vahel on mu käest küsitud, et kas ma tõesti USUN astroloogiat. ja katsu siis inimesele selgeks teha, et ei, ei USU. päris kindlasti ei arva ma, et ükski taevakeha MÕJUTAKS inimesi või MÕJUTAKS inimesi see, et antud taevakeha mingis suvalises punktis hetkel asub maa pealt vaadatuna. no tõesti noh… katsuge olla nüüd…
põmst on kaardid (nii astro kui taro) mu jaoks teatud meditatsiooniobjektid. umbes, et võtad tähendused kokku ning siis mediteerid neil sümbolitel. nii saab teinekord päris huvitavaid mõtteid.
nii et, ei… ma ei USU astroloogiat. ma lihtsalt kasutan seda vahel naljategemiseks, aga enamasti enda sisse vaatamiseks. sest et see on üks suur sümbolismi vorm.
ma pole sugugi ainus, kes vaatleb asju sedasorti viisil, millest 99.9% astrovastastest (ega ka astrohuvilistest, kui nii võtta) kuulnudki pole. see koolkond on täiesti olemas ja väga tugev, lihtsalt et ükski sellistest ajalehtedesse asju ei kirjuta…
teie, kes iganes te olete, kes naisteportaalidesse ja ajalehtedesse horoskoope kirjutate. ma protesteerin!!! ma loen juba aastaid jäära horoskoopi, sest ei vähkide omad on nii kuramuse igavad. tehtagu uuesti!
—————-
edit: ühtlasi võite kaljukitsede horoskoobid kah ümber teha, arvas t.
edit 2: … ja veevalajate
iseenesest on järgnev jutt mul peas juba mitu kuud haudunud, aga kirjutamiseks sain teatud määral inspiratsiooni nirti viimasest sissekandest (peakirjaga 14. august) – ja ma endiselt ei taha trackbacke, seega konkreetsele sissekandele ei lingi. blogiomanik saab niikuinii teada.
nirti pajatas piiridest (ma nimetan neid ‘raamideks’), mida inimesed või ühiskond talle ja kõigile teistele ette või peale topib. minu jaoks isiklikult seostuvad needsamad piirid tugevalt keskpärasusega. keskmise inimese keskmise keskpärasusega. ning kõik, kes mind vähegi tunnevad, teavad, kuidas ma nende raamide vastu olen põtkinud…
raamid ei meeldi mulle endiselt, kui neid üritatakse mulle peale suruda. küll aga olen ma asjana iseeneses hakanud hindama tavalisust ja keskpärasust. ilma igasuguse naljata. ja mitte, et ma keskel just oleksin eriti tihti, aga kui olen, tunnen end seal tõepoolest kõige etemini.
tõsi, hea on see vaid siis, kui tavaline-olemises on olemas paindlikkus ehk võime liikuda keskelt mõlemale poole. kui teadmine ja kogemus äärmustest on olemas ning keskel-olemine on läbitunnetatud ja -mõeldud valik, mitte kohustus või pealesunnitud raam. mul on vabadus olla tavaline ja keskpärane inimene, sest et ma tunnetan selles harmooniat…
lõpetuseks tsiteeriks sõpra, kellega sel teemal rääkisin ja kes seda mõtet oma piltlikus keeles imeilusalt väljendas
T: Sinu puhul on see küll väga varane avastus, sest see Suur Rist Su kaardis teeb selle lihtsalt õige kähku selgeks :))) Mul oli sama… See Suure Risti keskel taskaalus püsimine, tähendabki, jah, et andurid oleks vabad ja tundlikud – timmid skaalal selle välja nagu vaja – ja mitte hirmuga, et läheb paigast ära ja väriseva käega – vaid, silmad kinni, võid usaldada, et kõik toimib ja Raadio ei ole hommikuks kõige täiega kadunud… Et võid usaldada kõike muudki just nii, nagu usaldad oma südant õhtul magama minnes, et ta ei lakka löömast, kui Sa vahepeal ei kontrolli…
ühest foorumist leidsin:
Autor: Vähi abikaasa juba sada aastat
Aeg: 04-18-08 14:55Muide, vähk suhtleb paljude inimestega nii, et neil tekib usk, et vähk on neisse armunud. Tema ise ei saa sellest üldse aru. Tema arust on see täiesti süütu sõprus. Kui keegi tuleb talle mingeid nõudmisi esitama, siis on ta üdini solvunud ja selles inimeses pettunud.
no ei ole võimalik! minuga juhtub pidevalt nii 😀
pidevalt juhtub, et keegi arvab, et ma löön külge või olen lausa ära armunud (jne, teate küll, aga seda ma ei maini, kuna siiani urisen selle peale – mis siis, et see aasta tagasi oli) ning see arvamus tuleb mulle täie üllatusena. teine asi, mis juhtub sageli, on see, et teine lööb külge ja võrgutab enda arvates nii et maa must ja mina olen sinisilmselt arvamusel, et no kerge flirt ehk on, aga ega ma talle ju tegelikult eriti meeldi, see rohkem niisama. ning hiljem, takkajärgi, taipan, et ossaaaa… ja, noh, sellest ei tasu üldse rääkida, et mul pole kunagi ühtegi suhet olnud – sellest lausest on juba omaette ‘parool’ kujunenud 😛
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 