aga mis minust enam kunagi ei lahku.
ma kirjutan seda siin ja parooli alt väljas, sest mul on tunne, et kellelgi on seda vaja.
——————
ma olen juunist saati käinud ps-terapeudi juures.
terapeut hoiatas kohe alguses, et mingil hetkel võib minna hullemaks. noh, et kui pealt kihte ära koorida, siis jõuab nende PÄRIS asjadeni uuesti tagasi. ja siis enam endale valetada ei saa.
nii on.
ma arvasin siiani, et kõige lapsepõlvele taandamine on selline… tugitoolipsühholoogia, mis eriti tõele ei vasta. nagu suurem osa igasugusest populaarteadusest on. poolik. nt kui ma mingit keskkonnateaduslikku asja (eriti just OA-de osa) loen kusagilt ajakirjast, siis ma reeglina võpatan umbes iga viienda lause juures piinlikkusest, sest kuigi faktid kui sellised on tüüpiliselt õiged, on järeldused… noh… poolikud.
eks ta ongi poolik, sest loogiline, et meie igapäevateod mõjutavad samamoodi, aga, pekki, asi TAANDUB lapsepõlvele. käitumismustrid ja uskumused õpitakse siis ära. hiljem on neid võimalik muuta, aga see on esiteks keeruline ja teiseks tuleb seda rohkem või vähem teadlikult teha…
mina olen nüüd üle poole aasta kaapinud maha kihte…
… ja ma ei tea enam, kes ma olen.
mul pole enam identiteeti.
kõik, mida ma olen enda kohta arvanud ja teadnud, on kokku kukkunud.
sest kõik, mida ma olen enda kohta arvanud või teadnud, on kellegi poolt antud hinnang, mida ma olen uskunud, et endale identiteeti luua.
ja hull lugu on, et neid arvajaid on palju ning arvatud on väga erinevaid, kohati lausa äärmuslikke asju.
teraapiaga ma siit veel edasi jõudnud pole, küll aga läksin edasi meditatsioonis.
mis jääb alles, kui ma lahutan maha kõik, mis on teiste hinnang.
alguses ma vaatasin, et mitte midagi ei jää alles.
seepärast ma ütlesingi – mind ei ole tegelikult olemas. on ainult kest.
siis vaatasin lähemalt ja… pagan… väga palju jääb alles.
aga see on… õudne… ja defineerimatu.
ja mul on surmahirm selle ees. ilma naljata.
ma ei julge seda pikemalt vaadata, rääkimata sellega tutvuse loomisest.
ja nii ma siis hoiangi juba nädalaid kinni meeleheitlikust mõtlemisest. olen end sõna otseses mõttes segaseks mõelnud. ise tajun seda ja saan sellest aru. lihtsalt et… nii hulluks, kui see mind ka ei aja, on see etem kui selle õudusega silmitsi olemine. pöörane mõtlemine on minu tuttav turvapaik hetkel. kah kohutav ja õudne, aga see vähemalt ei tapa mind.
teiseks.
kihtide mahakoorimisega jõudsin tagasi. ja ma mõtlen – TAGASI.
mitte, et mul on aktiivselt meeles, mida ma tundsin… noil korril.
vaid et ma olen neis sündmustes tagasi.
seda on keeruline seletada, aga ma tõesti elan PRAEGU uuesti läbi neid sündmusi, mis olid siis, kui ma olin 15. või 12. või 8.
ma reageerin, nagu oleksin 15. või 12. või 8.
ma nutan nende sündmuste pärast, mis olid siis, kui ma olin 15. või 12. või 8.
ja mitte üks ratsionaliseerimine ei aita.
ma olengi uuesti 15. või 12. või 8.
ma tunnen neid tundeid, mida tahtsin tunda siis, aga ei tohtinud. ja ma tunnen, et ma pean neid tundma, et see on vajalik, aga see on KURADI VALUS. keelule vastuhakk…
kõige toredam, et välja on tulnud sisuliselt, et tegelikult on mul sisuliselt nii 4-5 emotsiooni… või isegi pigem vajadust… mida ma olen tahtnud väljendada. aga kuna neid pole väljendada tohtinud, siis olen ma need edukalt alla surunud… ja väljendanud igal pool mujal.
näiteks kõik kaklused emaga on seepärast, et ma olen olnud vihane, et ta mind hülgas, kui nad isaga lahutasid… aga ma ei tohtinud olla, sest “emal oli raske” ja ma pidin mõistma teda.
need 4-5 emotsiooni ongi kõik “mind on hüljatud”, “mind on reedetud”, “mind ei ole vaja”, “mul ei ole tähtsust”, “minuga ei arvestata”, “minu vajadustel ei ole tähtsust”, “minule võibki haiget teha”, “ma olen üksi” ja samas vaimus edasi… ja ma tõesti elangi neid PRAEGU läbi…
ma olen üksi.
mind on hüljatud.
mind on reedetud.
mind ei ole vaja.
mul ei ole tähtsust.
mulle võibki haiget teha.
siinkohal on mul palve laiale publikule.
öelge mulle ÜKS vettpidav ja kandev põhjus, miks ma EI PEAKS võtma ühendust isik x-i naisega ja talle ütlema, et ta abikaasa keppis terve ta raseduse ja nende poja eluaja mind (ja arvatavasti veel teisi naisi), keppis enne seda ning kepiks siiani edasi, kui ma ei oleks mehe, keda mina teadsin kui vallalist lahutatud meest, abielustaatusest ja lapsest juhuslikult teada saanud…
poleks naine abielludes mehe perekonnanime võtnud, ei teaks ma asjast siiani…
ÜHT põhjust.
mul on kõrini sellest, et kõike, mis mulle oluline, võib purustada suvaliselt ja ilma igasuguste tagajärgedeta. miks peaksin mina nüüd hoolima mingi perekonna purunemisest? miks peaksin ma olema hea inimene? niikuinii olen ma juba jälk olend, kes rasedate naiste mehi kepib. lits mis lits. ilma igasuguste südametunnistuspiinadeta. isik x kohtles mind nii – ja miks ma peaksin siis käituma teisiti?
—–
edit:
küsisin isand x-lt kah, et mis ta asjast arvab.
tüüp vastas, et ta ei saa üldse aru, miks ma end kuidagi puudutatuna tunnen, sest et ta “ei ole ju kunagi midagi salanud”.
…
…
… jah.
(ma panen nüüd sellele postitusele “huumor” sildi juurde)
——
edit2:
mõttes, et ega isand x ole ju ka oma naisele kunagi salanud, et terve nende abielu, naise raseduse ja nende poja senise elu jooksul on ta käinud regulaarselt teises linnas teist naist põrutamas. ta naine lihtsalt pole kunagi küsinud seda ta käest!
üdini aus mees, midagi pole öelda.
õppetund, naised. nüüdsest edaspidi tuleb oma sekspartnerite ja kaasade käest küsida perioodiliselt: “kallis, kas sa põrgatad kedagi teist?”.
ja vabasuhte puhul: “kallis, ega sa vahepeal abiellunud ole?”
ning: “kallis, ega sa vahepeal kedagi rasedaks teinud ole?”
————
edit3:
välja mõtlesin!
nimelt – kuna ma EI teadnud, siis ei ole see lihtsalt minu asi. või, noh. minu asi on see, et mees mind pettis, jättes mulle rääkimata selle ainsa asja, mis oli üldse suhtlemise tingimus – et perekonnaseisu ja/või laste arvu muutusest tuleb mind teavitada. selle eest on ta juba vastu kõrvu saanud.
see, et mees oma abikaasat pettis, ei ole minu asi, kuna ma ei teadnud. see on puhtalt mehe ja tema (nagu juuresolevalt jooniselt näha, siis) ilmselgesti väga sügavalt austatud abikaasa suhte vaheline asi. kuivõrd hella armastust ja austust eelkõige valetamisega salgamata jätmisega väljendataksegi, teatavasti.
kui ma annaks teada, hakkaksin ma ise selles suhtes kolmandaks ja segaks end vahele.
… ning ei saa öelda, et selle mehe elu just väga pilvitu oleks, kui sellised varjamised seal on.
tal on ainult illusioon heast elust.
… ja vale ei seisa kotis.
mul on eksistentsiaalne kriis.
sain aru, et ma pole kunagi praktikaid teinudki, sest MINA pole neist osa võtnud, need on olnud puhas mehaanika.
kõik on olnud illusioon.
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 