Mul on säärane mure, et mul pole midagi jalga panna.
Olgu, tegelikult on mul kingi nii palju, et koli või majast välja, aga mul ei ole ühtegi sellist jalavarju, mida sobiks kanda rahvarõivaste juurde. Ja laulupidu on ju tulekul! Mis ma pean sukkis kaare alla minema või?
Rahvarõiva juurde käib must kinnine king. Võib olla ka täistallal, aga naisel on tegelikult eelistatud mõõdukas madal konts. Aga see peab olema jäme. Silmas peab pidama ka, et see käib villase suka otsa, mistõttu päris kõik mustad kinnised kingad ei sobi, sest sellise päris klassikalise kinga puhul jääb selline mulje, nagu… noh… oleks king villase suka otsa tõmmatud.
Asja ei paranda ka see, et mu jalanumber on “lai 40” – ja kuna king käib villase suka otsa, siis antud juhul “eriti lai 40”, s.t. praktikas 41. Kusjuures 40-41 ei tohiks eesti naise puhul nüüd küll mingi eriline hiigeljalg olla, aga ometi on viimane number enam-vähem sobivatel kingadel alati 39.
Lisaks veel müüjate ebaprofessionaalsus. Eile pakkus ABC kinga müüja mulle lahtise nina ja peene kontsaga kinga.
Pärast seda, kui olin talle mure ära rääkinud ja ka enam-vähem kirjeldanud, mis laadi kingad rahvarõiva juurde käivad.
Vaatasin seda kingapaari mitu sekundit täielises mentaalses pausis ning küsisin viimaks müüjalt, et kas ta on kunagi üldse eesti rahvarõivaid näinud. Ma üldiselt üritan klienditeenindajatega sõbralikult läbi saada, aga no see oli küll rumaluse tipp. Mõttes, et peaks ütlematagi selge olema ju, et rõivaste juurde, mis on stiliseeritud 17.-18. sajandi pidurõivad, ei kanta tikk-kontsa ega lahtist varvast…
Ma saaks veel aru, et müüja oleks teisest rahvusest, aga tegemist oli eestlasega!
Nii et täitsa pael.
Mitte kusagilt mina sääraseid kingi ei leia.
Ometi võiks need ju praegu kõigis kingapoodides olemas olla, arvestades, et – nagu öeldud – laulupidu tulekul.
Ma ei usu, et ma nüüd ainus inimene olen, kes rahvarõivastega kaare alla läheb?
Järgneb seosetu jutt, nagu parasjagu torust tuleb.
Mind ikka ja jälle hämmastab igasugu uhuude eeldus, et need, kes nende vaadet ei jaga, ei ole asja uurinud või enda jaoks selgeks teinud.
Tihti kasutavad seda teatud v-tähega algava protseduuri vastased, aga et mitte kurja välja kutsuda, ma seda sõna välja ei kirjuta.
Aga ka üks mu hipisõbrannast homöopaatiausuline, kellele ma korduvalt ütlesin, et jätame selle teema, me ei jõua sel teemal iial ühele nõule, ütles, et ma ei peaks nii negatiivselt meelestatud olema, kui ma asjasse süvenen, siis ma hakkan kindlalt ka seda pooldama.
Asi on selles, et oli tegelikult aeg, kus ma tõesti süvenesin teemasse, nagu mul kombeks on. Lihtsalt et ma uurisin tõesti mõlema poole argumente (mitte ühe poole), kasutasin allikakriitilisust ja, eksole, 6. klassi bioloogia-ja keemiaalaseid teadmisi. Ja justnimelt homöopaatia pooldajate jutt oli see, mis mind veenas, et tegu on jamaga.
Pooldajate. Mitte vastaste. Kui teema väidetavad eksperdid ikka suudavad vastuollu minna eelkõige just iseenda jutuga (elementaarsetest loodusseadustest me ei räägigi), siis ei ole nagu eriti vaja vastaste juttu enam lugedagi. Pooldaja, väidetav ekspert, on end täitsa siseseisvalt tugevalt diskrediteerinud*.
Miskipärast on need uhuud, kes on väidetavalt mingit tervisealast teemat (nt seesama v-tähega asi) uurinud, täpselt samad, kes said koolis bioloogias ja keemias jeeli-jeeli kolmesid. Aga nüüd on järsku suuremad eksperdid ja avatuma pilguga kui inimesed, kes neid alasid süvitsi õpivad, kaitseid teevad ja ninapidi juures on.
Nad ei jaga loogikareegleid ja eksivad kõige elementaarsemate uurimismeetodite vastu (no nt seesama allikakriitilisus). Nad ei saa aru, mida millestki järeldada saab ja mida kindlasti ei saa (kui palju kordi olen ma pidanud uhuudele seletama, et keegi pole otse öelnud, et su väide on vale, lihtsalt et põhjendused, mis sa tood oma väidete kinnituseks ei päde, neis on mingi loogikahüpe (nt et korrelatsioon ei näita alati sõltuvust või tegeled sa kirsinoppimisega) – mõtle läbi ja tule uute ja paremate põhjendustega, seni pole mõtet oodata, et keegi mõtlemisvõimeline inimene su juttu tõsiselt võtab). Teaduslikku meetodit, mille puhul millegi uuega välja tulija IGA väidet hakatakse ründama ja ümber lükkama, et see kuulub asja juurde, seda tehakse absoluutselt kõigiga, ja sinu asi on need rünnakud elegantselt pareerida, tõlgendatakse Suure Tõe Kuulutaja tagakiusamisena.
Mis näitab, et teemat ei jagata kõige lihtsamal tasemel. Isegi sellest ei saada aru, kuidas protsess käib!
Aga ometi ollakse suurem ekspert ja rohkem uurinud.
Täiesti müstika, mis teed pidi saavad inimeste mõtted käia.
Noh ja see on minu elu suur needus. Olla uhuude seas “teaduseusku” (tsitaat) ja teadlaste seas totaalne uhuu. Mistõttu üht poolt endas pean ma kogu aeg maha vaikima.
Ma olen peast öko, sest et esiteks keskkonnamõju, teiseks lihtsalt meeldib (nt ise mökerdada) ja kolmandaks natuke ka budistlik eetika (võta vähe ruumi), aga ökokogukondade kokkutulekul olen pidevas mentaalses facepalmis, sest et ülejäänud seltskond korjab surmtõsiselt allkirju chemtrailide vastu.
Mulle meeldib idee kandelinast, sest et esiteks meeldib see mulle visuaalselt, teiseks tundub mugav nii lapsele kui emale ja kolmandaks, noh, psühholoogiliselt ei saa see, kui laps on ema vastas, paha teha, pigem head. Aga sellega käib raudselt kaasas see asi, mida ma välja kirjutada ei taha. Ja kui julgen mainida, et LOOMULIKULT kavatsen ma seda v-asja teha, saan ma teada, et ma olen ajupestud ja ei ole teemat uurinud. Ja et ma ei hooli.
Noh ja teistpidi ei saa ma mõtlemisvõimega seltskonnas just seepärast mainida ei oma ökondust ega kandelina-lembust. Sest et kohe eeldatakse, et ma olen ühtlasi ka v-vastane, homöopaat ja mida kõike. Ja hakatakse MINU kallal norima.
Ja ma ei viitsi.
Miks ma pean pareerima rünnakuid, kohati vägagi jõhkraid, millel pole minu ja minu vaadetega miskit pistmist?
Ma ei taha, et mind asja eest, teist taga rünnatakse ja peetakse mõtlemisvõimetuks idioodiks ja vandenõuteoreetikuks ainult seetõttu, et ma suurema osa koristamisest sooda, äädika, kuuma vee ja apelsiniõliga ära teen.
Asja ei paranda ka see, et ma praegu massaaži õpin. Täpselt samamoodi pool-uhuu asi. Mõttes, et massaažil on psühholoogia-moment tugevalt sees, sest et see kaasab inimese puudutamist, usaldamist jne. Ja sellega võiks arvestada, ainult füüsiline massaaž on kole mehaaniline.
Aga kui saaks seda kõike ilma suurema uhuuta ja energiajututa, küll oleks tore.
Mingi kunagine nõia-ella ütles, et minu eluülesandeks olevat vastandite ühendamine. Ühendada emotsionaalsus mõistuse häälega. Ühendada tunnetuslikkus (heas mõttes) materiaalsega.
No, võta või jäta, kõike eelnenut arvestades tundub, et täpselt selline asi mul ees ongi.
Kuidas saan ma olla nii, milleni on mind viinud minu isiklikud äratundmised – ühe jalaga kummassegi maailma, ilma, et peaksin kumbagi poolt endas varjama, kaitsma või midagi endasse mittepuutuvat seletama?
* tegelikult on homöopaatias üks nüanss, mis mulle meeldib. Nimelt see, et patsient kuulatakse täiesti ära ja vaadatakse üle tema lähiajalugu. See seob otseselt inimese peas tema harjumused ja haiguse. Aga milleks on pärast seda vaja megakalli raha eest suhkruterasid sisse süüa, beats me.
ma nüüd arvan, et sel teemal enam rohkem ei kirjuta, sest mis seal ikka enam kirjutada. ma olen jõudnud faasi, kus kogu lugu mulle nalja teeb. sest lugu, olgem ausad, on tegelikult hea. mõni, kel kirjanduslikku soolikat, võiks selle lausa kusagil raamatus ära mainida. nimedeta ja viideteta konkreetsetele inimestele, muidugi.
aga üht asja tahaksin selgitada. nimelt, et kui isand x kunagi “ei salgand”, siis kuidas ma ikkagi õndsas teadmatuses sain olla.
asi on selles, et isand x-il on täiesti viimase peal välja arendatud omadus hämada. just seesama, mida mehed üleüldiselt teevad ja mille olemuse üle ma olen siin ennegi kukalt kratsinud. keskmine mees on väga vilets hämaja, rääkides end pidevalt sisse.
isik x seevastu oskas nt mind omal ajal esimest korda voodisse tõmmata nii, et ma sain alles PÄRAST aru, et tegelikult ei teadnud ma temast absoluutselt mitte kõige vähematki – kuigi mulje oli olnud, et ta oli eelnevatel nädalatel mulle pool oma elulugu ära rääkinud…
kuna ma ei ole eilane, siis arvasin ma temaga tutvudes ise ka, et isand x kiirelt ära haaratakse, sest sellises vanuses mehed ei püsi kaua vallalised – aga kui mina temaga tutvusin, oli ta juba mõnda aega lahutatud olnud. pealegi pole isik x-il sugugi halb välimus ning majanduslik järg on kah silmnähtavalt mugav.
ehk siis võis arvata, et kõik vanuses 35+ lahutatud naised teda maha joosta üritavad. ja arvestades, kui palju vanuses 35+ lahutatud naisi eestis on, võis eeldada, et tung on tugev ja mees käib isegi poes, naisi pesapallikurikaga kahte lehte laiali pekstes.
mina põlgasin isik x-i esiteks liialt vanaks ja… noh… igasuguseid muid asju veel. ehk siis – naiseks ei kandideerinud ma talle kunagi. oligi tore ja rõõmus seks, mis meil lihtsalt klappis mingil täiesti müstilisel viisil. seepärast ütlesingi, et kuni ta perekonnaseis ja/või laste arv muutunud pole, on kõik okei. ja seepärast ma küsisingi isand x-lt korduvalt, kuidas tal püsinaiste olemasoluga lood on. näiteks siis, kui ta põhikohaga teise linna kolis, sest et – halloo – sellises vanuses mees ei koli lihtsalt niisama tallinnast ÄRA.
härra x-i vastus sedasorti küsimustele oli alati enam-vähem järgnevas stiilis:
(kes mu blogi on kauem lugenud, sellele tuleb video kahtlemata tuttav ette. just isand x-i hämamisele viidates olen ma seda siin juba näidanud. olgu siis nüüd teist korda. sellest võiks tema signatuur saada.)
ehk siis – ma lihtviisiliselt ei saanud kunagi aru, kas isand x-il siis a) ON püsiv naine või b) EI OLE püsivat naist. ma sain aru, et ta teisi naisi PANEB, aga see oli ka normaalne ja vägagi oodatav.
siis leidsin, et lõppeks on elementaarse riskianalüüsi järgi tema enda huvides mulle konkreetselt ja ühemõtteliselt selgeks teha, kui ta kellegagi leivad ühte kappi paneb. seda enam, et ma olin talle selgesõnaliselt öelnud, et ma tahan sellest teada. kuivõrd ta seda kaks aastat ei teinud, siis võtsingi seisukoha, et ju tal siis ei ole tekkinud üht ja konkreetset naist, kes oleks tema jaoks niivõrd oluline, et võimalus temast ilma jääda talle korda läheks.
mõtlesin, et ju on mees suhtefoobik. sest et miks mitte.
selliseid mehi on, vähe, aga siiski.
näiteks suksu.
aga tõepoolest ei valetanud isand x mulle kunagi. ja mitte kunagi ei salanud ta, et ta on vahepeal naise võtnud ja lapse saanud.
ma räägin, et aus mees.
selle guugeldamise võib nüüd ära lõpetada. ütlesin juba, kuidas asi oli ja jääb. minu eesmärk pole kedagi lahku ajada, väga kaugel sellest. tõesti.
küll aga on ääretult tobe näha, kuidas säärasele mehele halleluujat ja hosiannat lauldakse, nagu jeesuke oleks taevast maa peale laskunud ja terve suguvõsu ära õnnistanud oma tulemisega. armastus on kena asi, aga õnnistegemise käigus oleks ehk võinud inimestele mitte pähe astuda. näiteks puhtalt ignoreerida seda üht ja ainsat asja üldse, mis mulle oluline oli – anda teada, kui asjad muutuvad.
inimene, kes täiesti teadlikult teistele sellisel viisil meelega haiget teeb – ja veel täiesti provotseerimata – ei ole ega saa olla suurepärane inimene.
ja tema sellisena serveerimine ongi see, mida ma nimetan silmakirjateatriks.
juhuslikult aga on silmakirjalikkus miski, mida ma ei salli. üldse.
aga tegelikult olen mina ka olemas.
tegelikult mul on omad tõekspidamised ja vajadused. mul on hääl, millega oma vajadusi valjult välja öelda ja mul on õigus nõuda, et seda häält kuuldaks.
mul on õigus olla olemas, mul on õigus öelda, millistel tingimustel ma kaasa mängin – ja mul on õigus oodata, et nende tingimustega arvestatakse. mul on õigus eeldada, et minust lugu peetakse.
mul on õigus oodata, et üle minu piiride ei minda.
tegelikult ma ei ole tähtsusetu… ese… kellele võibki liiga teha. tegelikult minuga mittearvestamine loeb.
seepärast ei olegi inimene, kes kaks aastat teadlikult ignoreerib minu tõekspidamisi, issand-õnnistegija järglane ja ei ole õige teda sellisena esitleda.
nii et lõpetage see halleluujatamine ära. ongi kõik.
ma olen elus vist viis korda ööklubis käinud. täna öösel tuli meelde, miks.
oli sugulase sünnipäev, mis lõppes ööklubis. mina olin muidugi sellises parajalt purjakil olekus (sest ega ma adekvaatsemas olekus läinud olekski). tantsisime omavahel, väga lõbus oli.
siis haaras üks mees mu tantsima. umbes poole minuti pärast küsis minult: “kas sa seksid minuga täna öösel?”. minu eitava vastuse peale tõstis käed, pööras ümber ja lahkus sõna lausumata.
… jah.
tantsisime rõõmsalt edasi, haaras teine mees mu tantsima. too, kusjuures, isegi oskas tantsida. tolle tüübiga õnnestus mul lausa terve laul ära tantsida enne, kui tüüp uuris, kas ma tema JA TEMA SÕBRAGA hotelli läheksin.
sõnaga… mida hekki?
ma ei ole just väga pipar naisterahvas, aga no see on ikka natuke liig. mis nii need asjad käivadki tänapäeval või? või ma paistan välja nagu naine, kel standardid ÜLDSE puuduvad, et iga suvalise tölliga pärast paari tantsusammu hotelli kebensit tegema ronib? no ilmselgelt paistan jah…
ma saan aru, et aja kokkuhoid ja ilmaasjata pole mõtet kätt hoida, kui äkki asja ei saagi jne. aga arumaitaipa, kuidas nii paljudele meestele ei jõua kohale, et ÕIGET ASJA PAKKUDES saab absoluutselt iga naise kiirelt voodisse. jah, iga naise. see on elementaarne nlp.
pakkuma peab lihtsalt õiget asja ja see õige asi on iga naise juures erinev. kes tahab turvalisust, kes tahab end tunda printsessina, kes tahab end tunda targana. nagu see naistesebimise tõde: inetut naist püüa tema välimust kiites, ilusat naist tema mõistust kiites…
sealjuures saab seda kõike teha nii, et enda ülimalt ajutistest kavatsustest ei tehta mingit saladust ning sellest ei tule iial probleemi. ning, jah, ma räägin praegu kahest konkreetsest mehest, kellega ma ise kummagagi linade vahel käinud pole, aga see-eest olen pealt näinud, kuidas nad naisi sebivad. täiesti geniaalsed mehed. ja kõik naised on õnnelikud!
ehk siis. moraal.
mehed, kui te selliseid trikke teete, siis te ilmselgelt ei tea, mida naistele vaja on, seega ei oska te voodis midagi teha.
nii need asjad ikka ei käi.
siinkohal on mul palve laiale publikule.
öelge mulle ÜKS vettpidav ja kandev põhjus, miks ma EI PEAKS võtma ühendust isik x-i naisega ja talle ütlema, et ta abikaasa keppis terve ta raseduse ja nende poja eluaja mind (ja arvatavasti veel teisi naisi), keppis enne seda ning kepiks siiani edasi, kui ma ei oleks mehe, keda mina teadsin kui vallalist lahutatud meest, abielustaatusest ja lapsest juhuslikult teada saanud…
poleks naine abielludes mehe perekonnanime võtnud, ei teaks ma asjast siiani…
ÜHT põhjust.
mul on kõrini sellest, et kõike, mis mulle oluline, võib purustada suvaliselt ja ilma igasuguste tagajärgedeta. miks peaksin mina nüüd hoolima mingi perekonna purunemisest? miks peaksin ma olema hea inimene? niikuinii olen ma juba jälk olend, kes rasedate naiste mehi kepib. lits mis lits. ilma igasuguste südametunnistuspiinadeta. isik x kohtles mind nii – ja miks ma peaksin siis käituma teisiti?
—–
edit:
küsisin isand x-lt kah, et mis ta asjast arvab.
tüüp vastas, et ta ei saa üldse aru, miks ma end kuidagi puudutatuna tunnen, sest et ta “ei ole ju kunagi midagi salanud”.
…
…
… jah.
(ma panen nüüd sellele postitusele “huumor” sildi juurde)
——
edit2:
mõttes, et ega isand x ole ju ka oma naisele kunagi salanud, et terve nende abielu, naise raseduse ja nende poja senise elu jooksul on ta käinud regulaarselt teises linnas teist naist põrutamas. ta naine lihtsalt pole kunagi küsinud seda ta käest!
üdini aus mees, midagi pole öelda.
õppetund, naised. nüüdsest edaspidi tuleb oma sekspartnerite ja kaasade käest küsida perioodiliselt: “kallis, kas sa põrgatad kedagi teist?”.
ja vabasuhte puhul: “kallis, ega sa vahepeal abiellunud ole?”
ning: “kallis, ega sa vahepeal kedagi rasedaks teinud ole?”
————
edit3:
välja mõtlesin!
nimelt – kuna ma EI teadnud, siis ei ole see lihtsalt minu asi. või, noh. minu asi on see, et mees mind pettis, jättes mulle rääkimata selle ainsa asja, mis oli üldse suhtlemise tingimus – et perekonnaseisu ja/või laste arvu muutusest tuleb mind teavitada. selle eest on ta juba vastu kõrvu saanud.
see, et mees oma abikaasat pettis, ei ole minu asi, kuna ma ei teadnud. see on puhtalt mehe ja tema (nagu juuresolevalt jooniselt näha, siis) ilmselgesti väga sügavalt austatud abikaasa suhte vaheline asi. kuivõrd hella armastust ja austust eelkõige valetamisega salgamata jätmisega väljendataksegi, teatavasti.
kui ma annaks teada, hakkaksin ma ise selles suhtes kolmandaks ja segaks end vahele.
… ning ei saa öelda, et selle mehe elu just väga pilvitu oleks, kui sellised varjamised seal on.
tal on ainult illusioon heast elust.
… ja vale ei seisa kotis.
ma sõnastasin kogemata Tõe.
e. ütleb:
peamiselt on sprst tuju ära, et kõik mehed on sead
tglt on ainult üks, muidugi
kuigi ma pean ütlema, et see siga… käitub vahelduseks kuidagi väga õigesti
nüüd, kui ma käega lõin ja korraliku draama käima tõmbasin
nii et mul on nüüd ühtpidi võttes tiba piinlik, et mida ma draamatsesin
ja teistpidi võttes olen veel tigedam kui enne, et mismõttes ma pean draamatsema, et ta nii õigesti käituma hakkaks
ja üleüldse ma lõpetasin asja ära
ja mismõttes ta siis õigesti käituma hakkab
kurat
mehed, ma ütlen
N. ütleb:
Meeste loogika
Kusjuures kui sa nüüd teda nö tagasi ei võta
Siis sa rikud järgmise naise jaoks olukorra veel enam ära
(sellepärast ongi mehed putsis)
Sest “Ma ju muutsin ennast, ma ju HAKKASIN ILUSASTI KÄITUMA! Aga sellest ei piisanud. Ikka olin paha ja suhe läbi.”
Nö. see pavlovi refleks, et “normaalne käitumine = normaalne (seksi)suhe” jääb olemata
e. ütleb:
no kurat
mul on pavlovi refleks, et normaalne käitumine = minu ärakasutamine
ja draama = mehe normaalne käitumine
sprst ongi naised putsis, et mehed on nad ära rikkunud
et jankel ikka hea meel oleks ja mina oma emokuninganna tiitlist ilma ei jääks, siis tuleb vahete-vahel ka traditsioonilist vingu teha.
sõnaga – ma tahan m.-i tagasi!!!
(“millist neist,” küsib nüüd iga normaalne inime, kes mu meesteajalooga vähegi kursis on)
(“seda m.-i, kelle pärast mu alter ego on jumalanna,” vastan ma)
ma tahan tagasi seda, kuidas m. mind võrgutas.
asi nägi välja nii, et tüüp tegi algusest peale väga ühemõtteliselt selgeks, et ta mind tahab, AGA samal ajal tegi ka selgeks, et ta soovib, et ma ise ta käte vahele langeks nagu küps ploom. ehk siis – mulle tehti kogu aeg selgeks, et minu “edasi”-minekut oodatakse ega lükata tagasi, samal ajal ei käidud kordagi peale. mitte mingisugust survet! õigupoolest oli vahepeal lausa nii vähe survet, et ma pidin viitama, et NATUKE võib ikka survestada ka.
noh ja mis on nüüd, eksole.
moos ja moos on küll, ehe džentelmen, teeb uksed lahti ja aitab mantlit selga ja… no mis teha, kui sedasorti võtted mind punastama panevad ja sulatavad, aga… see krmuse survestamine ja pealekäime! okei, et vähemalt poolenisti naljaga ja ega ta otse keppi polegi küsinud… ja, noh, ilmselt iga normaalne mees katsetabki, kas “edasi” saab, sest kuigi alati on võimalus, et saad vastu kõrvu, jääb siiski alati ka võimalus, et saad “edasi”.
no aga ma ei saa nii.
mulje jääb, et see on kohustuslik. noh, et mind koheldakse džentelmenlikult AINULT selleks, et mind voodisse saada. AINULT seepärast. mitte seepärast, et äkki mees käitub kõigi naistega nii.
ja sealjuures on asi nii, et mees meeldib mulle. tõesti meeldib. lihtsalt et praegu kaob mul igasugune mõte järjest kaugemale.
ma täna helistasin m.-le ja küsisin, et mis müstiline mees ta oli, et niimoodi asjale lähenes. too ütles, et asjal on praktiline põhjus. natuke oodates ja naisel valmis saada lastes on tulemus etem, sest et kui naine ISE jõuab otsusele, et jah, ta tahab, siis ta viskab oma tabalukud ise maha. ütles, et põmst on sel vahepealsel ebalemise-ajal ka võimalik naine voodisse saada (pealekäimisega), on tulemuseks, et naine ei ole hingega asja juures, vaid läheb voodisse sisuliselt selleks, et saaks asjaga ühele poole või seepärast, et “mis see siis nüüd ära pole”. aga m.-i sõnul pidada see olema sama hea kui peldikus üks korralik rahmakas pihku lüüa.
noh ja nii täpselt ma tunnengi – põmst võiks ma selle härrasmehega ju voodisse ka minna, ega ta EBAMEELDIV pole ja siis saaks sellest pealekäimisest rahu viimaks, aga… kas see on TÕESTI see, mida ta tahab?
noh, aga ma tegelikult ei ole kohustatud magama iga mehega, kes selleks soovi avaldab. isegi, kui ta mulle väga meeldib.
kahju, kui sellise asja pärast peab meeldivast seltskonnast loobuma…
—————–
edit:
just, otsus oli õige.
täna olen ma veendunud, et KÕIK MEHED ON SEAD, raisk.
mul on nüüd üks pudel veini – head veini, kusjuures – mis tuleb ära hävitada, sest siga kinkis ja ma ei taha seda enam oma köögis näha.
kes tuleb aitab hävitada?
(mis ta tõesti arvas, et mind saab ühe veini eest või? ffs! kurb küll, et tünga pidi saama…)
tglt ma teadsin ammu, et ma olen nohik, aga ma varjasin seda kõigi (ka iseenda) eest pärast põhikooli väga edukalt. lapsepõlvetraumad, misteha. mõttes, et ei ole hea olla see, kellele kõik lennult, lihtsalt “niisama”* ja eraldi ÕPPIMATA külge jääb ning olla seetõttu väljatõrjutud ning kuulda pidevalt etteheiteid, kuidas ma pidada tuupima… õpi, kui vähe tahad, ikka süüdistatakse tuupimises… niu!
a see selleks.
mäletamistmööda läksin ma kooli seepärast, et see lihtsalt löödi nii kandikul ette mulle ning paduvaimlejana sain aru, et MINGI põhjus siin on… aga et eks see selgub asja käigus. põhjus ongi selgunud – nagu ma hiljuti sain sõbraks oma sisemise nunnaga, oli mul vaja uuesti kooli minna, et oma sisemise nohikuga ära leppida. et nautida uue avastamist ja mitte enam tunda end halvasti, kui ma TÕESTI KA kuulan ja ära upun asja uurimisse… ja naudin seda.
kevadel, kui kursaõe akadeemiliste saavutuste peale hüsteeriahoo sain, jõudis see kohale.
et ma olengi nohik ja uhke selle üle.
täna on mul jälle nohiku-urin.
nimelt oli meil täna avatud materjalidega vaheeksam. materjaliks on muuhulgas üks Väga Hea Õpik. tõsiselt. esiteks näeb see imposantne välja ja kaalub 3,5 kg (kaalusin ära), aga peamine on see, et seal on puust ja punaseks asjad ära seletatud. mh on seal ka nt valemite tuletused, nende seletused, seosed reaalse eluga… teksti sees on näiteülesanded, mis on samm-sammult lahendatud, lisaks ülesanded, mille vastused on lõpus antud.
ausalt – loe lihtsat raamatut ja naudi.
geniaalne raamat, ma ütlen.
aga meil pooled tibid vingusid, et raske töö oli ja et nad kukkusid läbi ja hjessake-hjessake, millal järele saab teha.
nagu… misMÕTTES???
sul on ees õpik, kus on NÄITEÜLESANDED ees???
okei, et õppejõud oli pooled küsimused esitanud “trikiga”, s.t. ühes küsimuses oli neli erinevat punkti kokku miksitud, aga…
sul on ju kõik astmed ees… puust ja punaseks lahendatud?
sa ei oska analoogiat leida või?
numbreid ei oska vahetada ülesannetes?
…
gaaaah!
kuidas selline asi üldse võimalik on? s.t. kuidas on võimalik MITTE osata ülesannet lahendada, kui on ees näiteülesanded? ja see ei ole retooriline küsimus, vaid päris tõsiselt…
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 