Category Archives: sill

Mingil mulle veel hoomamata põhjusel hakkas too lugu mul täna peas mängima. Mina ja mu “kummitused”…
Kolmandal e.-l oli kunagi teooria, et minu legendaarsete “kummituste” kaudu üritab vanajumal mulle sõnumeid saata.
Kurb lugu siis, et ma hispaania keelt ei mõika. Vanajumal võiks seda ju teada… 🙂

Igatahes. Kuna lugu on hea (nagu, muuseas terve “Chávez Ravine” plaat), siis miks mitte jagada. Ehe suvelaul.

Ry Cooder – Soy Luz y Sombra

PS Tegelikult on see laul igavese hunniku valusate ja kohati ka ilusate mälestustega seotud. Aga eks seda, et see kõik on päriselt möödas, näitab see, et peale nostalgia ei tekita laul enam mingeid emotsioone. Mäletangi lihtsalt, et oli ilus ja valus.
Advertisements

!!!

Aga ma sain täna uue korseti! Underbusti!

image

Pingutamata kujul (sest ma pean veel õppima, kuidas ise pingutatakse). Olen väga rahul!

—-
edit:
Nüüd ma õppisin ära, kuidas ise korsetti pingutatakse ja jõudsin järeldusele, et oleks võinud rahulikult numbri võrra väiksema korseti osta. Sain maksimaalselt pingule (st vahet taha ei jäänud) ja minu poolest oleks võinud veelgi pingutada. Praegusest pildist tulemus just märkimisväärselt ei erinenud.

Aga ikka olen rahul 🙂


I have a dream…
Mul on unistus, et jämme-olemist saaks lihtsalt faktina konstateerida. Ilma, et sellega kaasneks automaatselt hinnang jämmeda inimese välimuse kohta. Ilma, et peaks eufemisme kasutama.

Sõna, mis tähistab ülekaalulisi inimesi, on juba täiesti olemas – paks. Seepärast ma kasutangi seda nii vabalt enda kohta: ma ei jaga selle sõnaga hinnangut.
Nii nagu pole hinnanguline, vaid fakti nentiv sõna “blond” või “lühike”.
Nii nagu ma võin enda kohta ilma hinnanguta öelda, et mul on hallid silmad.
Ma ei pea ju selleks eufemisme otsima… Miks ma peaks seda tegema oma suuruse kirjeldamiseks? See on ju lihtsalt üks mu välimuse jooni…

Täpselt samal viisil võin ma enda kohta öelda rahulikult “paks”. Sest et, noh. Ma olen ju. Paks.

See, kas see on ilus või ei, on maitseasi. Kas mul on tervisehädad (ei ole), on minu ja mu arsti vaheline asi. See, kas ma olen murumunana laialivalguv* või vormis, on täitsa omaette jutt**. Aga paks olen ma ikka. Ja on kõik teised minu kaalukategoorias inimesed, olgu nad haiged või terved, vormis või vormitud, ilusad või inetud.

“Paks” on lihtsalt sõna.

* see oli niivõrd geniaalne lause tookord, et ma pool päeva turtsusin naerda…
** iseenesest olen ma alati rääkinud, et FIGUUR kui selline on mul väga hea***. Ainult mõõtmed on suured.
*** emaliini head geenid!


jälle on käes see aeg, kus ma käin iga päev blogis, võtan uue postituse lahti… ja panen akna kümne minuti pärast kinni.
kirjutada on palju, mõtteid on palju, aga.

ma hakkan oma protsesside ja asjadega kuhugi jõudma. nii et varsti on aeg pikemalt rääkida. aga mitte veel. mitte lõpuni.

põhimõtteliselt käitun ma viimasel ajal väga palju nii, et mingi osa minust kratsib sisemuses kukalt: “päriselt on see mina vä?”. ma reageerin asjadele kohati kuidagi täiesti uuel viisil. ja seda ilma, et ma oleks kusagil hirmsasti Lahendanud või Otsustanud vms. vahel inertsist veel natuke teen vanaviisi ja siis ka lõpetan poole pealt ära, sest enam ei viitsi. mingid kihid on lihtsalt ära langenud.

nt teen ma asju ilma suurema jauramiseta. lihtsalt teen. mina, kes ma alati prokrastineerun! mingil põhjusel ei tunne ma enam vajadust sellisel viisil ja määral prokrastineeruda kui enne. prokrastineerun ikka, rohkem kui keskmine inimene, eksole, aga võrreldes sellega, mida ma 15 aastat teinud olen…

paradoksaalsena tundub mulle, et praegune olek on rohkem “mina” kui kõik see eelnev jura.
ps-terapeut ütles, et nii ongi. ma hakkan viimaks enda PÄRIS nägu minema.

aga mul tekkis küsimus, et kes siis oli see, kes siiani oli…

———–
iseenesest on kõik hästi loogiline.

protsess, millega ma olen siin tegelenud viimased aastad, on lihtsalt enesekindluse leidmine. või enesehinnangu. enesehindamise. eneseaustuse. self-esteemi, noh.

üks kanada terapeut nathaniel branden ütleb, et eneseaustus koosneb põhimõtteliselt kahest osast: a) usk, et ma saan oma eluga hakkama, b) usk, et ma olen väärt iseendaga rahulolu (või siis õnne, aga ma defineerin “õnne” just “rahuloluna”).

kui viimastele aastatele tagasi vaadata, on täiesti selge, et ma olen tegelnud mõlema komponendiga.

esimese komponendiga on mind väga tugevalt aidanud just ps-terapeut aidanud. ja mitte mingi erilise LAHENDAMISEGA, vaid sellega, et on olnud lapsevanema rollis.

inimesel on suureks kasvades mitu perioodi, kus toimub maailma avastamine. esimene on umbes siis, kui laps kõndima hakkab. laps paterdab minema, avastab järsku, et kole hirmus on ja emmet ei ole ning kukub nutma – et tuleks keegi ja kinnitaks, et kõik on korras. hiljem on neid perioode veel ning nad muidugi arenevad edasi ja muutuvad vähem-ilmseteks, aga skeem on tegelikult endiselt täpselt sama: laps või teismeline avastab iseseisvalt maailma, leiab mingil hetkel, et ta päris täpselt ei tea, mida teha ja natuke on hirmus ka, mispeale taganeb ta natukeseks turvapaika (lapsevanema juurde), et loksuma hakanud enesehinnang tagasi paika saada. reassurance võõramaa keeles.

minul oli teismeeas reassurance puudu. seda taipasin ma alles hiljuti üht raamatut lugedes. raamat kirjeldas ühe naise BPD ravi ps-teraapiaga. seal seletas terapeut naisele, et tal on lapsevanema roll, et ta kehastub “ideaalseks” lapsevanemaks.

lugedes sähvataski järsku… et kõik see aeg, kui ma olen seal rääkinud oma tegemistest ja natuke kahelnud, et kas ma ikka võin ja kas on ikka õige, on mu ps-terapeut andnud mulle tagasisidet, et KÕIK ON OKEI… tuleb välja, et esialgu pole mulle muud vajagi olnud. korteri ostmine, muutused töökohal, koolivärk… mul on lihtsalt olnud vaja, et keegi ütleks mulle: “kõik on korras. sa saad hakkama!”

—————

mis aga TEISE komponenti puutub, siis… selle sündi nägite te põhimõtteliselt kõik pealt (privablogi lugejad muidugi rohkem).

see oli isand x-i teema, aastavahetuse auk ning veebruarikuine jauramine, kui teda guugeldades hakati siia jõudma.

et aastavahetuse auk oli isand x-ist ajendet’, ei saanud ma, muuseas, ise aru, kuigi kõigile teistele oli see ilmselt päevselge… aru ei saanud seepärast, et kogu selles asjas ei ajanud mind isand x-i poole ulguma või üldse ei tulnud tema kordagi pähe. aga pähe ei tulnud ta seepärast, et auku ei kukutanud mind mitte ARMUTEEMA, vaid see, mille pihta ta löögi andis. konflikt tekkis sellest, et isand x ignoreeris puhtalt minule ÜLIOLULISI teemasid, millest ta teadlik oli.

minu peas oli konflikt teemal, kas mul on üldse õigus pidada midagi oluliseks siin maailmas.
et kas mul on üldse õigus omada vajadusi. õigus neid väljendada. õigus neid välja öelda. õigus eeldada, et minust lugu peetakse.

sisuliselt langesin ma aastavahetusel nii sügavale kui vähegi andis. sügavamale, kui ma iial olnud olen kogu oma igikestvas depressiivsuses. küsimus, mille ma selles augus lahendasin, oli: “kas mul on üldse õigus eksisteerida”.

augu põhjas, kui enam sügavamale minna ei saanud, kui üle ei jäänud enam muud, kui endale otsa vaadata, jõudsin ma järeldusele, et a) jah, mul on õigus eksisteerida, b) mulle tehti tõesti väga liiga ning c) SEE EI OLE OKEI JA MA EI PEA SELLEGA LEPPIMA.

sisuliselt oli selle sissekande kirjutamine teise komponendi sünd.

kuigi kogu guugli-draama tuli mu rumalusest, ma ei olnud seda nii plaaninud… ei ole mul absoluutselt kahju, et asi just nõnda välja kukkus. ka selle tunnistamine on teine komponent.

—————

nathaniel branden kirjutab ka, et eneseaustust ei saa põhimõtteliselt liiga palju olla. et kõrge enesehinnang on inimese loomulik seisund ning aluseks elutervele funktsioneerimisele.

ja kuna ma just sellega olen tegelenud, siis seepärast ma olengi “rohkem mina” kui siiani. rohkem enda päris nägu. oma loomulikule seisundile lähemal…

paigas ei ole mu enesehinnang veel kaugeltki, aga see töö, mis on tehtud… ja need praegusedki tulemused… kui see on alles algus, siis tahan ma seda tööd väga edasi teha. väga väga. see ON seda väärt.

———

ma sain suvel 30.
mõnevõrra sümboolne, et just uue esinumbriga hakkab paika loksuma ise-olemine.
ja ma võin öelda, käsi südamel, et ma ei igatse eelmist kümnendit taga.

… ju ma hakkan lihtsalt suureks kasvama. võttis aega, mis ta võttis. parem hilja kui mitte kunagi…


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

jah, õige, sissekanne on sisuliselt ainult seepärast, et oleks legitiimne põhjus uue telefoniga mängida 🙂

essa:
tõestus, miks on kaval mõte tööpäeva (või vähemalt -nädala) lõpus kohvitass ära pesta:

see kiht on sinna põmst kivistunud.

————–
tessa:
minu sisemise teadlase väljund – empiirilised vaatlused teemal “mis juhtub õunaga”

veel umbes aasta tagasi oli tegemist pontsaka antoonovkaga. vastupidiselt toanaabrile, kes väitis, et õun läheb mädanema ja vajub petri tassile laiali, on õun hoopis kuivanud ja petri tassis ruumi rohkem kui algselt.
protsessi oli põnev jälgida, kahjuks pole seda keegi jäädvustanud.
aga sel sügisel võime uue õunaga proovida. või lausa kahega 🙂


mitmete asjaolude kokkulangemisel sain jõulude paiku suurema summa raha. enamuse sellest kasutasin mõistlikult ära, noh, tulevikule mõeldes jne, aga kuna päris 100% mõistlik on igav olla ja ka praeguses hetkes võiks kommi olla natuke, siis ostsin endale uued saapad.

sellised. mõttes, et pruunid ja kontsaga mul juba olid, aga esiteks ei sobi konkreetne pruun teps mitte kõigi riietega (nt ühe tumepunase kleidiga), teiseks ma lihtsalt keeldun sellise ilmaga kontsi kandmast.

olen väga rahul.

(üldse oli duobootsi lehe avastamine nagu imedemaa, sest ma olen niigi paks naine, aga mul on ka proportsionaalselt tõelised maatõugu sääred – vaarema oli ilmselt küla kõige popim piiga, ei pidanud kiigele minnes õlgi suka sisse toppima ega midagi -, mistõttu ma polnud enne seda IIAL pika säärega saapaid saanud kanda, ka mitte normaalkaalulisena)

aga millest ma kirjutada tahtsin üldse, eksole…

parim osa oli pakki avades. nimelt oli seal muude asja juurde kuuluvate paberite seas ka üks jooneline, märkmikust rebitud paber, kuhu käsitsi kirjutatud: “head uue aasta algust! loodame, et teile meeldivad need saapad. -eestlane-”

ütlemata armas! 🙂