laupäeval oli hea näide intuitsioonist.
on nimelt üks raamat, mis peaks täiesti kohustuslik kirjandus olema – svend age madseni “jutustada inimesi”. täiesti geniaalne raamat, absoluutselt Ne (s.t. nt ENTP ja ENFP) huumor… see anti kunagi europeia sarjas välja väga väikeses koguses. olen seda mööda antikvariaate ja vanaraamatupoode taga ajanud nagu segane, aga mida ei, seda ei. olin iseenesest juba loobunud, et seda üldse ENDALE kunagi saaks.
laupäeval kõndisin vanalinnas, kui peas läks pirn põlema – siin ta ongi!
“möhh?” mõtlesin, sest et kus ta keset linna olla saab.
ümber nurga avastasin vanaraamatupoe.
läksin sisse ja ütlesin, et otsin sellist raamatut.
“madsen?” ütles müüja, “oi, seda meil kindlasti pole, see on alati järjekorras ja seda tuleb meile nii harva, et… no aga ma võin vaadata, muidugi”.
uuris arvutit ja ütles: “issand – ongi üks! ja täiesti vaba!”
novat.
nii ma saingi endale isikliku koopia oma lemmikraamatust 🙂
kuulake ka teie oma sisehäält.
terry pratchetti “ajavaras”. loetagu!
see on ilmselt kõige zenim raamat, mida ma eales lugenud olen. teine e. soovitas, sõnades, et see on üks vaimse kirjanduse tippteoseid – ja nii ongi. ilma igasuguse irooniata, kusjuures (iseasi, kas pratchett seda nii plaanis või säärast tulemust ette aimas 😛 ).
Wen Igavesti Üllatunu Teises Käsikirjas on lugu ühest päevast, mil õpilane Nohutirts, kes oli mässulises tujus, pöördus Weni poole ja kõneles nii:
“Õpetaja, mis on vahet humanistlikul, munkadele omasel ususüsteemil, kus teadmisi otsitakse pealtnäha absurdse küsimuste ja vastuste süsteemi abil, ja lihtsalt müstilisel jural, mida käigupealt välja mõeldakse?”
Wen mõtles selle üle pisut aega ning viimaks ütles: “Kala!”
Ja Nohutirts lahkus rahulolevalt.
nirti omale, muidugi.
kirjastuse lehelt saab odavamalt, aga kes ei malda oodata, lipaku poodi. raamatulaadal on ka, jah. ma isiklikult sain rahva raamatust, tiba kallimalt, a mis siis.
huumorit kah – rahva raamat oli selle katalogiseerinud laste- ja noortekirjanduse alla. mul võttis küll kulmu kõrgele ning soovitasin müüjatele, et ehk tasuks pöörduda kes-iganes-sellega-tegeleb poole ning kaaluda tõsiselt ümbertõstmist. mõttes, et ehne nirti kirjapilt kõrvuti potterite, narnia kroonikate ja seiklusjuttudega… thihihihihihiiiii…
ah et kuida muidu on ka? ega ma kaugele pole veel jõudnud ja kui vähegi tubliks hakkan, siis täna ei jõuagi, sest et umbes miljon referaati vaja kirjutada (ja mitte blogi, eksole, khämm), aga üldiselt…
kellele meeldib nirti blogi ja tema väljendusviis, sellele meeldib ka raamat. kindlalt.
——————-
edit:
ei, ma ei olnud tubli. lugesin ikkagi raamatu läbi.
… ma olen lummatud. nirtit ootab ees suur tulevik kirjandusmaailmas. mark my words.
(aga lastekirjanduse osakonda see tõesti ei sobi. juba esimesel lehel mainitakse mädanevaid homunkulusi ja pritsivat ila… rääkimata vahel kasutatud neljatähelistest sõnadest…)
ma langesin eile häbitult ohvriks, blogosfääri reklaam oli lihtsalt niivõrd tugev. sõnaga – lugesin ruitlase “naise” läbi ja mulle meeldis. vonnegut ei ole tõesti, sellest jääb ikka palju puudu, aga hullu ka pole.
ühtlasi sain sellega seoses teada, et ma olen tegelikult mees, täpsemalt küll isane, ajudeta jopski, lodev ja loomalik. või siis äärmisel juhul munadega naine, kes häbeneb naiseksolemist ega pea endast lugu. õel, rõve ja halb niikuinii.
õnneks teadsin ma ise ja teavad kõik ülejäänud seda kõike juba ammuilma, nii et mingit üllatust selles osas ei olnud. mõned asjad siin maailmas ei muutu tõesti ja pole ilmselt lootustki, et muutuma hakkaks 😛
aga ma tõesti täitsa põnevuse pärast tahaks ka seda raamatut lugeda, kus ülbe ja naisi vihkav ning ennastõigustav ruitlane ühte naist (või kõiki naisi) maa sisse tambib. ega ma pole kunagi mingi kirjandusinimene olnud, õigupoolest olen ma sel alal loll, mis loll, aga mina nägin antud raamatus tõesti eelkõige sügavat enda üle irvitamist – joodikust luuletaja, kes ei ole osanud oma elu elada munade puudumise tõttu… ja kes seda ise teab…
mine sa tea, kui ma isiklikult tunneksin kedagi prototüüpidest või oleksin omal ajal ruitlase blogi lugenud, ehk arvaksin teisiti. kuna mul aga taustast aimu pole, siis – lugedes seda lihtsalt raamatuna, on selgelt tegu ainult Looga, kus tegevus on selgelt üle võlli keeratud, kamaluga värve lisatud ja üldse aetud kõik absurdiks kätte. ka kõige negatiivsemast on leitud üles koomikamoment ning enda osa selles. või, noh, seda mina seal näen, aga ilmselgesti olen ma lugenud teist raamatut kui kõik ülejäänud.
aga elu ongi absurdne, selles olen ma täiesti veendunud. vaadake või minu elu, kui ei usu.
*lahkub mune sügades, röhitsedes ja süljelärakatega teed palistades vasakule ära
Ja üks naine avas suu ja lausus: Kõnele meile Valust.
Ning ta vastas:
Teie valu on teie mõistmist ümbritseva koore katkimurdmise valu.
Niisamuti nagu puuvilja seemnekivi peab murduma selleks, et tema süda pääseks päikesevalgusse, nii tuleb teilgi tunda valu.
Ja kui teie süda vaid suudaks üha imestella elu igapäevaseid imesid, ei tunduks teie valu teile vähem imeväärne kui teie rõõm;
Ja oma südame muutuvad seisundid võtaksite te vastu just samaviisi, kui te oma põldudel mööduvaid aastaaegu vastu võtate.
Ja vaikse meelerahuga vaataksite te siis läbi oma kurbuse talve.Paljugi teie valust on teie eneste valitud.
See on seesama kibe rohi, millega tohter teis teie haiget teie poolt terveks ravitseb.
Seepärast usaldage tohtrit ja jooge tema ravim ära vaikses meelerahus.Sest tema käsi, ehk küll raske ja karm, on juhitud Nähtamatu õrna käe poolt,
Ja kruus, mille ta teile ulatab, põletagu see pealegi teie huuli, on vormitud savist, mida Pottsepp omaenese pühade pisaratega niisutanud on.
mõni nädal tagasi sattus mulle kätte marshall rosenbergi raamat ‘nonviolent communication’*. haarasin tuttava riiulist igavuse peletamiseks, noh 😛 . iseenesest on kõik seal kirjutatu esiteks asi, milleni ise olen hakanud jõudma, teiseks asi mida nlp-s samuti õpetatakse. lihtsalt et see on seal läbi võetud üksipulgi.
lugeda ma seda ei soovita, kuigi olen allpool viidanud lugemise kohtadele. ei soovita seepärast, et see on kõik selline anahata ja empaatia jutt, kujutan ette, et nii mõnigi hakkab selle peale öökima 😛 . ning nagu vaimsete raamatutega ikka, välja lugeda on sealt võimalik kõike. anahata-allergikud ilmselt loevad välja, et vvs kutsub enda peal talluma. mõni loeb välja, et see kutsub üles tegema nägu, et teisest huvitutakse**. noh ja nii edasi. nii et ärge lugege seda. see ei meeldi teile.
kiire lugejana sain ma selle raamatuga mõne tunniga ühele poole ning järgmisel päeval sattusin kohe v.-d lohutama ning, olles raamatu mõju all, kasutasin täiesti kogemata ta peal aktiivset kuulamist. tulemused olid hämmastavad. ausalt… kui ma siis ära tabasin, mida olin v.-ga suheldes kasutanud intuitiivselt, hakkasin seda aktiivset kuulamist, siirast huvi ja empaatiat ning enesekehtestamist ja mina-sõnumit teadlikult harjutama ja kasutama inimestega suheldes. ning jälle – tulemused on täiesti hämmastavad.
esiteks on hämmastav see, et kui keegi tuleb süüdistusega, on tõepoolest võimalik enese reaktsioon keerata siiraks (!!!) kaastundeks ja huviks teise mure vastu. teiseks on hämmastav see, et kui sellesse jääda, siis võib täiesti murdosa sekundiga teise reaktsioon muutuda – ta näeb, et ma tõesti KUULAN teda ning ei võta kaitseasendit ning ta loobub ründamisest ja räägib ära selle, mis on ta rünnaku taga. sest et inimene ei ründa kunagi niisama, heast peast, ka rünnaku taga on positiivne kavatsus (PKP, remember!).
samamoodi olen ma viimastel nädalatel kuulnud seitsme võhivõõra inimese elulugusid. eriti jabur juhus oli laupäeval, kui üks mees, kes algselt mu ’ilusaid silmi’ fännas, istus ja hakkas rääkima. ja siis ta rääkis ja rääkis ja rääkis ja rääkis. ja siis mingil hetkel arvas, et ma olla kohutavalt intelligentne ja huvitava mõttemaailmaga inimene. sealjuures olin mina kõik see aeg
- kuulanud
- peegeldanud
- parafraseerinud
- kokku võtnud
- suunanud ta juttu
- julgustanud teda rääkima
s.t. ma ei olnud tegelikult endast ega oma mõtetest MITTE MIDAGI rääkinud 😛
sõnaga, tundub, et mul hakkab see asi vaikselt käppa saama.
aga nüüd on tore probleem. nimelt et ma suudan seda kõike teha võõraste või pooltuttavatega. aga just vanade sõpradega suheldes ei saa ma sellega hakkama. ma tglt sain viimati pihta ka, milles on asi. nimelt et vanade sõprade puhul ootan ma neilt midagi, mida ei oota võõrastelt – et nad vastaks samaga, s.t. siira huviga. ja ma mõtlengi juba tükk aega, kuidas nüüd SELLEST üle saada…
* siit saab esimest peatükki lugeda. siit saab piraati panna. kuigi see on eesti keeles ka olemas, soovitaks ingliskeelset varianti, kuivõrd tõlge on nagu on.
** tglt rõhutatakse nii nlp-s kui vvs-is, et huvi teise vastu peab olema siiras, seda pole mõtet teeselda, sest et sellest saadakse aru. kui sa ei suuda siirast huvi tunda, siis anna sellest teada (vägivallatult, eksole) ja taandu situatsioonist. minu meelest rõhutatakse seda lausa iga nurga peal, aga miskipärast ei loeta seda sageli välja…
svend åge madseni ‘jutustada inimesi’.
peale selle, et asi mõnusalt sürr on ja et seal üks lugudest on hästi vinge enesetapu-lugu, on tegemist tõsise praktiku-raamatuga. kui ma viitsiks, tsiteeriks ilmselt pool raamatut ümber…
loetagu!
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 