Mul pole mingit plaani kokandusblogi pidama hakata, aga üht retsepti pean küll jagama. Ja kindlasti nüüdjakohe, sest varsti saab selle peamise komponendi aeg läbi.
Jagamata jätmine oleks suur patt, sest pärast Portugali olen seda salatit teinud julgelt 15 korda ja no ei saa veel isu otsa. Isu ei saa otsa ka kõigil neil, kellele seda teinud olen. Nõutakse muudkui lisa.
Kusjuures retsepti ma tegelikult kusagil näinud pole. Ma lihtsalt vaimustusin restoranis pakutud salatist ning raalisin ise välja, mis selle sees oli. Võib-olla käib sinna tegelikult midagi veel, ma ei tea. Aga ka sellisel kujul on see väga hea.
1) Alusta sellest, et hakid ära korraliku kimbu koriandrit.
Jah. Jah. Jah. Ma TEAN. Koriander, just roheline koriander, on maitsetaim, mis tekitab väga vastuolulisi tundeid. Veel kaks aastat tagasi ma jälestasin seda, aasta tagasi õppisin tolereerima (mul on umbes sada läätsesupi retsepti ja ühe sisse neist käib koriander). Portugalis aga õppisin armastama – seal kasutatakse seda pea igas roas ja koriander (nagu lambalihagi) maitseb väga hea, kui oskad sellega ümber käia.
Selle salati sees maitseb koriander hea. Nii et usalda mind ja haki see ära.
Ja kui ma ütlen “korralik kimp”, siis ma mõtlen tõesti korralikku kimpu – salat peab tulema roheline! Nii, nagu mul kausi sees!
2) Haki üks sibul. Kui oled toore sibula suhtes pirts nagu mina, siis haki väga peeneks. Aga isegi kui oled pirts – usalda mind ja pane see sisse. See on möödapääsmatu komponent.
3) Lisa väike konservitäis tuunikala
4) Viska sisse purgitäis valgeid ube (või siis vastav kogus leotatud ube või kui eriti veab, siis värskeid ube)
5) Puista peale törts pipart ja kui soovid, siis ka soola (mina soola ei kasuta)
6) Vala peale oliiviõli
7) Viimaseks lisa sorts midagi haput. Mina olen pannud sidrunimahla, päriselt kasutavad portugallased kalatoitudes valge veini äädikat.
Sega ära. Söö. Naudi. Vaata, et suure hooga kahvleid ära ei söö.
Korda, kuni värsket koriandrit veel saada on.
Vat selline elukas elab minu sees: laiskuse- ja näljakoll. Ma õpin teda siin viimasel ajal tundma, et hakata temaga koostööd tegema. Panin talle nimeks Kollu 🙂
Põhjus on sel joonistamisel ka. Teraapiline.
Nimelt jäi mul omal ajal suitsetamine viimaks ilma igasuguste probleemideta maha, kui võtsin hoiaku, et ega mina ega minu keha ometi mürki taha, see, kes tahab, on minu nikotiinisõltuvus* ehk nikotiinikollike. Kujutasin teda väga elavalt ette ka ja joonistasin üles ja puha. Tookord lihtsalt ei leidnud võimalust skännimiseks ja seepärast pole teda jäädvustatud. Kui siis paar korda tuligi mingi aje suitsetada, sain aru, et, näe, koll on näljane. Eriti naljakas oli, et mul tekkis nikotiinikollikese suhtes viimaks ülisuur kaastunne. Lohutasin teda, kui ta näljane oli ja puha.
Ilmselt oli see just kaastunne omaenda nõrkuse vastu, mis sihile viis. Sest ma ei tea kedagi teist, kel suitsetamisest loobumine oleks käinud nii lihtsalt ja eelkõige just kindlalt. Mul ei ole hirmu ka, et ma kunagi veel suitsetama hakkan. Mina ju ei taha mürki 🙂
Nii et ma loodan oma rasva- ja laiskusekolliga midagi sarnast saavutada. Mina ju olen tubli, virk ja kraps ja ei ole mingit põhjust, miks ma enda elukvaliteeti kogu aeg saboteerima peaks. Ma lihtsalt samastun sageli Kolluga 🙂
* Oh, kui kaua võttis aega, et tunnistada endale, et tegu ikkagi oli sõltuvusega. Muidu oli mul väga palju vabandusi suitsetamiseks, peamine muidugi vana hea “ma naudin suitsetamist”. Kui ma siis ükskord avastasin end märtsikuus lõdisedes räästa all kimumas, jõudis kohale, et enese petmine on üks erakordselt loll harjumus, sest et sisimas ma ju ometigi tean, et ma petan end! Mida ma seal lõdisedes nautisin? Mõnda sigaretti (õigemini küll suitsetamise rituaali) nautisin ma kindlasti, aga rõhuvat osa neist mitte. Tegu oli lihtsalt sõltuvusega.
mul ei ole puhast punast kriiti! paberite järgi “punane” on tegelikult oranžikas. kuid just puhta punase (ja veinipunase) vajadus karjub näkku jumalanna portreel… kuhu see kõlbab – manipura ilma punaseta?! skandaal!!!
nii et andke mulle punast! punast! puuunaaaaast!!!
(muidu on siit hästi näha, mis juhtub, kui inimesele titena liiga palju psühhedeeliat näidata.)
lohe, kes arvab, et on sisalik ja proovib end kivi alla peita… ja siis imestab, miks kõik teda ikkagi näevad… sest et tegelikult on ta väike ja – eelkõige – väga märkamatu.
————-
edit:
e. (see teine): Draakonite puhul peab tarvitama äärmist ettevaatust, et nood elajad teil pead ära ei kaksaks, kuigi nad seda ehk hellusest teevad… 😀
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 