Category Archives: film

Mul pole mingit kavatsust filmiblogi pidama hakata, pole annetki arvustuste kirjutamiseks.
Aga ma olen vaimustuses filmist, mida täna vaatasin, nii et tahan seda soovitada.

Austraalia eelmise aasta film “Tracks”, mis põhineb tõestisündinud lool. Ja nagu ma kommentaaridest aru olen saanud, on väga tõelähedane.

Üks naine kõnnib 1700 km läbi Austraalia kõrbe. Lihtsalt niisama. Tal tuli tahtmine omaette olla.
Stoori ise, visuaalia, aga ka soundtrack teevad kokku imeilusa ja äärmiselt meditatiivse tulemuse.
Soovitan!


tagumine aeg end jõulumeeleollu viia. “sõpruses” on “rare exports” (“kaotatud kaup ehk jaht jõuluvanadele”). väga väga hää.

soomlaste huumor on muidugi väga… soomlaslik.

… he knows if you’ve been bad or good….and he doesn’t give a BOOM!!!


avastasin enda jaoks ühe briti komöödiasarja, mida terve nädalavahe juba vaadanud ja irvitanud olen – coupling. põhineb meeste-naiste suhete klišeedel, aga roppumoodi nalja saab ikkagi. ja peamiselt just roppu nalja.

stiilinäiteks üks lõik – kuidas flirtida meestega. väga nlp, muuhulgas 🙂

terve sarja saab varastada siit (aega läheb – aga on ootamist väärt!)


kunagi iidsel aal näitas cartoon networki pealt sellist toredat multikat nagu cow and chicken. läbi aegade üks mu lemmikuid. kuna ma leidsin torrenti, siis sikutasin ära (võttis aega, mis ta võttis) ja nüüd olen pool ööd vaadanud. soovitan!

mul on tõsine küsimus, et kuidas küll selliseid nalju ilma igasuguse tsenseerimiseta lastekanalisse lasti? need pole kohati isegi mitte enam kahemõttelised ju… samas, ega ma toona saanud ka pooltest naljadest aru. üks asi oli keel, aga ilmselt lihtsalt polnud kogemust, seega arusaamist. ning, ei, ma ei hakka neid kilde tsiteerima, mille peale praegu kulm kõrgele kerkis – otsisõnad, millega siia jõutakse, on niigi imelikud, pole igasuguseid perverte vaja 😛

————————–

edit:
veel üks põhjus, miks mul on praegu raske uskuda, et seda lastemultikana serveeriti – huumor on ka ilma täiskasvanu-naljadeta tõeliselt absurdne ja lood keeratakse alati pea peale kõige jaburamal võimalikul viisil.

tsitaat multikast… chicken: is this cartoon ever gonna make sense?

olgu, jah, nagu ma juba öelnud olen – minu lemmikmultikas oli 7-aastasena ‘yellow submarine’, mis kah just loogilisusega ei hiilga ning lemmikraamat ‘alice imedemaal’, aga – kui palju selliseid lapsi tegelikult on?


ma ei tea, kas te märganud olete, aga et üldiselt ei kirjuta ma midagi filmidest ega raamatutest peale vihjamise, et nii ühte kui teist tarbin?

põhjus on lihtne. minu arvamus neist teemadest on tihti erakordselt ebaortodoksne. noh – ja, vaadake – Intelligentsed Inimesed arvavad Kultuursetest Asjadest teatud kindlat moodi. sõnaga – kui tahad boheemide seltskonnas liikuda või muidu Intelligendi silti külge saada, passi peale, mida Tunnustatud Targad arvavad ja siis kooga kaasa. soovitavalt võiks juures olla ka nihilistlik ja eksistentsialistlik hoiak, siis võib kindel olla, et Intelligents ja Kultuursus kõrvadest välja tilgub. aga mida iganes sa teed – ära jumala eest leia teostest midagi endale, muidu šokeerid Kultuurseid Inimesi.

kuna aga mind Intelligentse Inimese tiitli saamine ei ähvarda, on mul vabadus ‘sügisballist’ oma arvamust omada. muidu liigub selle kohta ringi ju kaks aktsepteeritud arvamusavaldust – 1) viimase pääl, Kõrge Kunst, auhinnad, bläbläblä, 2) täielik pask. minul on kolmas arvamus.

esiteks see, et Kõrget Kunsti ma ei jaga, aga paadunud visuaal minus saab pika pai ja hakkab nurruma seda vaadates. aga peamine osa – see film on suurepärane komöödia. see on üks neid teoseid, mida ma vaatan siis, kui masendus ründab ja seda on vaja ära ajada.

jah, ma saan suurepäraselt aru, kus Intelligentsed Inimesed neid meeletuid Väikese Inimese lootusetu ja mõttetu elu jnejnejne kohti leiavad, ega ma pime ole. lihtsalt et kõik see lootusetus ja mõttetus tuleneb täiesti ühemõtteliselt tegelaste endi piiratusest, lollusest ja egomängudest. minu jaoks on film kui ood mayale, illusioonile. ja meeldetuletus, et ei ole vaja end nii tõsiselt võtta. sõnaga – manifesteerime ise endale proleemid, muidu hakkab igav. kui probleemid käes, siis saame rõõmsalt nende käes kannatada. sest vaid nii tunneme end elavana.

ja vähemalt mind ajab selline tõdemus küll naerma…

sisuliselt võtab minu jaoks filmi kokku lause, mida ma päris täpselt tsiteerida ei mäleta, aga kus theo grupikapartnerid lõmpsivad midagi stiilis: ‘kui meil aega üle jääb, eks me haletseme sind kah’.

no täpselt!


minu viimaste päevade kuulamisvaraks on üks täiesti… defineerimatu ja segane muusika. ligi sain sellise toreda filmi kaudu, bändi juhtfiguur mängib seal peaosa ning bänd ise jookseb sealt cameona samuti läbi. bänd nimega gogol bordello, ise nimetavad nad oma stiili gypsy punk. no midaiganes. pooled laulud on vene keeles, mida mina küll ei mõista kahjuks, aga power on õnneks rahvusvaheline – ja see on seal taga missugune.

nii et – kuulatagu! igatahes!


elu on viimasel ajal põnevaks läinud, iga päev on midagi uut ja teistsugust. ainult et sellest blogisse kirjutada nii, et ei tuleks ‘ärkasin, sõin putru, läksin tööle’ sissekanne, on keeruline. seda enam, et nii mõnigi sündmustest peaks kindlalt parooli alla minema tundliku sisu tõttu.

igatahes.

mina olen maalt ja obesega ning teatavasti räägivad muu eesti legendid, et tallinn olla kole kriminaalne paik. ja tõsi ta on, et kui ma eelmisel aastal kanna lõplikult kilulinnas kinnitasin, õnnestus mul selle tõestusena esimese mõne nädalaga ära näha kõikvõimalikud teemad, mis päästeameti abi ühel või teisel viisil eeldavad. teadvusetu verine mees tänaval, tulekahju, kaks minu silma all toimunud autoavariid. jah, pärast seda on olnud rahulik, aga sisseõnnistamine oli küll missugune 🙂

reedel käisin a-tr juures filmil (kel moosiallergiat pole, sellele soovitan soojalt) ning vedasin end hilisel ajal veel koju, sest et ahiküte ja üleüldse. kaupsi kõrval trollipeatuses aga oli kaklus. selline suuremat sorti. vähemalt kümme tüüpi osalesid. alguses arvasin ma tegelikult, et see on mingi naljategemine, et poisid rüselevad niisama, aga kui ühte jalaga pähe taoti, jõudis kohale, et see vist ikka nii pole.

enda reaktsioone oli huvitav jälgida, sest et esimene automaatne liigutus oli minna vahele segama. teine, palju mõistlikum, oli politsei kutsuda. politsei tuli kah kiirelt, au ja kiitus neile. aga ühel või teisel viisil kakluses osalenud mehi oli tõesti palju ning kaks neist astusid kõrvale ja tegid nägu, et on niisama pealtvaatajad. et nad seda polnud, jõudis mulle kohale siis, kui nad väga konkreetselt minust omavahel rääkima hakkasid, näpuga näidates ja puha. kui hakkasin jala kodu poole astuma, tulid nad järele. astusin trollipeatuse poole tagasi, jälle järgnesid. muidu olen ma küll julge jänes, aga vat siis võttis küll kõhu alt õõnsaks.

mõtlesin, mida teha – ja siis leidsin, et ehk saab apelleerida rüütellikkusele ka tänapäeval 🙂 . seepärast pöördusin paari poole, kelle meespool oli selline pikk ja tugev ja kes olid minuga samal ajal peatusesse tulnud, seletasin neile oma paranoiat ning küsisin, et kas nad lähevad kah trolli peale ja kui kaugele nad sõidavad. meespool vastas, et ega ta tegelikult tuli ainult daami trollile saatma, aga et sellisel juhul võib ta ju mõne peatuse kaasa sõita. sõitiski, tuli koos minuga trolli pealt maha ja saatis mind koduväravani.

nii et rüütellikkus pole surnud!!! ning, jah, ninataga, ma arvan endiselt, et maailm on turvaline ja soe paik 😛 . lollilt usaldada pole vaja, seda tehes oleks ma lihtsalt jala koju läinud. soojus ja turvalisus tuleb vahel lihtsalt ise üles leida ja vajadusel küsida…

muuseas, need kaks tüüpi tulid samuti minu peatuses maha, aga sealtmaalt nad enam mind ei jälitanud. ehk tõesti mu turvamehe pärast? või siis oli mul ikkagi paranoia…


tegin endale jälle korraliselt meeldiva laupäeva koos traditsioonilise jalutamise ja raamatulugemisega – seekord küll ilma tõttu kohvikus. õhtu saabudes mõtlesin, et pole jupp aega päris kinos käinud ning vedasin hea õnne peale sammud cc plazasse. mõtlesin, et kui muud paremat pole, siis ‘mina olin siin’ võiks ikka ära vaadata, et teaks kah, millest räägitakse. kui aga nägin, et kohe-kohe on algamas hoopis film, kus mängib üks mu lemmiknäitlejaid john malkovich ning lisaks veel trobikond pisut-vähem-lemmikuid, polnud üldse küsimust.

filmiks oli ‘burn after reading’. ning ma ütlen, ausalt, minge kindlasti vaatama. tõeliselt ja südamest sai naerda. coenite filmide puhul on muidugi see kah tüüpiline, et ka TEGELIKULT ™ traagilised kohad lihtsalt on niivõrd tragikoomilised, et ikka itsitad… tunned piinlikkust ja itsitad. priit pätt on osanud eriti hästi kehastuda ilusaks mänguasjaks ning clooney tegelase kingitus oma naisele on kah üle prahi. priit pätiga käib läbi ka väike inside joke, nimelt on ta tegelane endale spiooninimeks võtnud mr black ning rõhutas, et ta ei ole see, kes väliselt paistab. kes aru ei saanud, oli see vihje pitti filmile meet joe black, kus ta tegelane joe black oli tegelikult surm ise.

ja uue sõna õppisin ma kah filmist. ‘what a clusterfuck!!!‘, mis oli tõlgitud ‘tõeline kobarnuss!!!’. haridus ennekõike!!!


reklaamipaus – videoplaneti videopoodides on täiesti häbematult odavalt saada igasuguseid häid filme. ma ostsin kokku 95 kr eest endale viis DVD-d, neist mitu olid juba vanad lemmikud… nii et midagu poodlema!!!

————–

muidu oli tänane päev tüüne. keegi hiljuti kusagil blogis ütles, et pelgus ja kassisabas aeg naeratab sügiseti. ja ma olen sellega täiesti nõus. kassisaba ja pelgu on praegu värve täis ning valgus on sume ja murdunud. ja kured lendavad lõunasse ning laulavad oma kruu-kruu laulu. nii ma siis istusingi terve päeva õues pargipingil, mekutades coffee in’i chai latte kallal, kuni see oli täiesti jahtunud juba, ja raamatut lugedes. nüüd on põsed punased ja kops värsket õhku täis 🙂

mida rohkem on inimesel õnneks vaja üldse?