Category Archives: öko

Aeg on oma sõnu süüa.

Ütlesin mingi aeg tagasi, et ilmselt ei tule aega, mil ma hakkaksin ökot ripsmetušši kasutama. Kuna ripsmed on minu välimuse üks väheseid tugevaid külgi, olen ma ripsmetuššide suhtes äärmiselt nõudlik. Nüüd tuleb välja, et ka öko ripsmetušš võib hea olla, ma olin siiani lihtsalt erakordset pa*ka kasutada üritanud.

Ütlen siinkohal ausalt otse välja – Benecose ripsmetušid on totaalne saast. Isegi vaenlasele ei soovitaks.

Hari harjaks, ma olen niikuinii nende suhtes erakordselt pirtsakas ja kasutan sageli oma vana lemmikripsmetuši harja. Suurem osa ripsmetuši hinnast ongi ju tegelikult hari, tuši enda koostis on ühe tootja erinevatel tuššidel üsna sama. Ja vat see Benecose ripsmetuši koostis! Kohutav! Selle ainus positiivne külg oli hea lõhn. Sellega kõik hea piirdus.

Ma ei oota ökolt ripsmetušilt megapüsivust, sest et kõik see, mis tušile püsivuse annab, ongi tavaliselt mitteöko. Aga seda ma siiski ootan, et ta natukenegi püsiks. Mul ei ole soovi kaks tundi pärast ripsmete värvimist panda olla. Samuti sooviks ma uduvihmast või lihtsalt väga niiskest õhust läbi käia nii, et tušš siiski ripsmetel püsib.

Ja tuleks see äraneetud tušš siis laugudelt hästi maha. Oh ei! Ainus, millel Benecos ei püsi, on ripsmed, mujal püsib igavesti, lähene või küürimispulbri ja traatharjaga.

Katsetasin seda kolm korda serbohorvaadikeelse sõimu saatel, siis andsin edasi sõbratarile, et kui tahad, siis kasuta, kui ei, siis viska ära, jumala eest – ainult palun vii see ära*. Ma pole mitte kunagi üheski tootes nii pettunud olnud!

Kusjuures muidu on Benecose kosmeetika täitsa aktseptaabel, eriti nt huulepulgad on mõnusad. Mina ei tea, miks nad tuššidega hakkama ei saa.

Novat. Aga nüüd proovisin sõbranna soovitusel Lavera oma: kahe otsaga ripsmetušš. Kohevust andev ots on mõnusa pisikese harjaga ning pikendav on kummiharjaga! Hurraa! Kusjuures mulle meeldisid mõlemad harjad nii väga, et ma vist ei hakkagi oma isiklikku harja kasutama.

Aga peamine on püsivus – see ripsmetušš püsib mu ripsmetel. Püsib ka kerge vihmaga, ainult otse märjaks saades tuleb maha, nagu eeldada võiski. Ja siis tuleb ka maha, kui ma seda maha võtta tahan.

Endal ka natuke imelik olla, et ma sellise elementaarse ja ripsmetušilt eeldatavalt omadusest niivõrd elevil olen, aga no Benecos nägi selleks väga vaeva.

—————-
edit:
* Küsisin sõbrannalt, mis ta siis tookord tegi tolle Benecose saastaga, kas kasutas edasi või viskas ära. “Loomulikult viskasin ära! Ja sel perioodil, kui seda kasutada üritasin, sain päris mitme sõbranna peale vihaseks, sest et kuidas nad lasid mul niimoodi ringi käia! See oli neist alatu!”

Mu käest on palju küsitud, et tahaks ökoks minna, aga kõike korraga nagu ei saa ja jõua (ja nagu ma öelnud olen – ma arvan, et kõike korraga ei peakski ära ökostama) – et millest siis täpselt alustada.

Rusikareegel on, et toiduainete osas peaks ökondust alustama a) õlidest, b) kohvist-teest, c) jahudest (kuigi seda ei pea tegema just ilmtingimata selles järjekorras). Esimesed kaks seepärast, et neid pritsitakse kõige rohkem igasugu mittelaguneva sünteetikaga. Kolmandat ka, aga kolmas peamiselt põhjusel, et see moodustab äärmiselt suure osa meie toidust ja nende tootmine on suure keskkonnamõjuga.

Õlid vahetasin mina ökoks juba ammuilma enne kui muus osas teemale üldse mõtlema hakkasin. Puhtalt professionaalsest kretinismist: minu uurimisalaks olid ohtlikud ained* ja järjekordse rusikareeglina on kõikvõimalikud ohtlikud ained orgaanikas lahustuvad, mis tähendab väga laialt lihtsustades ja toidu konteksti pannes, et need kogunevad rasva.

Olukord on nendega ilma igasuguse liialdamiseta hull. Nii hull, et ma olen surmkindel, et ka ökodes õlides on PBT ained sees, kindlasti on selle kohta ka uuringuid tehtud, aga ma pole otsinud. Aga ma eeldan seda educated guess’ina seepärast, et ma tean, et ohtlikud ained lihtsalt ringlevad keskkonnas ega lagune kuidagi ära (PBT P osa – persistent!), neid on leitud aladelt, kus pole inimtegevusest jälgegi, jääkarude maksast ja mujalt.

Küsimus on selles, et pritsitud aladelt pärit orgaanilised lahustid (mida õlid on), on päris kindlasti mürke täis. Loota võib, et ökod õlid on vähemalt selle otsese pritsimise puudumise võrra puhtamad.

Õlisid kasutan ma palju igal võimalikul viisil. Ja nagu õunaäädika puhul, satun teemast järjest suuremasse vaimustusse.

Hommikuti loksutan ma õli suus, see nn oil pulling, millele ma eestikeelset vastet siiani ei teagi (“õliga tõmbamine” on nõme otsetõlge ja ma keeldun seda kasutamast!).

Mina kasutan selleks seesamiõli, mis on ayurveda üks põhilisi õlisid, sobib kõikidele doshadele – ning too praktika on just ayurvedast pärit. Olen kasutanud ka oliivõli. Kookosõli, mida oil pulling õlina taevani kiidetakse, mulle ei meeldi, sest peab enne suus sulama ja see ooteaeg on vastik.

Kas see oil pulling nüüd selline imemeetod on, nagu räägitakse, ma väga kahtlen, aga on ilmnenud kaks efekti, mille pärast ma seda üldse teen. Esiteks on mu hambad kuidagi eriliselt puhtad. Seda ekstra siledate hammaste tunnet on raske kirjeldada, aga see on mõnus! Teiseks tekib mul palju vähem hambakivi ning igemete seisukord on tuntavalt paranenud – isegi hambaarst imestas. Mul on nimelt perekondlik soodumus hambakiviks ja paradontoosiks ning see soodumus on esialgu väljendunud kergelt veritsema hakkavates igemetes. Viimasel ajal sellega probleemi pole ning kergelt taandunud igemed on hakanud hammastele tagasi ronima! Hurraa!

Õli kasutan ka meigi eemaldamiseks. Ingliskeeli on see oil cleansing method ehk OCM. Mul on nimelt see kiiks, et ma pean nahka veega loputama, muidu ma ei tunne, et olen näo puhtaks saanud. Ja õliga puhastades ma just seda viimasena teen – pesen näo puhtaks. Sooja veega. Mmmm…

Olen kasutanud oliivõli (alustasin seda üldse selle artikli põhjal), aga see mulle nii ei meeldinud, ei omaette ega koos riitsinusõliga. Ajas asja ära, jättis naha pehmeks, aga üldiselt ei tekitanud erilist emotsiooni.

See-eest armastan ma nägu puhastada mandliõliga, mille peale minu kuivavõitu nahk muutub beebipehmeks. Olen ka kookosõli kasutanud ja see on ka hea (eriti lõhn!), aga mandliõli on ikkagi lemmik. Ning, ei, see ei ummista poore. Mul pole küll kunagi pooride ummistumisega probleeme olnud, aga mandliõli (ja jojobaõli) eripäraks on see, et selle koostis meenutab kõige lähemalt naha enda rasu koostist, mistõttu see juba põhimõtteliselt ei ummista nahka.

Nii näol kui kehal kasutan õlisid juba pikka aega kreemide asemel. See üleminek algas kõige varem ja on samas kõige kauem aega võtnud. Mul olid ka kreemid pikalt kasutuses, lõplik üleminek ongi toimunud suhteliselt hiljuti.

Juba ammu enne igasugust ökondust avastasin ma, et mu nahal on kombeks kreem välja heita. Ma ei osanud seda muul viisil nimetada kui oksendamiseks. Kreemitasin näo ära, kreem imendus ilusasti sisse… ja poole tunni kuni tunni pärast muutus ligaseks. Kui alguses arvasin, et see tuleb sellest, et selle poole tunni jooksul ma tavaliselt liigutasin end suhteliselt energiliselt (nt kõndisin tööle), siis pärast korduvaid inimkatseid selgus, et nahk oksendas sõltumata sellest, mida ma pärast kreemitamist tegin.

Keha nahk mul oksendamist ei harrastanud, aga see oli mul see-eest väga kuiv. Talviti säärte pealt lõhenes ja puha. Ja need eriti kuivad kohad lihtsalt ei võtnud ühtegi kreemi ega kehavõid sisse, olgu need kasvõi udupeened salongikaubad.

Siis katsetasin puhtjuhuslikult dr Hauschkaga ja avastasin et teine tera. Proovisin odavamaid ökokreeme ka ja ikka. Siis sain aru, et mu nahale lihtsalt ei meeldi mineraalõli – see on miski, mis puudub kõigis ökokreemides. Ime kah, muidugi, see teeb ju nahale kile peale (samal põhjusel pole ma kunagi aru saanud, kuidas inimesed saavad endale vaseliini näkku määrida, võeh!).

Siis avastasin ühel hetkel, et kehaõlid on mu nahale paremad kui kehakreemid. Kui ükskord aga kehaõlid otsas olid ja proovisin lihtsalt kookosõli, leidsin, et see oli veel kõige etem. Kui muidu kipub nahk mu kehal olema üsna kare – näiteks käsivarred on nagu liivapaber – siis pärast kookosõliga õlitamist oli nahk pehme-pehme ja sile. Isegi säärtelt!

Sama hästi mõjub ka seesamiõli. Kasutangi seda kookosõliga üsna vaheldumisi.

Näkku proovisingi õli kõige viimasena. Pidama olen jäänud aprikoosiõli juurde, mida soovitataksegi just tundlikkusele kalduvale kuivale nahale. Mandliõli mulle näo “kreemitamiseks” ei meeldi, kuna see ei imendu väga kiiresti. Aga aprikoosiõli haihtub kohe.

Ja no loomulikult avanes mulle massaažiõpingutega õlide maailma suur ja põnev osa. Mineraalõlid on käe all jälgid, nii et neist käin ma kauge kaarega mööda, aga naturaalsed õlid on kõik nii erinevad! Libisevad erinevalt, nakkuvad erinevalt, käituvad erinevate klientide peal erinevalt. Nad oleks nagu elus!

Kui suurem osa kursakaaslastest kasutab viinamarjaseemneõli, siis mulle see käe all ei meeldi. Massaažiks on minu suur armastus seesamiõli, aga klassikaline massaažikas mandliõli sobib ka. Mandliõli imendub ehk tiba aeglasemalt, mistõttu seda ei pea nii sageli juurde panema, see-eest meeldib mulle seesamiõli libisemine rohkem. Aga eks õli valik sõltub suuresti massaažitüübist ja, nagu ma nüüd õppinud olen, kliendi nahatüübist.

Sõnaga. Ma tunnen end nagu laps maailma avastades.

* antud juhul kasutan ma terminit “ohtlikud ained” konkreetset tüüpi (s.t. PBT – persistent, bioaccumulative, toxic) ainete tähistamiseks. See on selline termin. Muud ained võivad ka loomulikult ohtlikud olla. Kui olete märganud viimasel ajal thinkbefore projekti, mille raames leiti mitmete vabatahtlike verest ohtlike ainete jälgi, siis täpselt nendest PBT-dest nad räägivadki. Ka pestitisiidid on (enamasti) PBT-d. Selles nende ohtlikkus seisnebki

Mul on üks lemmiktoode, mida ma pea igal mõeldaval viisil kasutan, leian järjest kasutusvõimalusi juurde, ja ei ole pidanud veel pettuma. Selleks on õunaäädikas.

Kõige rohkem teatakse seda vist kaalualandajana, aga just kaalualandamine on see üks ja ainus teema, mille puhul ma õunaäädikat ei kasuta. Lihtne põhjus – kel on kalduvus refluksiga kõrvetisteks, need seda sisse võtta ei tohi*.

Küll aga kasutan ma seda koristamisel, nahahoolduses, juuksehoolduses, jalaseene tekkimisel, pinges lihaste puhul, tursete puhul, põlenud nahale… Ahjaa, söögi sees kah – väga hea salatikastme või marinaadi saab.

Poolenisti improviseerides keerasin ma endale pooljuhuslikult kokku elu parima näovee. Ning ma olen kasutanud ka Dr Hauschka toonikut ja kaasasin seda võrdlusesse. Lugesin kunagi netist, kuidas õunaäädikat näovees kasutatakse, tõsi, pigem rasuse naha ja akne puhul, millega mul pole iial probleeme olnud (jah, iial, ka mitte pubekana) – mul on pigem kuiv ja tundlik nahk. Juhtus aga, et näovesi sai ootamatult otsa, olemas aga oli uus rukkilille lillevesi ja loomulikult õunaäädikas (selle varud on mul alati olemas, arvestades, kui palju ma seda kasutan). Nii ma siis segasingi 100 ml pudelisse kokku destvee, õunaäädika ja lillevee. Umbes vahekorras 2:1:1, kui õigesti mäletan. Kuna lõhn jäi üsna äädikas, lisasin kaks tilka ylang-ylangi ka, sest see oli mu olemasolevatest ainus eeterlik õli, mille lõhn äädika omaga karjuvasse vastuollu ei läinud (teepuuõli ei läinud ka, aga seda ei tasu tundliku naha puhul kasutada muidu, kui otsese vajaduse puhul). Ja, palun väga, mu nahk nurrub selle peale!

    NB! Näovett meisterdades on oluline kasutada destvett.

Konkurentsitu lemmikkasutusala on juustehooldus. Mul on duši all spreipudel 1:3 õunaäädikalahusega, mida palsami asemel kasutan**. Lasen paar minutit seista ja siis loputan välja. Juuksed ei jää haisema, kerge tekkiv lõhn kaob juuste kuivades (kui üldse midagi, siis kerge õuna lõhn on aimatav), aga see-eest sillerdavad kiharad päikese käes, ei lähe ka kõige kuivema talvega elektrit täis. Ja kõik geeli-laki, mida ma lühikese “kana-pee” soengu pidajana väga palju kasutan, võtab välja. Paremini kui ükskõik, milline udupeen sügavpuhastav šampoon, mida iial kasutanud olen.
Ainult kloori ei võta välja – sellega jäävad üldse kõik ökod ja DIY asjad hätta.

Netis olen kohanud ka soovitust “3 sl liitri vee kohta”, mis on oluliselt lahjem kui minu segu. Aga mulle see sobib ja pealegi puhastan ma sellesama 1:3 lahusega ühtlasi dušikabiini ära. Hape võtab katlakivi ja seebijäljed ideaalselt maha. Kuna õunaäädikas on lahja, ei hakka see niimoodi hingamisteedele kui muud vannitoa puhastusvahendid. Ja kui äädikanüanss hajub, jääb järele kerge õunaaroom.

Sama teema WC puhastamisega, mille avastasin ükskord improviseerides, kui tegin suurpuhastust ja see üks ja ainus asi, mis puudu oli, oli WC-puhastaja. Raputad sooda potti suht paksu kihina, pritsid õunaäädikalahust (või siis juba puhast õunaäädikat) peale, imetled vaatemängu (science, bitch!), lased järelejäänud segul pool tunnikest seista, hõõrud harjaga poti puhtaks, tõmbad vett ja – palun väga – sul on puhas pott. Ja ei mingit “värske mägioja” või “männimetsa” haisu.

Talvel loputan vahel sünteetilisi rõivaid õunaäädikaga – võtab staatilise elektri ära. Kui pesu kuivab, kaob igasugune lõhn.

Kogu pesuloputust ja koristamist saab teha ka tavalise äädikaga, aga vahe on lõhnas. Mina olen enam-vähem verekoera ninaga, olin keskmisest parema haistmismeelega ka siis, kui suitsetasin. Nii et see on minu jaoks väga oluline. Ja verekoera nina on muuhulgas üks oluline põhjus, miks ma sünteetilistest puhastusvahenditest kauge kaarega mööda käin, isegi kui keskkonnamõju kõrvale jätta. Isegi “lõhnatu” sünteetika haiseb!

Teiseks on õunaäädikas lahjem hape****, mis tähendab, et selle reaktsioon on kontrollitavam. Puhas lauaäädikas on nagu mustlaspüss, väga kerge üle doseerida. Nii et tavalise äädika olen reserveerinud suurema mustuse (ahjud, plaadid, põhjakõrbenud potid) ja ummistuste jaoks.

Üks oluline nüanss, mida  DIY ilutoodete juures meeles pidada – kui kasutada “elusat” õunaäädikat, siis tekivad seisvasse õunaäädika lahusesse sellised üsna koledad klimbid. Mitte paanitseda! Need on äädikhappebakterite kolooniad ning nende tekkimine näitabki, et su äädikas on tõesti “elus”. Võta lihtsalt vatitikk ja õngitse need aeg-ajalt välja.

Õunaäädikat sisse võttes või naha peal kasutades tuleks meeles pidada, et tegemist on happega, mis siis, et nõrgaga. Ehk siis – seda peab lahjendama või maha/välja loputama. Mida tundlikum nahk, seda rohkem tuleb lahjendada. Nt minu näoveest on ainult 25% õunaäädikat (mis on ise juba lahja), kuigi netis räägitakse tunduvalt kõrgemast kontsentratsioonist, eriti rasuse naha puhul. Aga minule sobib see ja ma ei näe põhjust seda muuta.

Nii et kel kalduvust DIY-ks, sellele soovitan soojalt.

* Võin omalt poolt kinnitada, et nii see on, sest ma pidin ikka ära proovima ja omal nahal selleni jõudma, et kui mul muidu on kalduvus kõrvetisteks (s.t. need esinevad halbade asjade kokkulangemisel), siis õunaäädikat kasutades on tulemus kindel.
** Siinkohal on ilmselt oluline märkida, et ma ei kasuta juba aastaid šampooni, vaid Nurme seebi tahket šampooni***. Ükskord kingiti, hakkasin kasutama ja meeldis. Ise poleks küll ostnud :). Igatahes töötavad palsamid, ükskõik kui ökod, minu kogemuse järgi sellele kuidagi arusaamatult vastu, juuksed jäävad vale tekstuuriga. Seepärast jätsin palsami ära – ja juuste olukord läks paremaks.
*** Soodaga olen ka pesnud. Sain juuksed puhtaks ja tore teada, et see moodus olemas on, kui šampoon ootamatult otsa saab. Püsivalt ma seda meetodit kasutama ei hakka – see lihtsalt ei tekitanud mingit vau-efekti.
**** Ma räägin vist ikka väga nagu keemik 🙂


Kunagi oli aeg, kui ma tahtsin hirmus öko olla. See oli ammu-ammu, long before it was cool*.
Siis pettusin tõsiselt ökoseltskonnas (sest öko ei tähenda tegelikult ajuvabadust, aga selleks see tihti tehakse). Ja siis tuli aeg, kus ma ei viitsinud enam üldse siltidega tegeleda ega juurelda selle üle, kas ma olen öko või ei või mis see öko üldse on.

Nüüd olen avastanud, et, kae nalja, võrreldes keskmise inimesega ilmselt ikkagi olen. Kindlasti mitte ekstreem, ma pole mingi ökoguru ning on sada üks asja, mida ma teen täiesti antiökolt. Hardcore ökod saadaks mu üldse kukele. Küll ja küll nähtud netis kaklusi teemal “too tüüp on enda arvates öko, aga teeb ise vat hoopis seda”.

Aga no põhimõtteliselt. Findhornis tegime s.-ga ettekande teemal “Baby steps to sustainability”, kusjuures see pealkiri võtabki põhimõtteliselt kokku kogu mu mõtte.

Elus kipub olema nii, et üheseid lahendusi pole. No lihtsalt ei ole. Nii kipub ka ökondus olema kompromiss.

Mulle meeldib tuua siinkohal näide, mis minu jaoks selle, et ökondus ei ole üks ja konkreetne asi, eriti puust ja punaseks tegi: isegi keskkonnamõju pole lõpuni üheselt ja objektiivselt hinnatav. Nt LCA-d tehes, kui võrdlesime klaas- ja plastpudeli mõju – LCA metoodika viimane samm on tegelikult “eksperthinnang”, kas su arvates on olulisem see või teine keskkonnaprobleem. Jah, olgu see viimane aste oli ekspert-, s.t. suurema kaaluga kui lihtsalt hinnang, aga siiski hinnang, mitte mõõdetav asi.

Nii et ka ökonduses tuleb valida juba kasvõi erinevate probleemide vahel: mahe (väetised! pestitsiidid!) vs energia (eesti kurk vs hispaania kurk) vs tootekilomeetrid. Ja kui väga rangeks minna, siis läheb asi kole keeruliseks. Ja päris õigesti oskaks valida ainult päris keskkonnateadlane.
Seega tuleb kompromisse teha ka oma teadmistega, mugavusega, ajakuluga, eetikaga… ja – väga oluline – rahakotiga!

Nii võib lolliks minna.

Nii et pärast suuri maailmaparandamisi ja tuuleveskitega heitlemist jõudsin ma järeldusele, et elu tuleb elada oma äranägemise järgi ja nii, et mugav on. Ja mitte põdeda iga valiku õigsuse üle, sest päris õigesti ma neid niikuinii ei tee.

Et ühtpidi võttes muudab iga mu valik maailma, see on natuke seesama filosoofia, et ükski tilk ei pea end uputuse eest vastavaks ja et muuda seda, mida sa muuta saad (oma valikud) ja ära põe nende pärast mida ei saa (teiste valikud). Aga teistpidi võttes ei pea ma end risti lööma, kui juhuslikult teen suurema keskkonnamõjuga valiku, sest et maailma ajaloo perspektiivis vaadates ei muutu sellest ühest teost mitte midagi.
Sõnaga – valida tuleks, aga ei tasu sellega lolliks minna.

Selle otsuse juures tekkis mingi sisemine rahu. Ja umbes siis minu elamise keskkonnamõju tugevalt vähenema hakkaski.

Elangi oma elu nii, et on mugav. Lihtsalt et minu mugavus, tuleb välja, kaasab järjest vähem asju. Samuti on mulle järjest mugavam teatud isetegevus ja lihtsus. Mulle on järjest mugavam tarbida mahedamaid tooteid. Mulle on järjest mugavam minna ihuhoolduses üle järjest naturaalsematele materjalidele. Mulle on järjest mugavam üleüldiselt vähem tarbida.

Erinevus varasemaga, kui üritasin silti küljes hoida, ongi see, et ma ei tee ühtegi valikut seepärast, et “nii on öko”, vaid siis ja ainult siis, kui see on mulle mugav. Päriselt mugav**

Baby steps.

* tuleb välja, et mina olengi hipster, sest et päris tõsiselt olen ma palju asju teinud ammu enne seda, kui need popiks said, sajal põhjusel olen ma asja popiks saades asjast juba loobunud ja kibestunud.
** nt ei usu ma, et tuleks aeg, kus ma ökot ripsmetušši kasutama hakkan, sest et see lihtsalt ei ole mugav! Ma võin ökode ripsmetuššide kohta ainult ebatsensuurseid väljendeid kasutada…

Järgneb seosetu jutt, nagu parasjagu torust tuleb.

Mind ikka ja jälle hämmastab igasugu uhuude eeldus, et need, kes nende vaadet ei jaga, ei ole asja uurinud või enda jaoks selgeks teinud.

Tihti kasutavad seda teatud v-tähega algava protseduuri vastased, aga et mitte kurja välja kutsuda, ma seda sõna välja ei kirjuta.

Aga ka üks mu hipisõbrannast homöopaatiausuline, kellele ma korduvalt ütlesin, et jätame selle teema, me ei jõua sel teemal iial ühele nõule, ütles, et ma ei peaks nii negatiivselt meelestatud olema, kui ma asjasse süvenen, siis ma hakkan kindlalt ka seda pooldama.

Asi on selles, et oli tegelikult aeg, kus ma tõesti süvenesin teemasse, nagu mul kombeks on. Lihtsalt et ma uurisin tõesti mõlema poole argumente (mitte ühe poole), kasutasin allikakriitilisust ja, eksole, 6. klassi bioloogia-ja keemiaalaseid teadmisi. Ja justnimelt homöopaatia pooldajate jutt oli see, mis mind veenas, et tegu on jamaga.

Pooldajate. Mitte vastaste. Kui teema väidetavad eksperdid ikka suudavad vastuollu minna eelkõige just iseenda jutuga (elementaarsetest loodusseadustest me ei räägigi), siis ei ole nagu eriti vaja vastaste juttu enam lugedagi. Pooldaja, väidetav ekspert, on end täitsa siseseisvalt tugevalt diskrediteerinud*.

Miskipärast on need uhuud, kes on väidetavalt mingit tervisealast teemat (nt seesama v-tähega asi) uurinud, täpselt samad, kes said koolis bioloogias ja keemias jeeli-jeeli kolmesid. Aga nüüd on järsku suuremad eksperdid ja avatuma pilguga kui inimesed, kes neid alasid süvitsi õpivad, kaitseid teevad ja ninapidi juures on.
Nad ei jaga loogikareegleid ja eksivad kõige elementaarsemate uurimismeetodite vastu (no nt seesama allikakriitilisus). Nad ei saa aru, mida millestki järeldada saab ja mida kindlasti ei saa (kui palju kordi olen ma pidanud uhuudele seletama, et keegi pole otse öelnud, et su väide on vale, lihtsalt et põhjendused, mis sa tood oma väidete kinnituseks ei päde, neis on mingi loogikahüpe (nt et korrelatsioon ei näita alati sõltuvust või tegeled sa kirsinoppimisega) – mõtle läbi ja tule uute ja paremate põhjendustega, seni pole mõtet oodata, et keegi mõtlemisvõimeline inimene su juttu tõsiselt võtab). Teaduslikku meetodit, mille puhul millegi uuega välja tulija IGA väidet hakatakse ründama ja ümber lükkama, et see kuulub asja juurde, seda tehakse absoluutselt kõigiga, ja sinu asi on need rünnakud elegantselt pareerida, tõlgendatakse Suure Tõe Kuulutaja tagakiusamisena.

Mis näitab, et teemat ei jagata kõige lihtsamal tasemel. Isegi sellest ei saada aru, kuidas protsess käib!
Aga ometi ollakse suurem ekspert ja rohkem uurinud.

Täiesti müstika, mis teed pidi saavad inimeste mõtted käia.

Noh ja see on minu elu suur needus. Olla uhuude seas “teaduseusku” (tsitaat) ja teadlaste seas totaalne uhuu. Mistõttu üht poolt endas pean ma kogu aeg maha vaikima.

Ma olen peast öko, sest et esiteks keskkonnamõju, teiseks lihtsalt meeldib (nt ise mökerdada) ja kolmandaks natuke ka budistlik eetika (võta vähe ruumi), aga ökokogukondade kokkutulekul olen pidevas mentaalses facepalmis, sest et ülejäänud seltskond korjab surmtõsiselt allkirju chemtrailide vastu.
Mulle meeldib idee kandelinast, sest et esiteks meeldib see mulle visuaalselt, teiseks tundub mugav nii lapsele kui emale ja kolmandaks, noh, psühholoogiliselt ei saa see, kui laps on ema vastas, paha teha, pigem head. Aga sellega käib raudselt kaasas see asi, mida ma välja kirjutada ei taha. Ja kui julgen mainida, et LOOMULIKULT kavatsen ma seda v-asja teha, saan ma teada, et ma olen ajupestud ja ei ole teemat uurinud. Ja et ma ei hooli.

Noh ja teistpidi ei saa ma mõtlemisvõimega seltskonnas just seepärast mainida ei oma ökondust ega kandelina-lembust. Sest et kohe eeldatakse, et ma olen ühtlasi ka v-vastane, homöopaat ja mida kõike. Ja hakatakse MINU kallal norima.

Ja ma ei viitsi.
Miks ma pean pareerima rünnakuid, kohati vägagi jõhkraid, millel pole minu ja minu vaadetega miskit pistmist?
Ma ei taha, et mind asja eest, teist taga rünnatakse ja peetakse mõtlemisvõimetuks idioodiks ja vandenõuteoreetikuks ainult seetõttu, et ma suurema osa koristamisest sooda, äädika, kuuma vee ja apelsiniõliga ära teen.

Asja ei paranda ka see, et ma praegu massaaži õpin. Täpselt samamoodi pool-uhuu asi. Mõttes, et massaažil on psühholoogia-moment tugevalt sees, sest et see kaasab inimese puudutamist, usaldamist jne. Ja sellega võiks arvestada, ainult füüsiline massaaž on kole mehaaniline.

Aga kui saaks seda kõike ilma suurema uhuuta ja energiajututa, küll oleks tore.

Mingi kunagine nõia-ella ütles, et minu eluülesandeks olevat vastandite ühendamine. Ühendada emotsionaalsus mõistuse häälega. Ühendada tunnetuslikkus (heas mõttes) materiaalsega.
No, võta või jäta, kõike eelnenut arvestades tundub, et täpselt selline asi mul ees ongi.

Kuidas saan ma olla nii, milleni on mind viinud minu isiklikud äratundmised – ühe jalaga kummassegi maailma, ilma, et peaksin kumbagi poolt endas varjama, kaitsma või midagi endasse mittepuutuvat seletama?

* tegelikult on homöopaatias üks nüanss, mis mulle meeldib. Nimelt see, et patsient kuulatakse täiesti ära ja vaadatakse üle tema lähiajalugu. See seob otseselt inimese peas tema harjumused ja haiguse. Aga milleks on pärast seda vaja megakalli raha eest suhkruterasid sisse süüa, beats me.


praegu kestval TED konverentsil peeti muuhulgas ka säärased kõned

Peter Diamandis: Abundance is our future

ja

Paul Gilding: The Earth is full

(mõnus austraalia aksent on viimasel 🙂 )

kuulake ja mõelge. kui mul vaim peale tuleb, siis kirjutan oma mõtted ka. need on täitsa olemas.


see pole küll päris inspiratsioonipuhangus kirjutet tekst, vaid juba see, mida olin “silunud”. praegu mõistan, et see oli viga, sest efekti pole eriti. aga noh.

——————

“öko” on viimasel ajal popiks saanud. häda on ainult, et keegi ei tea täpselt, mida see tähendab.

üks võimalus olla “öko”, kasutades reegleid ja konstruktsioone. “ma olen öko, kui ma elan põhupakimajas ja söön mahetoitu”. ka see on tee, aga sellise skeemiga võib tekkida olukord, et kui situatsioon muutub, ei osata enam käituda.

seepärast on ka teine võimalus – mõista, miks. mõista, et ainult oma nina alla vaadates ei saa globaalsetest protsessidest aimu. selleks tuleks vaadata ka teisi tasandeid. mikrotasandist (aatomid ja molekulid) globaalse tasandile (Maa kui üks ökosüsteem), tuleks tajuda end orgaanilise osana loodusest.

sa ei saa tunda sidet keskkonnaga, sest see on sama hea kui tunda sidet oma maksaga – seega absurd. sinu maks on osa sinust, samuti oled sina täpselt sama suur osa keskkonnast kui seda on mollusk ookeanis, puu sinu tagaaias või päike taevas.

taibates seda, on vähemalt minu jaoks ainus loogiline järeldus, et me ei saa vaadata end eraldi keskkonnast ega keskkonda eraldi meist. mis tähendab, et keskkonda kahjustades kahjustame eelkõige iseendid. seega on kogu ökoeluviis eelkõige puhas egoism 🙂

lähenedes teemale selle nurga alt, taandub kogu ökoeluviis põhimõttele – ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks.

maailmaga-üks-olemise taju jõuab inimestele kohale tavaliselt läbi uhuunduse, aga see ei pea alati otse sellest tulema. selle kõige taipamiseks on meil tegelikult ka ilma uhuuta olemas info – see, mida õppisime koolis. siinkohal tuletaks seda pisut meelde.

looduses toimib kõik aine- ja energiaringetena. on veeringe, kivimiringe, lämmastikuringe, fosforiringe jne. kõik liigub, muutub, vahetab asukohti, aga jääb oma olemuselt samaks.

näiteks saab väga lihtsustatult süsinikuringe ühe osa kokku võtta sellega, et meie, inimesed, hingame välja CO2, mille taim fotosünteesib süsivesikuteks – enese ehitamiseks (kasutades ka vett maast ning päikeseenergiat ja väljutades samas hapnikku). süsivesikud sööme meie ära ning kasutame omakorda enda keha ehitamiseks. hiljem me lagundame need, kasutades selleks hapnikku, mille oleme saanud taimelt, kui too enne fotosünteesis.

veel lihtsustatumalt – meie kasutame hapnikku, mille taim tootis. taim kasutab süsihappegaasi, mille meie välja hingasime. ilma üheta ei saa olla teist.

samas on meie rakud pidevas uuenemises, nad elavad ja surevad samamoodi. näiteks meie nahapinnal on surnud rakud, uued kasvavad alt peale – need aga sünteesitakse ainetest, mis me sisse sööme. samas need uued, elavad rakud, on pidevas aine- ja energiavahetuses – kasutades toitu ja hapnikku, mida MEIE sööme ja hingame.

seega võib lihtsustatult öelda, et põhimõtteliselt võib sinu kehas kusagil, näiteks sinu sõrmeotsa naha mõnes kollageenimolekulis olla mõni süsisnikuaatom, mis kunagi asus mõne dinosauruse sabakondi mõnes molekulis. dinosaurus väljutas selle aine- ja energiavahetuse käigus atmosfääri süsihappegaasi molekulina, kust see sattus fotosünteesi käigus mõne sõnajalapuu tüvesse (seekord siis mõnesse teisesse molekulisse). sõnajalapuu aga suri, lagunes ära ning pika protsessi käigus muutus naftaks, kus ühes molekulis oli endiselt sees seesama süsinukuaatom. viis aastat tagasi pumbati nafta välja, sellest tehti bensiin, mis toodi eestisse, viidi statoili ning sina tankisid selle enda autosse. teel koju jõudis seesama süsinikuaatom mõne molekuli koosseisus automootorisse, kus see ära põletati ning seeläbi paisati uuesti atmosfääri. peale mõnda aega atmosfääris hõljumist jõudis süsinikuaatom süsihappegaasina naabrimehe kartulipõllule, kus kartul selle endasse fotosünteesis, viies antud süsiniku enda mugulasse. läinud nädalal käisid sa naabrimehel abiks kartuleid võtmas, mistõttu andis ta sulle kaasa kotitäie kartuleid. sina tegid eile kartuliputru, kus oli sees seesama kartul koos sellesama süsinikuaatomiga mõnes süsivesiku molekulis ning aine- ja energiavahetuse käigus naha uuendamise raames jõudis ta sinu sõrmeotsa kollageeni molekulisse…

kõik on omavahel seotud…

meie keha on sõna otseses mõttes täis Elu, mis meist endist otseselt ei sõltu. meie kehalt võib võtta elavaid rakke ning panna neid toitelahuses kasvama. MEIE kehast eraldi. kuigi nad ju endiselt kannavad meie DNA-d… meie organismis 10 x rohkem mikroorganisme, baktereid, seeni jms kui meie endi rakke. need kõik on meie eluks vajalikud, nad kaitsevad meid ja aitavad seedida. samas on nad kõik eraldi organismid, teise DNA-ga, omaenese eluga.

kui minna globaalsele tasandile, siis vahest kõige olulisem on meenutada, et Maa on põhimõtteliselt suletud süsteem. ainus, mis liigub Maale sisse, on päikeseenergia, ainus, mis liigub välja, on infrapunakiirgus. kõik muu, aineline, mis on sees, on ka sees. atmosfäär on kogu Maal ühine, nagu ka veeringe. loodus ei tunne riigipiire, kõik liigub ühiselt ühes suures aine- ja energiavahetuses. mis tähendab, et CO2, mis emiteeritakse sinu korstnast, mõjutab kliimat kogu Maal. kliima kogu Maal mõjutab meie endi elu.

mina isiklikult tajun seda kõige paremini siis, kui vaatan pilti Maast.

Maa on olnud siin miljardeid aastaid enne, kui inimkond tekkis. me küll saame Maad kahjustada – ja seda me ka teeme praeguse pimesikumänguga. aga enne, kui me suudame Maa hävitada, sureb välja kogu Elu sellisena nagu meie seda tunneme.

aga Maal on tohutu inerts ja võimsad isetaastumisprotsessid.

ka siis, kui kogu Elu on hävinud ja inimkond välja surnud (mis juhtub ükskord niikuinii), jääb Maa siia alles, taastades end miljardeid aastaid ja luues uut Elu.
neutraalsena, igavesena.
imestades ainult vaikselt, miks selline ajutine nähtus nagu inimkond valis enesehävitamise…