küsisin täna mitmelt inimeselt, kuidas nemad reageerivad olukorras, kus neile tullakse seletama midagi, mida nad teavad, inimese poolt, kes asjast ei tea, millenagi, mida nad nagu ei teaks, kusjuures inimene kasutab lolle argumente.
suurem osa vastas, et lihtsalt muigavad sisemiselt ning sõltuvalt lolluse astmest kas seletavad või ei seletagi ja jätavad teise lolliks.
küsisin teiselt e.-lt ka. aga temal, tuleb välja, on sama värk. s.t. läheb närvi. taipamist ei tulnud kummalgi.
tegime kumbki muud asja, kui mulle tuli järsku meelde, et nt teise e.-ga tema erialast rääkides – kui ma olen kuulnud midagi muud, kui tema räägitav, siis ma esitlen seda alati vormis “ma kuulsin sealt seda, millest võib see arvamus olla?”. aga nt kui suksu (kel pole see eriala) ükskord midagi tollest alast mainis, tekkis mul pisut sama reaktsioon – et šadapp, ma tean paremini (kuigi väga kergelt, sest teise e. eriala lihtsalt HUVITAB mind, mistõttu ma tean ehk rohkem kui keskmine maali, aga teadjaks end siiski lugeda ei saa). tuli meelde ka, et mul ükskord nt ülemus tuli mingi erilise käojaaniga välja – ja SIIS oli mu reaktsioon lõug-kolksuga-lauale, s.t. närviminek puudus, sest ma pidasin TEDA antud teemas suuremaks eksperdiks ja siis tuli välja, et… ee… mõnes asjas ilmselt pole.
sõnaga – ma lähen närvi nende peale, kelle arvamust ma ei usalda ja sealjuures polegi nii oluline, et ta oma arvamust idiootselt esitleb.
samas – inimestelt, keda pean eksperdiks, võin ilma igasuguse kriitikata käojaani vastu võtta. ning kui ma siis kunagi teada saan, et inimesel antud teemas ekspertlusest ikka tõsiselt vajaka on, on reaktsiooniks vapustus. ning vapustusele on reaktsiooniks tihti viha. (vt ka r. keiss). aga see on täiesti teine asi. närviminek ja viha… kaks eri asja… taju järgi juba… saate aru, jah?
ja nüüd ma tsiteerin teist e.-d, sest ta sõnastas edasise väga hästi ära:
mmm, ma sain selle lõngaotsa edasi, et kui mind kipub õpetama keegi, keda ma antud teemas niikuinii ei usalda… siis kusagil mul sees ikka tiksub nagu mingi arvamus, et teistel on alati õigus
ja siis ma tean, et tal parajasti pole ja ma lähen jube kurjaks
sest ma tean, et mul on õigus.
mingi sügav enese alavääristamine, mida ma kardan ja kui ma tean, et olen ekspert, siis tekib mul tunne, et seda lollusega rünnates rünnatakse minu teadlikult ülesehitatud eksperdi-rolli
ma nagu võtan seda rünnakuna oma õiguse vastu, et mul ka vahel õigus on
et… jälle tullakse mulle ütlema, et ma ikka ei oska
selline ebaõigluse tunne
ja just see, et kusagil on mingi asi, mis tiksub, et ma olengi tegelikult ikka see kõige lollim tegelane maamunal
aga asi jäi mõlemal lõpuni taipamata. s.t. sabaotsast saime kinni, aga suslik ise on veel kusagil peidus. pole otseselt taipamist, aga saime aru, et siit tuleb otsida
niisiis leppisime teise e.-ga kokku, et kui suslikule otsa komistame, siis anname teineteisele telepaatiliselt teada.
kui kellelgi sama suslik on ning lõpuni taipab, võib ka teada anda. nii telepaatiliselt kui kirjalikult, kusjuures eelistatud oleks viimane 🙂
nädal aega tagasi ma armusin. no ikka ehedalt ja ülepeakaela. ikka nii, et viiulimuusika mängis kõrvus ja liblikad lendasid ringi ja totakas naeratus vajus suule ja üldse – kõik nagu päris.
ainuke asi, et objekti ei olnud.
püsiv see seisund ei ole, aga hoogudena käib siiamaani.
mingi anomaalia?
ma olen ammu rääkinud, mitmed teekaaslased on sama maininud ning nüüd olen kohanud ka paari muud (kuigi ka, jah, vaimlejat), kes on sama juttu ajanud…
ma (või siis me) tajun armastust ja armumist väga eneseküllase tundena, mis on ehk ainult sabaotsapidi riivates seotud teise inimesega.
teisele suunatus ning teisest sõltumine on ka olemas ning ilmneb vägagi, aga see on kiindumine (või klammerdumine) – hoopis teine ja täiesti selgelt armastusest eristuv tunne. ehk siis – kiindumine esineb mul reeglina koos armastusega (või vahel ka ilma armastuseta, mis on kõige hullem variant), aga siis ongi tegu KAHE tundega. väga väga väga selgelt.
ainult et ma siiani arvasin, et armumiseks on siiski käivitajat vaja.
tuleb välja, et pole 🙂
te olete ka ilma objektita armunud olnud kunagi?
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 