Category Archives: horoskoopia

tänases astroklubis mängiti läbi minu sünnikaarti. ja, noh… jah. see oli ikka tõsine töö, tõesti. mul hakkas vahepeal osalejatest kahju lausa…

* kõik kaardi osapooled vaidlesid omavahel kui segased. aga kuna tegemist oli minu sünnikaardi, piltlikult öeldes hingepildiga, sain mina kõigist väga hästi aru, ükskõik, milline vastuolu ka poleks olnud… ja nüüd kujutage, palun, seda segadust ette minu sisse. igapäevaselt. ime siis, et ma uhuundusega tegelen – ainus võimalus mingitki tasakaalu leida…

* kõige jaburam oli see, kui Planeedid hakkasid ütlema laused, mida ise enda kohta kirjutanud olen. viitsiks ma otsida, võiks nii sellest kui vanast blogist mõndagi täna öeldut leida. sealjuures on vaid üks osalejatest mind rohkem kui kaks korda näinud.

* silma torkas see, et Planeedid üritasid mängida hoopis muud rolli. veenus (11. majas) oli sisuliselt merkuur (kes omakorda püsis vait), neptuun täitis jupiteri rolli, jupiter oli saturn, pluuto aga neptuun. marss oli rohkem veenus, kuu käitus kui marss ja eris mängis päikest.

* päikest ennast alguses kaardis polnudki loosi tahtel, kui ta roll hiljem võeti, oli ta tükk aega vait ja hoidis peast kinni. ehtne 12. maja päike, eksole… aga kõige võimsam hetk oligi minu jaoks, kui ta pärast pikka vaikimist ja varjumist astus kaardi keskele ja palus Planeetidel eraldi nende õiged rollid tagasi võtta. sest et tema ei saa muidu õige Päike olla… mul tulid pisarad silmi selle peale…

* kui muidu lõpetatakse kaardi läbimängimine alati siis, kui kõik on nõus, et tasakaal on saavutatud, siis seekord peaaegu-lõpetati kaks korda… ja jälle hakkas vaidlus otsast peale. ka lõplik taskaal oli habras…

* mitu kohta olid ka sellised, kus end nii hästi ära tundsin, et pidin end rõngasse naerma. seesama kardinaalristi vastuolu tuli väga eduliselt välja. näiteks ärritus kitse lõunasõlm alati, kui naiselikud Planeedid (kuu ja veenus) rääkisid. teiselt poolt üritasid iga kardinaalmärgi planeedid mingeid kampasid moodustada. tuletan meelde, et tegemist oli ühe inimese kaardiga… ja see on see, mida astroloom ikka nokib… et ma vahel üritan ühte osa ristist maha salata või ignoreerida… näiteks ignoreerida vähi otsa (päike-põhjasõlm-merkuur) ja rõhutada jäära otsa (kuu-eris-MC)… või vastupidi…

* kõige üllatavam oligi aga roll, mida hakkas mängima veenus. veenus oli muidugi ehtne kaksikute märgi esindaja, ei liha ega kala, kõikuv kui joodik tormituules ja lobises kui spordikommentaator… aga ta oli võti. tema oli vastuolude lahendaja selle ajani, kui Päike oma rolli lõpuks omaks võttis. sealjuures oli ta üsna… ebatüüpiline… kuidagi väga sügav oma vastuolulisuses.

väga palju olulisi asju sai täna. seedimist pikemaks ajaks…

Advertisements

vahel on mu käest küsitud, et kas ma tõesti USUN astroloogiat. ja katsu siis inimesele selgeks teha, et ei, ei USU. päris kindlasti ei arva ma, et ükski taevakeha MÕJUTAKS inimesi või MÕJUTAKS inimesi see, et antud taevakeha mingis suvalises punktis hetkel asub maa pealt vaadatuna. no tõesti noh… katsuge olla nüüd…

pigem võiks kaarte nimetada teatud mõttes peegelduseks. sealjuures peegeldab kaart ainult algseisu, see, kuidas asi viimaks selles reaaluses väljendub, on kinni juba inimeses endas. igal aspektil on väljendumisvõimaluste tasemeid palju, madalast väga kõrgeni, valik on inimesel… ja samuti on inimese teadlikkuse ja tahte valida, kas aspekt üldse löögile pääseb.

seega pole mõtet alla sünnikaardi üldse vaatama hakatagi (nt jagada inimesi 12 selgepiirilisse gruppi). et seda teha ei saa, tean väga hästi omaenda sünnikaardi pealt, mis vastuoludest pungil. kumba poolt neist vastuoludest väljendada, on minu valik… muuseas, minus on tegelikult teatud ürgvähjalikud jooned väga tugevalt esindatud. lihtsalt et nagu mul vähk kaardis peidus on, pesitsedes 12. majas ja saades mujalt ainult pingeaspekte, nii peidan ka mina selle osa endast tihti nii ära, et ainult lähimad inimesed sellest üldse teavad.

nii et sünnikaart on nagu algne tööpilt… ja sellele annab täiesti rahus teha midagi SWOT laadset… ning hakata siis suunama oma soovitud suunas. kasutades tugevusi, arendades nõrku külgi… just see on põhjus, miks on täiesti mõttetu igasugune ennustamine. ennustada põhimõtteliselt ju isegi saab, aga ainult automaatidele, kel enda tahe ja teadlikkus puudub… kel natukenegi oidu pääkolus, hakkab juba ise suunama oma teed (iseasi, kas kasulikus suunas)… valgustunutele aga sünnikaarte ei tehtagi, sest et lihtsalt pole mingit mõtet…

nii et, ei… ma ei USU astroloogiat. ma lihtsalt kasutan seda vahel naljategemiseks, aga enamasti enda sisse vaatamiseks. sest et see on üks suur sümbolismi vorm.

ma pole sugugi ainus, kes vaatleb asju sedasorti viisil, millest 99.9% astrovastastest (ega ka astrohuvilistest, kui nii võtta) kuulnudki pole. see koolkond on täiesti olemas ja väga tugev, lihtsalt et ükski sellistest ajalehtedesse asju ei kirjuta…

sest et avalik haltuura ja salateadmised on kaks vääääga erinevat asja…


teie, kes iganes te olete, kes naisteportaalidesse ja ajalehtedesse horoskoope kirjutate. ma protesteerin!!! ma loen juba aastaid jäära horoskoopi, sest ei vähkide omad on nii kuramuse igavad. tehtagu uuesti!

—————-

edit: ühtlasi võite kaljukitsede horoskoobid kah ümber teha, arvas t.

edit 2:  … ja veevalajate


See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

iseenesest on järgnev jutt mul peas juba mitu kuud haudunud, aga kirjutamiseks sain teatud määral inspiratsiooni nirti viimasest sissekandest (peakirjaga 14. august) – ja ma endiselt ei taha trackbacke, seega konkreetsele sissekandele ei lingi. blogiomanik saab niikuinii teada.

nirti pajatas piiridest (ma nimetan neid ‘raamideks’), mida inimesed või ühiskond talle ja kõigile teistele ette või peale topib. minu jaoks isiklikult seostuvad needsamad piirid tugevalt keskpärasusega. keskmise inimese keskmise keskpärasusega. ning kõik, kes mind vähegi tunnevad, teavad, kuidas ma nende raamide vastu olen põtkinud…

raamid ei meeldi mulle endiselt, kui neid üritatakse mulle peale suruda. küll aga olen ma asjana iseeneses hakanud hindama tavalisust ja keskpärasust. ilma igasuguse naljata. ja mitte, et ma keskel just oleksin eriti tihti, aga kui olen, tunnen end seal tõepoolest kõige etemini.

tõsi, hea on see vaid siis, kui tavaline-olemises on olemas paindlikkus ehk võime liikuda keskelt mõlemale poole. kui teadmine ja kogemus äärmustest on olemas ning keskel-olemine on läbitunnetatud ja -mõeldud valik, mitte kohustus või pealesunnitud raam. mul on vabadus olla tavaline ja keskpärane inimene, sest et ma tunnetan selles harmooniat…

lõpetuseks tsiteeriks astrolooma, kellega sel teemal rääkisin ja kes seda mõtet oma piltlikus keeles imeilusalt väljendas

T: Sinu puhul on see küll väga varane avastus, sest see Suur Rist* Su kaardis teeb selle lihtsalt õige kähku selgeks :))) Mul oli sama… See Suure Risti keskel taskaalus püsimine, tähendabki, jah, et andurid oleks vabad ja tundlikud – timmid skaalal selle välja nagu vaja – ja mitte hirmuga, et läheb paigast ära ja väriseva käega – vaid, silmad kinni, võid usaldada, et kõik toimib ja Raadio ei ole hommikuks kõige täiega kadunud… Et võid usaldada kõike muudki just nii, nagu usaldad oma südant õhtul magama minnes, et ta ei lakka löömast, kui Sa vahepeal ei kontrolli…

* mu sünnikaart on sisuliselt kardinaalristile üles ehitatud. ehk siis on mul komme end ise neljaks kiskuda, kui tasakaalu-tunnetus vähegi ära kaob.

ühest foorumist leidsin:

Autor: Vähi abikaasa juba sada aastat
Aeg:   04-18-08 14:55

Muide, vähk suhtleb paljude inimestega nii, et neil tekib usk, et vähk on neisse armunud. Tema ise ei saa sellest üldse aru. Tema arust on see täiesti süütu sõprus. Kui keegi tuleb talle mingeid nõudmisi esitama, siis on ta üdini solvunud ja selles inimeses pettunud.

no ei ole võimalik! minuga juhtub pidevalt nii 😀

pidevalt juhtub, et keegi arvab, et ma löön külge või olen lausa ära armunud (jne, teate küll, aga seda ma ei maini, kuna siiani urisen selle peale – mis siis, et see aasta tagasi oli) ning see arvamus tuleb mulle täie üllatusena. teine asi, mis juhtub sageli, on see, et teine lööb külge ja võrgutab enda arvates nii et maa must ja mina olen sinisilmselt arvamusel, et no kerge flirt ehk on, aga ega ma talle ju tegelikult eriti meeldi, see rohkem niisama. ning hiljem, takkajärgi, taipan, et ossaaaa… ja, noh, sellest ei tasu üldse rääkida, et mul pole kunagi ühtegi suhet olnud – sellest lausest on juba omaette ‘parool’ kujunenud 😛