e. avab kääksuva ukse, kõnnib akna juurde, pühib ämblikuvõrgud lingilt ning avab akna, et värsket õhku sisse lasta.
Mõttes, et mulle tuli ükspäev meelde, et mul on blogi. Teil on see ilmselt kõigil muidugi meelest läinud, aga ehk vahel astub veel keegi siia sisse kah.
Mul on muidugi blogimise-soolikas täiesti umbes, ega enam mäletagi, kuidas too käis. Ja no ega tänapäeval niimoodi blogitagi, nagu omal ajal. Tollal, kui ma veel noor olin, käis tuu värk ikka täitsa teisiti ja teistel alustel, a mis tost enam.
Põhimõtteliselt tulin ma kirjutama ainult ühte asja.
Nimelt, et minuga on kõik hästi.
Ja kui ma kirjutan, et hästi, siis ma mõtlen seda, et pärast paart aastakümmet pidevat depressiooni olen ma sellest välja tulnud ning see seis on kestnud mitu aastat. Ma olen oma eluga punktis, kus ma olen põhimõtteliselt kõigega rahul.
Ei, selles mõttes, et palju saaks olla paremini. Loomulikult on situatsioone, mis teinekord frustreerivad, vahel olen õnnetu, mõnest isikust ei saa üle jnejnejne. Aga, vaadake, elu käibki üles ja alla. See käib elu juurde.
Aga ma ei ole enam ammu õnnetu.
Ma olen alles tagantjärgi aru saanud, KUI katki ma ikkagi olin. See oli ikka täiesti hämmastav, et ma üldse kuidagi funktsioneerisin. Kusjuures ma ei tea endiselt, MIKS ma nii katki olin – aga see polegi üldse oluline.
Ma kirjutan seda siia sisuliselt selleks, et kui on veel kedagi, kes on terve elu olnud õnnetu.
See läheb üle. Kui sa tahad.
Mul on kahju sellest, kui paljude inimeste ajusid ma triikisin ning muidu käitusin täiesti ogaralt. Vabandusi pole, põhjendus küll – ma olin tõesti väga katki. Kahju, et ma ei saa seda tagasi võtta, aga no nii on. Ma saan aru, miks mind “maha jäeti” ja ei kanna selle pärast kauna ega ürita neid suhteid taastada.
Kusjuures ma tõesti ei pea viha – see oli ainuõige käitumine. Ma tean, sest tagasi vaadates ma näen selgelt, et keegi ei saanud mind aidata ning iga inimese ressurssidel on piirid. Ma olen isegi “jätnud maha” tuttavaid, kes käituvad, nagu mina nt 10 aastat tagasi. Ma saan neist aru, aga ma tean, et ma ei saaneid aidata. Minu kuulamisest pole kasu, minu nõuannetest ei ole kasu. Depressioonis inimest ei saa aidata, sellest saab inimene välja tulla ainult ja ainult ise. Üksi. Täiesti üksi.
Ja kui ei tule, siis ongi kurb lugu, nii jõhker, kui see ka pole.
Mul on neist kadunud suhetest kahju ja vahel igatsen neid taga, aga ma tean, et neid ei saa enam taastada. Ning las nii jääbki.
Ainult ühes ei olnud kellelgi õigus. Neil, kes väitsid, et ma ei tahtnudki paremasse seisu jõuda ning nautisin augus olemist. Ma võin ka tagasi vaadates öelda, käsi südamel – alati, ka kõige sügavamas pasas tahtsin ma tõesti sealt välja tulla. Alati. Alati.
Ma lihtsalt ei osanud, otsisin juhiseid väljast ning ei usaldanud iseennast piisavalt… aga just iseendale toetumine mu sealt lõpuks välja tõigi. Aga see, et ma ei osanud, ei tähenda, et ma ei tahtnud.
Minu suur viga oma igaveses augus elamisel oli see, et ma kangesti proovisin ja üritasin muudkui aga edasi minna. Ma üritasin kõike muudkui muuta. Noh, et depressioonist välja tulemine oleks nagu pidanud olema kole vaev ja tohutu töö.
Nali, vaadake, seisneb selles, et tegelikult ei tohi mitte midagi enda juures muuta. Vastupidi – tuleb nii Endaks saada, ennast täielikult aktsepteerida ja täiesti Enda Sisse minna. Ennast aktsepteerides, koos kogu kupatusega, tekib hingerahu…
Siis saabubki seis, kus teised võivad visata hundirattaid või käia kõrvade peal, aga mina olen nagu zen-meister. Ma ei vihasta, ma ei sütti, ma ei pea iialgi kellelegi midagi tõestama, ma ei vaidle, sest mul on teiste arvamusest sügavalt ükskõik.
Keegi ei tea ega saagi teada minust paremini, kes ma olen või mida ma mõtlen.
Ja mina nüüd tean, Kes ma olen.
Saage teie ka end tundma. See on seda väärt.
Vahel on kasulik sõpradega natuke tülitseda. Minul õnnestus sellega seoses teha viimati Tõeline Avastus stiilis “banaanikoor on suurem kui banaan”.
Kuna ma pole end aastakümneid korralikult väärtustanud, vaid mitmeski mõttes nähtamatuks ja olematuks pidanud, on mul õnnestunud päris palju jama kokku keerata. Loogika on umbes selles, et kuna minu häält niikuinii ei kuulda ja mind niikuinii ignoreeritakse, siis minu ükskõik, millised teod või laused lihtsalt ei saa päriselt haiget teha ning selleks, et need üldse mingisugustki mõju avaldaks, tuleb võimsalt overkillida.
Nüüd viimati, väikese tüli käigus, ütles sõber muu jagelemise käigus: “Tead, see tegi praegu haiget”.
Ja, ilma naljata, ma taipasin elus esimest korda, et mu teod ja sõnad võivadki tõepoolest teha teisele haiget.
Ma nüüd olen pikalt tagasi mõelnud neile kordadele, kus ma olen inimestele väga väga väga halvasti öelnud, olles veendunud, et mu sõnadel pole mõju. Ja taibanud, et oli küll.
…
Kahju, et aega tagasi keerata ei saa.
Aeg on teha vana hea klassikaline mõttetuse jumalanna stiilis blogipost.
Olen sattunud peegelsituatsiooni. Vanasti, kui palju blogisin, leidsin ma sageli “peeglites” lahenduse, aga selleks pidin ma enne situatsioone (endale) kirjeldama.
Ühest poolest olen ma tegelikult suhteliselt hiljuti kirjutanud. Olen viimasel ajal komistanud mitmeid-setmeid kordi selle otsa, et inimesed ootavad ja eeldavad, et ma käitun nagu “vanasti”, oma mingite korduvate käitumismustrite järgi, mis mul on olnud.
Asi on selles, et teraapiaga, aga kohati vist lihtsalt ka vanadusest tulnud elukogemustega on mul päris mitmed “päästikud” ära kadunud, situatsioonid, mis vanasti võisid mind irratsionaalsesse hüsteeriasse viia, ei tekita üldse mingisugust reaktsiooni*. Aga mitmed inimesed, kes on aastaid näinud mu vanu mustreid, nt vana kooliajast pärit sõber, ei suuda miskipärast näha, et ma ei kasuta neid enam. Samuti aastaid.
Nii ma vanale sõbrale viimati ütlesingi: saan aru, miks need eelarvamused on tekkinud, tunnistan siiralt oma osa selles, aga ma ei saa aru, miks sa neist kinni hoiad.
Nüüd aga avastasin, et olen peeglis. Ühel kunagisel armukesel oli üks nõme käitumismuster, mida ta ikka kordi ja kordi kordas. Lõpuks võtsin ma seisukoha “ju ta siis ongi selline, midagi pole teha”. Mitmetel asjaoludel hakkasime uuesti suhtlema, avastasin, et, kae nalja, tema kah vanemaks ja targemaks saanud ja täitsa tore on suhelda. Kuni tüüp heitis mulle ette, et ma näägutan ta kallal. Pidevalt.
Olin tõeliselt üllatunud, sest, noh, ma enda arvates polnud seda teinud, sest ma polnud ta peale vihanegi olnud ja ilma vihata ma enda teada näägutada ei oska. Vaatasin siiski oma käitumismustri üle ja leitu hämmastas ennastki.
Ma küll päriselt ei näägutanud ta kallal, küll aga tegin sageli selliseid täiesti provotseerimata passiivagressiivseid märkuseid. Oluline oli just “täiesti provotseerimata”. Ma olin kaitsepositsioonil, kusjuures olin selle enda eest nii edukalt ära peitnud, et ei saanud sellest üldse aru! Teadvustatud mina üritas teda võtta uue inimesena, kes on vanem ja targem ja tõepoolest tore. Teadvustamata mina ootas iga hetk vana mustri kordumist ja andis igaks juhuks teisele preventatiivselt peksa.
See avastus lõi mu nii pahviks, et vastastikusel kokkuleppel katkestasime igasuguse suhtluse ära. Ma ei tea, kas tema seda kahetseb. Vahepeal tundub, et kahetseb. Mina kahetsen küll, aga tean, et kuni ma praegusele peegelpildile lahendust ei leia, ei oska ma temaga ilma passiivagressiivsuseta suhelda. Ma ei oska mitte oodata, millal ta seda mustrit kordab. Ma ei oska. See käib üle mu praeguste võimete.
See ei ole tema suhtes aus ja ma ei taha sellistel alustel suhelda. Ma ei taha suhelda, kui ma teen teisele liiga. Ja selline eeldamine on teisele liiga tegemine.
Tean ma täpselt, sest olen ise olnud situatsioonis, kus minust oodatakse kogu aeg mingit vana nõmedat mustrit ja antakse igaks juhuks verbaalselt pidevalt peksa.
Ma saan aru, miks kooliaegne sõber minust pidevalt “vana” mustrit ootas. Ta oli “hellaks” tehtud ja mingil hetkel oli tal lihtsam võtta seisukoht “e. ongi selline”. Sest võttes seisukoha “nii ta käitubki”, ei tule teise irratsionaalsus üllatusena ning see ei tee haiget.
Tean ma täpselt, sest see oli põhjus, miks ma vana armukese kohta säärase seisukoha võtsin. Et mitte rohkem haiget saada.
Ma saan aru, miks eks-armukesel üle viskas. Sest et mul viskas ka, kui minult kogu aeg negatiivset oodati ja igaks juhuks verbaalselt vastu hambaid anti.
Ma olen selles peeglis istunud tegelikult juba mitu kuud. Alati on peeglist tulnud lahendus. Nüüd peab ka tulema. Ja tulebki!
See on ju mul nina ees!
* Hea on näide on mu jaoks blogi üle lugemine. Vanasti võisin ma aastatetaguseid postitusi lugeda ja imestada, et ma olen ühel või teisel viisil mõelnud, aga ma mäletasin ja mõistsin oma “vana” mõtteloogikat, sest mingi loogika oli ju olemas. Nüüd, isegi, kui ma mäletan mõtteloogikat, ei saa ma sellest enam lihtsalt aru, see ei tundu mulle enam loogiline. Nagu võõra inimese tekste loeks.
Täna käisin uue (ja väga tegija) hääleseadja juures. Veendusin järjekordselt, et ma olen lootusetu kontrollimaniakk.
Uba on selles, et olen elu jooksul päris palju hääleseadet saanud, aga mitte kunagi süstemaatiliselt (nagu inimesed, kes laulu õpivad), vaid siiski suhteliselt juhuslikult, nagu (tasemega) kooris ikka.
Ma ei oska enam normaalselt häält teha, n-ö “lihtsalt” laulda, vaid proovin kahtteist asja korraga meeles pidada (kõrge suulagi, “maski” laulmine, õige hingamine, tugev diafragma jnejnejne).
A. pani mind täna sõna tõsises mõttes peadpidi vastu seina ning toolile kummargile, pea põlvede vahele, laulma. Ta nägi tund aega ränka vaeva, et ma unustaks ära kõik, mis seni õppinud olen ja usaldaks end, ei peaks vajalikuks end kogu aeg kontrollida.
Ja ma mõtlesin, et, huvitav, millal täpselt ma nii jäigaks muutusin? Kindlasti oli see mitu aastat tagasi, see on vist isegi rohkem kui viie aasta teema, aga MILLAL? Millal see täpselt juhtus?
Vanasti olin ma oluliselt mängulisem, minnalaskvam ja “pehmem”…
Ma tahan tagasi…
Muidu aga. Kuigi ma läksin just häält “üles” seadma, siis proovis A. allapoole ka. Ilmselt selle mõttega, et kuna mul on alumine register “käes”, siis mugavast alast alustades on lihtsam kõrgemale minna, n-ö positsiooni ehitada.
Enamasti on mu piir väikese oktaavi C (B on juba hääle ja sooja õhu segu), soodsa tuule ja hea planeetide seisuga olen korra puudutanud A-d.
Absoluutset kuulmist mul pole, tean lihtsalt, et D-st alates läheb ebamugavaks. Nii et vaatasin tunde järgi, et ohoo, päris madal, proovin veel ühe alla… okei, ühe veel… ühe veel… olgu, see on nüüd ikka KOLE madal, äkku lihtsalt kõrv valetab või hakkas seekord varem ebamugav, seda enam, et tund aega on mind “üles” seatud.
Kui soe õhk tuli, hakkas A. naerma ja näitas viimase häälega tehtud noodi klaveril ette…
Suure oktaavi F.
Meeskoori bass, siit ma tulen!
Leidsin sellise põneva artikli. Iga hinnaga inimestele meeldida püüdmisest ja sellest, milleni see viia võib.
Ütleme nii, et kogemused on sarnased.
Rohkem ma sel teemal esialgu peatuda ei kavatse, sest selleteemaline tüli on endaga veel lõpuni pidamata ja tulemusteni jõudmata. Aga ehk mõnel teisel korral, sest see on oluline.
Mul on praegu kurb olla.
Mõned arvavad, et inimesed ei muutu kunagi. Ilmselt mingid jooned ei muutugi, aga paljud käitumisjooned ja tõekspidamised võivad väga muutuda. Ma tean, sest minuga on nii juhtunud.
Vanasti ma elasin g-chati ja MSNi otsas. Suhtlesin väga paljude inimestega, oli palju draamasid jms. See langes lõpus kokku minu aktiivse blogimise aastatega ja lõppes samal ajal. Toona ma eeldasin, et inimesed on kogu aeg olemas ja vastavad mulle kohe. Ja kui ei vastanud, siis ma tegin Hirmsa Draama.
Ma sain hiljuti teraapias aru, miks see nii oli.
Ma nimelt tahtsin nii väga, et inimesed armastaks mind. Mitte romantilises mõttes, vaid et hooliks ja peaks oluliseks. See oli kõige alus, A ja O.
Ka näiteks kogu jura Teadagi-kellega põhines sellel samal – ma tahtsin temalt küll armastust, aga mitte romantilises mõttes, mitte suhet, lapsi ja kooselu. Ja ma tahtsin, et ta väljendaks seda kiindumust kogu aeg.
Teadagi-kes ei saanud sellest aru, sest eks sellest ongi keeruline aru saada ja paanitses kogu aeg, et ma tahan romantikat ja ükski mu seletus ei veennud teda ümber. Ja see tegi kohutavalt haiget.
Kogu selle emotsionaalse hullumaja taga, kus ma kõigiga kogu aeg tülis olin, mis oli veel mõned aastad tagasi, oli see lihtne soov.
Armastage mind!
Tingimusteta!
Ükskõik, mida ma teen!
Olge mu jaoks olemas!
Teraapias sain ma muidugi ka sellest aru, et olen seda soovi kogu aeg valesse kohta suunanud. Suunasin kõigile, kes ette jääsid, kuigi tegelikult soovisin ma seda lihtsalt omaenda perelt.
Teraapias sain aru ka sellest, et puudujääk ei olnud mitte tingimusteta armastusest (kaugel sellest!), vaid selle minule arusaadavast väljendusest. Lõppeks, kuigi mu soontes voolab tugev sorts vene verd, on ka minu perekond üles kasvanud kui eestlased, vanemad sündinud vahetult pärast sõda ja toonane kasvatus oligi selline, kus armastust ei tohtinud näidata, sest et rikub lapsed ära.
See oli see aeg, kus ma hakkasin oma eluaegseid valusaid suhteid emaga taaslooma. Praktiliselt nullist. Kuulama, kes ta on inimesena. Rääkima talle algusest peale oma asju ja minevikku. Tegema talle selgeks, et kui ma räägin valusatest aegadest, siis – isegi, kui ta oli kuidagi osaline – ma tõesti ei süüdista, vaid ma lihtsalt tahan, et ta kuuleks minu poolt ja minu nägemust. Sest et see on ka oluline, ma olen ka osaline selles elus. Ja et just Oma Lugu olen ma talle kõik see aeg rääkida tahtnud, kui me kuidagi suheldud ei saanud.
Sisuliselt saime oma emaga algusest peale tuttavaks, ema sai järsku (kusjuures tõesti järsku) aru, mida ma mõtlesin selle all, et “ma ei süüdista, ma räägin oma kogemust”. Ja ta hakkas kuulama. Neutraalselt.
Siis tuli välja, et see ongi see, mis on minule arusaadav väljendus tingimusteta armastusest. Meil oli kaks pikka ja sügavat vestlust ja siis oligi kõik, mul polnud rohkem vaja. Meie suhe on nüüd tugev, lähedane ja fantastiliselt hea. Igapäevaelulisi nääklemisi vahel ikka on, aga see ei muuda midagi.
Sarnane protsess isaga on alles pooleli, õigupoolest oli vahepeal täiesti surnud seisus, aga küll saab ka sellest asja. Enne pulmi ikka paraneb ära (juba kasvõi sel põhjusel, et enne pole pulmad mu puhul võimalikudki, kuni see lahendamata).
Sain toona ka sellest aru, et selline pidev internetisuhtlus on väga vale, sest me suhtleme paratamatult suuremas jaos oma projektsiooniga, mitte päris inimesega. Tekst, mis on ainus asi, mida netisuhtluses näeb, annab edastatavast infost edasi ca 10%, kõik muu on hääletoon, kehakeel, miimika, omad naljad, sarkasm, tõlgendused, projektsioonid. Toona ma võtsingi väga hoolikalt ette ja hakkasin netisuhtlust katkestama, olin kuude viisi MSNist eemal (või “appear offline”), panin end g-chatis igaveseks offline, jätsin aktiivse blogimise ja kommenteerimise ja võtsin telefonist maha kõik virtuaalelu märguanded. Suhtlesin internetis siis, kui selleks oli aega ja siis, kui mingil põhjusel tõesti reaalis/telefoni teel ei saanud.
Ehk siis – suunasin oma tingimusteta armastuse soovi sinna, kuhu see oleks kogu suunatud olema pidanud, sain vastuse ja lahenduse ning see osa teiste inimestega suhtlemisel kukkus kuidagi ära. Minu sõbrasuhted on toonase ajaga võrreldes hoopis teistsugused. Maadlemist vajavaid kohti on mul endiselt palju, ma ei oska ikka veel suhelda, aga armastuse otsimine ei ole enam teema.
Kui nüüd korra veel Teadagi-kelle juurde tagasi minna, siis üsna tõenäoline on, et ma oleks hakanud ka romantilist armastust tahtma ja ilmselt oli see komponendina ka juba toona mingil määral sees, aga just selles asi oligi, et see ei olnud peamine, sest peamine oli täitmata. Isegi, kui Teadagi-kes oleks mulle tahtnud romantilist armastust jagada, poleks sellest mitte midagi muutunud. Kogu jura oleks ikkagi olnud.
Ühesõnaga – kogu see teema sai tõepoolest lahenduse. Mitte nii, nagu ma vanasti “lahendasin” asju, et ignoreerisin või lükkasin vaiba alla, vaid tõesti lahendasin ära. Leidsin põhjuse, leidsin allika, leidsin lahenduse.
Aga nüüd on see häda, et ma võin vahepeal kasvõi kõrvade peal käia, aga inimesed ei usu seda. Mul on viimastel aastatel juhtunud väga mitu korda seda, et ma ausalt ei reageeri ka mitte sisimas kas üldse või siis reageerin teisiti kui vanasti, aga inimene ikka eeldab, et ma teen draamat. Seda ka siis, kui ma ütlen, et that’s not the case.
Ja vat sellise asja suhtes ei oska ma kuidagi seisukohta teha.
Sellele vastas muidugi R. nõnda: “vahel on isegi õigem sellistest inimestest eemale hoida, kes meie eilset mina mäletavad ja sellest kinni hoiavad. Neid ümber veenda on väga raske ning ma ise enda puhul vahel tajun, et selliste kontaktide puhul ka minus endas elustub miski sellest minevikust ja seda ma jälle väga ei taha.”
Tundub, et nii peabki tegema.
Ma ei ole kaamel, ma ei oska ega viitsi tõestada, et ma pole kaamel. Õigupoolest ma ei peagi seda tegema.
Aga mul on kahju, kui selline asi juhtub inimesega, kellega me oleme olnud head sõbrad koolist saati ning kellega oleme mitu puuda soola koos ära söönud.
Ma saan aru, miks inimesel on eelarvamused, ma olen neid selgelt põhjustanud, tunnistan isegi. Aga ma ei saa aru, miks ta neist kinni hoiab.
See on nagu lunastamatu süü. Märk, mille ma olen kunagi külge saanud, sest ma ausalt põhjustasin selle. Aga mis minust enam kunagi ei lahku.
Ma pole sellest ammu kirjutanud, sest selleks on rohkem privablogi.
Aga vahel tundub, et peaks seda ikkagi avalikumalt ka tegema, et tutvustada mitte-päris-korras peadega inimeste mõtteis toimuvat. Et äkki on kellelegi abi. Näiteks oma lähedastega suhtlemisel vms.
Mingi kasu on eluaegsest vaimlemisest olemas – see on mulle õpetanud võtteid, millega enda peas toimuvat päris hästi kaardistada. Aga oma häda on selles kah. Nimelt et kuna ma olen rõhuva osa ajast päriselt või näiliselt tasakaalus ja oskan endas toimuvat päris hästi kõrvalt näha ja analüüsida, ei suudeta hästi uskuda, et ma kogen seda valu ja pinget päriselt ja tõeliselt. Kuidagi väga tüüpiline on, et ma näiteks räägin kuu aega inimesele, et ma olen noatera peal ja hoian sisuliselt hammastega tasakaalust kinni – aga kui ma siis tõesti ära flipin, on see miskipärast suur üllatus.
Tegelikult ei ole sellised asjad ainult mõtlemise küsimus.
Ei, paljus on – lausa väga paljus! Aga see pole siiski ainus asi, mis määrab.
Asi on selles, et nendel erroritel on põhjused. Ma ei mõtle aktiveerivaid põhjuseid (“ma flippisin ära, sest keegi ütles mulle pahasti”), vaid errori tekkepõhjuseid (“ma flippisin tema lause peale ära, sest minus käivitus see ja too muster, mis on põhjustatud sellest ja tollest, mis… “). Neid positiivse mõtlemisega ei muuda. Positiivne mõtlemine muudab reaktsiooni, aga põhjus, miks see error sinna üldse tekib, jääb alles.
Ja see kipub välja lööma, kui seda väga kaua ignoreerida.
Kuidas tekkepõhjuseid ravida, mina ei tea. See ei tähenda, et ma ei taha, vaid et ma ei tea. Olen miljonil erineval viisil proovinud, mõni error on ka ravitud, aga on mõni, millega olen tõesti alla andnud.
See, et ma praegu näen tekkepõhjused läbi, ei ole alati piisav, et kogu seda eluaegset kupatust muuta.
Noh ja siis olen mina hädas sellise asjaga nagu suicide compulsion (mis see maakeeli on, mina ei tea). See ei tähenda mitte soovi surra, vaid seda, et on aegu, kus mulle tundub kõige loogilisem, ei, vajalikum… kõige õigem tegu end tappa. Mitte, et ma tahaks, vaid et seda peab tegema. Sest et see on õige. See on loogiline.
Ja selles mõttes puudub igasugune traagika! See on umbes sama loogiline ja vajalik nagu vetsus käimine.
Noh ja kui kaks kuud on su kuklasopis sulle sosistatud*, et tegelikult sa ikkagi peaksid… vat siis mingil hetkel enam ei aita teadmisest, et see kuklasopi sina on psychobitch, vaid sa hakkad seda uskuma.
Et ongi loogiline ja õige.
Lõppeks on ta ju sina ise… Kaua sa ennast ignoreerid?
Nii. Ja sellest ei saa kellelegi rääkida, sest et siis ma manipuleerin ja tahan tähelepanu. Aga ei ole! S.t. ma olen ka manipuleerimise ja tähelepanu pärast sellist juttu rääkinud, aga see on täiesti teine asi! Ausalt! Just see teeb asja kõige õudsemaks, et sellel EI OLE traagikat taga, vaid et see tundub nii… normaalne.
Kui kuradi palju lihtsam on seda valu ja ängi taluda, kui sul on reaalsed põhjused!
Ma olen takkajärgi veendunud, et vähemalt poole oma minevikudraamadest mõtlesin ma välja ja tekitasin konkreetselt selleks, et selleks juba eksisteerivaks ängiks oleks käegakatsutav põhjus!
Natuke kahju lausa, et ma selle skeemi läbi nägin, sest nüüd tuleb seda läbi elada ilma draamadeta…
Teate, kui keeruline on elada nii, et mingi osa sinust saab aru, et teine osa sinust peksab täiesti segast? Ja et see arusaamine ei tähenda, et teise poole äng vähem valus oleks kogeda? Ja et kuna see äng on tõeline, ehe ja kogetav, siis ei suuda seda esimest poolt alati uskuda (“see pole päris!”), sest et mingi põhjus ju selleks valuks olema peab ja kui ma seda kogen, siis see ju on päris?
Et miks ma seda kirjutan.
Sest et ma soovin, et nende inimesteni, kel ei ole sadat psüühikahäiret, millega rinda pista (vaid on näiteks ainult kaks), jõuaks kuidagi ka see, et sinna, et teine on katki, ei saa alati midagi teha.
See ei ole katkiolija süü (v-o kunagi isegi osaliselt oli**), ammugi mitte kõrvalseisja süü. Ka siis ei ole see kõrvalseisja süü, kui kõrvalseisja on juhuslikult katkiste kohtade aktiveerija*** – võimalusel võiks aktiveerija ja aktiveeritav mitte suhelda, et katkist kohta mitte talluda, aga see, et seal on katkine koht, ei ole aktiveerija süü.
Vahel on kusagil midagi nii metsa läinud, et ei saagi midagi teha.
Ei saagi.
See “ei saagi” tähendab seda, et ei peakski midagi tegema.
Lihtsalt aktsepteeri, et on inimesed, kellel on aegu, mil nad käivad läbi kohtadest, millest sa aru ei saa.
Sa ei peagi sellest aru saama. Ja sa täna õnne, et sa sellest aru ei saa.
Aga palun pea meeles, et see, et sina aru ei saa, ei tähenda, et see ei ole teise jaoks tõeline.
See, et sinul sellist katkist kohta ei ole, ei tähenda, et teise oma on tühine.
Või see, et sinul oli see koht katki ja sa said sellest üle, ei tähenda, et teine peaks sellest samamoodi üle saama või et ta üldse kunagi saab. Meil on kõigil erinevad tugevad küljed.
Mida sa saad teha – ära süüdista teist selles, kui ta oma kuklasopi psychobitchi uskuma jääb. Sa jääksid kah, kui sind keegi, kes sind, sinu nõrkuseid ja vastuväiteid kõige paremini tunneb, selles kuude viisi veenaks. Raudselt jääksid. Sul lihtsalt ei ela selline tegelane kuklas. Aga see, et sinul säärast igapäevast kaaslast ei ole, ei tähenda, et see teise jaoks tõeline pole.
Sellest mõistmisest on mõlemale kasu, sest see sõlmib teid lahti.
Nagu mu vend mulle kunagi ütles: “Ma tunnistan ausalt, et ma ei saa aru, mis sinuga toimub, aga ma saan sellest aru, et sul on vahel väga-väga halb olla”.
Teate, see on kõige ilusam ja justnimelt vajalikum asi, mida ta mulle terve elu jooksul üldse öelnud on.
Aga ära sina seda psychobitchi usu. Palun pea meeles, et su sõber või lähedane on üks ja seesama inimene ka siis, kui ta parasjagu läbi käib neist kohtadest, mida sa ei mõista. Ära mine temaga kaasa (kuigi ta ilmselt üritab sind kaasa haarata), ole targem. Aga ütle talle, et sa oled teisel pool olemas.
Sest su sõber või lähedane vajab kõige rohkem teadmist, et sina ei kao ära, kui ta oma aukudest läbi käib. Kui mul kunagi väga halb oli, kirjutas mu sõber mulle: “Ma hoian mõttes kätt su õlal, kui oma põrgust läbi käid. Ma ootan sind teisel pool”. Ei tulnud draamasse kaasa, õigupoolest jättis ta mu oma halasse päris üksi, sest tal lihtsviisiliselt ei olnud enda elus ressurssi, mida mulle jagada.
Aga see teadmine, et ta on olemas, kui mul on jälle parem, oli ääretult toetav.
Mida paljud mitte-päris-korras-peaga inimesed teevad ja mida mina olen ka alles viimasel ajal õppinud vältima(ja siiani ei tule alati välja!), on kõrvalolija sisuline asjasse segamine. No nt seesama – draama tekitamine, et oleks põhjus end halvasti tunda (sest tunne on juba olemas). Tüli norimine. Süüdistamine. Manipuleerimine. Enese haledaks tegemine.
Ma ei mõtle siinkohal mitte rääkimist stiilis “mul on hetkel pask” (mis on lihtsalt hetkeolukorra konstateerimine), vaid… noh… halisemist.
Nii et arusaadavalt on selliseks asjaks vaja elukogemust ja äärmiselt suurt emotsionaalset intelligentsi. Äärmiselt suurt. Nii et täiesti võib olla, et sa ei suuda seda taluda. Seda kõike on liialt palju.
Palun saa aru, et see on täiesti normaalne!
Ainult et sellisel juhul ole pai ja loobu suhtlemisest. Tee teile mõlemale teene.
See on pikas perspektiivis igal juhul parim valik.
Usu, ka katkiolija ei soovi sind hulluks ajada!
Kaitse ennast ja tunne oma piire, aga anna ka katkiolijale õigus katki olla.
Sest et see ongi tegelikult empaatia.
* piltlikult, eksole, ideena. Ma ei kuule hääli.
** mina nt olin emo-kid before it was cool ja sõna tõsises mõttes tekitasin endale pubekana päris mitu väga lollakat mõttemustrit. Ma tahtsin olla Huvitav Inimene – ja pole midagi huvitavamat kui Traagiline Sassis Hingega Kannataja. Lihtsalt et nüüd, pool elu hiljem, on neid mustreid pea võimatu muuta, sest et nüüd on peal KOGEMUSED! Ja Traagiline Sassis Hingega Kannataja võib kohati huvitav olla küll, aga peamiselt on see totaalne ajun*** nii endale kui ümbritsevatele. Not cool!
*** nt minu puhul oli seda teadagi-kes
Järgneb seosetu jutt, nagu parasjagu torust tuleb.
Mind ikka ja jälle hämmastab igasugu uhuude eeldus, et need, kes nende vaadet ei jaga, ei ole asja uurinud või enda jaoks selgeks teinud.
Tihti kasutavad seda teatud v-tähega algava protseduuri vastased, aga et mitte kurja välja kutsuda, ma seda sõna välja ei kirjuta.
Aga ka üks mu hipisõbrannast homöopaatiausuline, kellele ma korduvalt ütlesin, et jätame selle teema, me ei jõua sel teemal iial ühele nõule, ütles, et ma ei peaks nii negatiivselt meelestatud olema, kui ma asjasse süvenen, siis ma hakkan kindlalt ka seda pooldama.
Asi on selles, et oli tegelikult aeg, kus ma tõesti süvenesin teemasse, nagu mul kombeks on. Lihtsalt et ma uurisin tõesti mõlema poole argumente (mitte ühe poole), kasutasin allikakriitilisust ja, eksole, 6. klassi bioloogia-ja keemiaalaseid teadmisi. Ja justnimelt homöopaatia pooldajate jutt oli see, mis mind veenas, et tegu on jamaga.
Pooldajate. Mitte vastaste. Kui teema väidetavad eksperdid ikka suudavad vastuollu minna eelkõige just iseenda jutuga (elementaarsetest loodusseadustest me ei räägigi), siis ei ole nagu eriti vaja vastaste juttu enam lugedagi. Pooldaja, väidetav ekspert, on end täitsa siseseisvalt tugevalt diskrediteerinud*.
Miskipärast on need uhuud, kes on väidetavalt mingit tervisealast teemat (nt seesama v-tähega asi) uurinud, täpselt samad, kes said koolis bioloogias ja keemias jeeli-jeeli kolmesid. Aga nüüd on järsku suuremad eksperdid ja avatuma pilguga kui inimesed, kes neid alasid süvitsi õpivad, kaitseid teevad ja ninapidi juures on.
Nad ei jaga loogikareegleid ja eksivad kõige elementaarsemate uurimismeetodite vastu (no nt seesama allikakriitilisus). Nad ei saa aru, mida millestki järeldada saab ja mida kindlasti ei saa (kui palju kordi olen ma pidanud uhuudele seletama, et keegi pole otse öelnud, et su väide on vale, lihtsalt et põhjendused, mis sa tood oma väidete kinnituseks ei päde, neis on mingi loogikahüpe (nt et korrelatsioon ei näita alati sõltuvust või tegeled sa kirsinoppimisega) – mõtle läbi ja tule uute ja paremate põhjendustega, seni pole mõtet oodata, et keegi mõtlemisvõimeline inimene su juttu tõsiselt võtab). Teaduslikku meetodit, mille puhul millegi uuega välja tulija IGA väidet hakatakse ründama ja ümber lükkama, et see kuulub asja juurde, seda tehakse absoluutselt kõigiga, ja sinu asi on need rünnakud elegantselt pareerida, tõlgendatakse Suure Tõe Kuulutaja tagakiusamisena.
Mis näitab, et teemat ei jagata kõige lihtsamal tasemel. Isegi sellest ei saada aru, kuidas protsess käib!
Aga ometi ollakse suurem ekspert ja rohkem uurinud.
Täiesti müstika, mis teed pidi saavad inimeste mõtted käia.
Noh ja see on minu elu suur needus. Olla uhuude seas “teaduseusku” (tsitaat) ja teadlaste seas totaalne uhuu. Mistõttu üht poolt endas pean ma kogu aeg maha vaikima.
Ma olen peast öko, sest et esiteks keskkonnamõju, teiseks lihtsalt meeldib (nt ise mökerdada) ja kolmandaks natuke ka budistlik eetika (võta vähe ruumi), aga ökokogukondade kokkutulekul olen pidevas mentaalses facepalmis, sest et ülejäänud seltskond korjab surmtõsiselt allkirju chemtrailide vastu.
Mulle meeldib idee kandelinast, sest et esiteks meeldib see mulle visuaalselt, teiseks tundub mugav nii lapsele kui emale ja kolmandaks, noh, psühholoogiliselt ei saa see, kui laps on ema vastas, paha teha, pigem head. Aga sellega käib raudselt kaasas see asi, mida ma välja kirjutada ei taha. Ja kui julgen mainida, et LOOMULIKULT kavatsen ma seda v-asja teha, saan ma teada, et ma olen ajupestud ja ei ole teemat uurinud. Ja et ma ei hooli.
Noh ja teistpidi ei saa ma mõtlemisvõimega seltskonnas just seepärast mainida ei oma ökondust ega kandelina-lembust. Sest et kohe eeldatakse, et ma olen ühtlasi ka v-vastane, homöopaat ja mida kõike. Ja hakatakse MINU kallal norima.
Ja ma ei viitsi.
Miks ma pean pareerima rünnakuid, kohati vägagi jõhkraid, millel pole minu ja minu vaadetega miskit pistmist?
Ma ei taha, et mind asja eest, teist taga rünnatakse ja peetakse mõtlemisvõimetuks idioodiks ja vandenõuteoreetikuks ainult seetõttu, et ma suurema osa koristamisest sooda, äädika, kuuma vee ja apelsiniõliga ära teen.
Asja ei paranda ka see, et ma praegu massaaži õpin. Täpselt samamoodi pool-uhuu asi. Mõttes, et massaažil on psühholoogia-moment tugevalt sees, sest et see kaasab inimese puudutamist, usaldamist jne. Ja sellega võiks arvestada, ainult füüsiline massaaž on kole mehaaniline.
Aga kui saaks seda kõike ilma suurema uhuuta ja energiajututa, küll oleks tore.
Mingi kunagine nõia-ella ütles, et minu eluülesandeks olevat vastandite ühendamine. Ühendada emotsionaalsus mõistuse häälega. Ühendada tunnetuslikkus (heas mõttes) materiaalsega.
No, võta või jäta, kõike eelnenut arvestades tundub, et täpselt selline asi mul ees ongi.
Kuidas saan ma olla nii, milleni on mind viinud minu isiklikud äratundmised – ühe jalaga kummassegi maailma, ilma, et peaksin kumbagi poolt endas varjama, kaitsma või midagi endasse mittepuutuvat seletama?
* tegelikult on homöopaatias üks nüanss, mis mulle meeldib. Nimelt see, et patsient kuulatakse täiesti ära ja vaadatakse üle tema lähiajalugu. See seob otseselt inimese peas tema harjumused ja haiguse. Aga milleks on pärast seda vaja megakalli raha eest suhkruterasid sisse süüa, beats me.
mul on jälle üks teema kaua peas ringelnud, aga ei suuda seda kuidagi ära sõnastada. aga viimase aja sündmused on selle Eriti Aktiivseks teinud.
järgneb Totaalne Uhuu. karmad ja värgid jne, lugeda omal vastutusel.
põhimõtteliselt hoian ma viimasel ajal (tähenduses: viimased aastad) väga omaette, kookonisse.
üheks oluliseks põhjuseks on see, et ma ei suuda hästi seisukohta võtta oma veel paari aasta taguste (või varasemate) väljaütlemiste ja seisukohtade osas. ma olen ikka elus niivõrd palju iba ajanud, et…
teiseks on see, et kuna ma olen erakordselt mõjutatav inimene ja ma olen liiga usaldav olnud, olen ma suhelnud kohati päris katkiste inimestega. mis on omakorda olnud põhjus, miks ma ise olen iba ajanud – olen ju kopeerinud teiste arvamusi.
olen märganud nii enda kui paljude teiste pealt, et sageli käib inimese areng teatud mõttes tsüklitena.
disclaimer: see ei käi kõigi kohta, lihtsalt ma olen järgnevat mustrit näinud päris palju.
esimene aste on see, kus omadega ummikusse jõudnud inimene avastab vaimsuse. hakkab tegelema saja ja ühe asjaga, jooga, vabastav hingamine, praktikad, sütelkõnd, loeb igasugu tarku raamatuid – you name it. ja ta saab abi! ta saab päriselt abi! tal hakkab parem! inimene satub teatud mõttes eufooriasse ja kukub usku kuulutama. ta kuulutab oma vaimsust kõigile, eriti neile, keda näeb ummikus olevat. sest et ta teab tõde!
jubedalt närvidele käiv, aga oma olemuselt absoluutselt süütu usukuulutamine.
ja siis juhtub mingil hetkel see, et inimene lajatatakse algusesse tagasi, ta pea samasuguses ummikus, kus oli alguses, enne vaimlema hakkamist. sest et esimese eufooriaga ei jõudnud ta midagi teha sisuliselt, ainult väga pinnapealselt.
siis hakkab vaimleja kõigega otsast pihta, aga seekord päriselt. ta näeb sittakanti vaeva, uurib ja puurib teemat, teoretiseerib, üritab mõista, mis toimub. ja aeglaselt, aga kindlalt, hakkab tal parem. ta jõuab kuhugi, tal on tulemusi.
ja siis muutub vaimleja üleolevaks nende suhtes, kes asjaga EI TEGELE. sest et tema, eksole, teab, kuidas asjad käivad. tal on kogemused. ta on VAEVA NÄINUD.
seega need, kes on ummikus, ei näe vaeva. nad ei tahagi välja ronida! hah!
totaalne ülbus. ja kõige hullem on see, et tegemist on vaimse ülbusega. vaimsust kasutatakse relvana millekski, mis on kogu idee täpne vastand – vaimsust kasutatakse oma ego kergitamiseks.
roosad tädid.
ja mina.
jah, mina olin roosa tädi. ja kuna ma kardan, et olen siiani, siis olengi vait, sest minu arvamus sellise käitumise kohta pole muutunud. ma lihtsalt ei suutnud enda silmas pindu näha varem.
siis juhtub see, et vaimleja kukub algusesse tagasi.
ei, mitte ülbitsemise pärast. vaid seepärast, et töö, mis ta seni teinud on, on pooleli.
tegelikult on tulemused olemas igas astmes, kunagi pole tagasikukkumine 100%. alati on midagi Päriselt Ära Õpitud.
lihtsalt et…
mingil hetkel, piisavalt sügavale jõudes, tuleb silmitsi olla sellega, mis on pärit suguvõsast. igasugused veendumused ja hoiakud, mida antakse edasi põlvest põlve. need veendumused, sageli sõnatud, pigem sellised ideed, on identiteedi tasandil – ja see on sügavam kui uskumused, käitumine, taipamised vms. ehk siis – vaimleja võib olla päriselt taibanud mingeid sügavaid tõdesid, aga kui sellised Eriti Raudsed Uskumused lähevad vastuollu identiteedi tasandil olevate sõnatute hoiakutega, siis võib enesele mantrana korrata misiganes vaimset tõde, see lihtsalt ei tööta, sest konflikt tekib olemasolemise tasandil.
ja eriti kui siis näiteks jõuda olukorda, kus kaks säärast sõnatut ideed lähevad omavahel vastuollu ning samal ajal tähendab emmast-kummast loobumine kas seda, et vaimlejat ei tohi olemas olla või et ta PEAB end tapma (ja kogu see konflikt käib identiteedi tasandil), on suht peetis seis. vaimleja kasutab siis kõiki teadaolevaid praktikaid ja muid vahendeid, et seda lahendada, aga, eksole, need ei lähe piisavalt sügavale.
vaimleja avastab, et ta on vaimeldes teinud mingil eriti fundamentaalsel tasandil läbiva vea. no nt tundeid lahendades ja alla surudes on pealtnäha sama tulemus, vahet teeb teadlikkusega, aga teadlikkus, eksole, kasvab ainult siis, kui tunded on lahendatud. mis tähendab, et kui lahendamise asemel päriselt tegeleda tunnete allasurumisega, tegeleb vaimleja soovmõtlemisega (oh, kus ma nüüd muudkui aga lahendan!) ja, mis kõige hullem, vaimleja loob sellega enda peas korraliku “sõlme”.
seista silmitsi sellega, et suurem osa sinu viimaste aastate tegevusest on olnud enesepettus, on päris kole.
siis võib tekkida olukord, kus hulluks minemise eest hakkab vaimleja kasutama mingit hirmus ebavaimset meetodit. no näiteks hoiab ta end täiesti teadlikult kogu aeg pea hullumeelselt mõtlemas, ükskõik, millest, sest kui pähe saabub vaikus, tähendab see enesele surmaotsust. tal on surmahirm.
inimesel lihtsalt ei ole seda julgust või jõudu, et läbi minna. ta teab teoreetiliselt, et sealt SAAB läbi, aga seda surmahirm on täiesti seljaaju tasandil ja selle vastu ei saa. tal on kogemusi, et seda ignoreerida püüdes tegeleb ta enesepetmisega ja “sõlmib” muudkui “sõlmi” juurde oma peas.
intelligentsemad isendid on juba varem selleni jõudnud (päris intelligentsed pole muidugi kunagi alustanudki), aga lollimad taipavad alles nüüd, et. nad. ei. tea. sittagi.
ei endast ega teistest, rääkimata vaimsest arengust.
hiljemalt siis lõpetab inimene vaimse möla ajamise igal võimalikul ja võimatul juhul ja päris kindlasti lõpetab ta teiste inimeste ja nende tegude kommenteerimise ja arvustamise.
ta on näinud, et ummikusse võib jõuda ka siis, kui olla PÄRISELT endaga tööd teinud, ta on näinud, et igasuguste mittevaimsete võtete kasutamisel võib olla mingi väga oluline põhjus. ta on näinud, et isegi idee järgi hea tunnetuse, taipamise ja läbinägelikkusega inimesed võivad väga korralikult puusse panna oma hinnangutega. ta on näinud, et inimesed, kes elu sees ühtki Tarka Raamatut lugenud pole või mingit praktikat teinud, võivad olla rohkem Päris ja oma taipamistega kaugemal kui vaimsusest kaagutajad. ta on näinud (väga palju!), kuidas vaimsed ülbitsejad, kes räägivad teadlikkusest ja sellest, kuidas keskmine inimene on automaat, võivad olla väga hullud emotsioneerijad. et inimesed, kes räägivad teadlikkusest ja oma hirmudele otsa vaatamisest, ei suuda enda suhtes ausad olla, kui see paneb kahtluse alla nende pildi enestest.
ta ei tea kunagi, mis seisus on teine inimene. ta ei tea, kui palju ta on läbi teinud. ta ei tea iialgi, mis põhjusel teine teeb midagi. täiesti absurdsed asjad võivad olla vajalikud ja kasulikud.
põhimõtteliselt taandubki asi sellele, et kui teine sind otse ei kahjusta, siis ei ole see sinu asi. ära arvusta teise valikuid ja tegevusi. sa ei tea tausta. sa ei tea midagi.
ja loomulikult tulevad siis, kui ta on kaks aastat hoidunud end sidumast igasuguse vaimlemisega, üritades eelkõige mingitki sotti saada oma seisust, pekki see lahendamine, roosad tädid, kes on faasis üks või kaks ja kukuvad kaagutama, õpetama, arvustama ning hinnanguid jagama.
karma kuubis, ütleks selle peale…
Vat selline elukas elab minu sees: laiskuse- ja näljakoll. Ma õpin teda siin viimasel ajal tundma, et hakata temaga koostööd tegema. Panin talle nimeks Kollu 🙂
Põhjus on sel joonistamisel ka. Teraapiline.
Nimelt jäi mul omal ajal suitsetamine viimaks ilma igasuguste probleemideta maha, kui võtsin hoiaku, et ega mina ega minu keha ometi mürki taha, see, kes tahab, on minu nikotiinisõltuvus* ehk nikotiinikollike. Kujutasin teda väga elavalt ette ka ja joonistasin üles ja puha. Tookord lihtsalt ei leidnud võimalust skännimiseks ja seepärast pole teda jäädvustatud. Kui siis paar korda tuligi mingi aje suitsetada, sain aru, et, näe, koll on näljane. Eriti naljakas oli, et mul tekkis nikotiinikollikese suhtes viimaks ülisuur kaastunne. Lohutasin teda, kui ta näljane oli ja puha.
Ilmselt oli see just kaastunne omaenda nõrkuse vastu, mis sihile viis. Sest ma ei tea kedagi teist, kel suitsetamisest loobumine oleks käinud nii lihtsalt ja eelkõige just kindlalt. Mul ei ole hirmu ka, et ma kunagi veel suitsetama hakkan. Mina ju ei taha mürki 🙂
Nii et ma loodan oma rasva- ja laiskusekolliga midagi sarnast saavutada. Mina ju olen tubli, virk ja kraps ja ei ole mingit põhjust, miks ma enda elukvaliteeti kogu aeg saboteerima peaks. Ma lihtsalt samastun sageli Kolluga 🙂
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 