facebookis käib ringi selline spämm:
FACEBOOK EXPERIMENT–If you are reading this, whether we do or don’t speak often, please post a comment of your first memory of you and me. When you’ve finished, post this paragraph on your own status; you’ll be surprised what people remember about you 🙂
nagu e. (see teine) ütles – talle meeldib spämm, mis paneb inimesi teineteisele hästi ütlema. mulle ka. eks ta tõde ole, et kirjutatakse ikka juhul, kui esmamulje oli kuidagimoodi hea 🙂 . või, noh, ma olen näinud ka, kuidas kellelegi vastati, et halb mulje oli, aga siis oli tegemist lapsepõlvesõpradega.
nii, aga. ma olen nüüd üsna ebalev. sest et esmamuljed, mis kirja on pandud, lähevad kõik täpselt ühte auku – sisuliselt kirjutavad kõik midagi stiilis “värvikas” või “ossa, kus on energiat” või et muudmoodi “torkas silma”. nali on selles, et vähemalt kolmel juhul, kui on viidatud midagi mu energilisusele, mäletan ma kindlalt, et olin kas tujust ära (s.t. endassetõmbunud!!!), unine või laisas tujus.
ebalev olen seepärast, et ma ei taha sugugi silma paista ega tähelepanu pävida. või, noh, vahel ikka tahan, tõesti eesmärgipäraselt. lihtsalt et pidevalt (nagu nt nüüd) tuleb välja, et paistan silma kogu aeg, olles lihtsalt enda moodi. Õpetaja kunagi ütles küll, et “lihtsalt lepi sellega – sa oled loodud silma paistma ja see ei muutu. ainus, mis sa teha saad, on sellega mitte tegelda”, aga te ei kujuta ette, kui mitu korda mulle on ette heidetud, et ma tahan tähelepanu ja silma jääda!
ükskord näiteks väitis seda inimene, kes oli mind näinud omaette tegutsemas… ma tulin keldrist, kauss käes, ja hakkasin kassiga juttu ajama. j. väitel tegin ma seda selgelt hoiakuga “ehk keegi näeb ja vaadake mind nüüd”… mina ei osanud aimatagi, et keegi võis näha, sest kogu rahvas pidi minu teada eemal olema…
saate aru, miks ma nii vihkan seda, kui keegi väidab, et ta mu motiive minust paremini teab? mulle omistatakse motiiv, mis on VASTAND sellele, mida ma teha tahan, mis on õigupoolest miski, mida ma kardan – ning siis lüüakse selle eest risti… sest teised teavad ju Kindlalt…
eriti tore on, et see on järjekordne ENTP omadus 😛
foorumist koht, kus üks ENTP vastab sellele, et kõik ENTP-d on ekstsentrikud ja otsivad tähelepanu.
I agree that I act in eccentric ways, but I will deny to the death that I do it for attention – most of the time I’m not even aware that I am doing it, and it’s just what comes naturally to me, I’m just being myself, which will obviously look eccentric since ‘myself’ is a pretty odd person.
Similarly, I admit that I ignore social conventions but I also deny that this is for attention – it’s either because I’m oblivious to them and don’t actually notice, or because I sincerely believe observing them is pointless and unconstructive for the situation at hand.
It can be quite hurtful sometimes when my natural enthusiasm is labelled as arrogance and attention whoring.
So maybe I’d put it in a list of non-ENTP people’s flaws:
– Always assume that anyone who’s passionate and enthusiastic is arrogant and egotistical.
– Always assume that anyone who gets attention wants it, loves it and did something on purpose to get it, rather than consider the possibility that they might’ve just merited it.
eriti see viimane lause. ma nüüd tõlgin selle ära ka: mitte-ENTP-de üks oluline viga on alati eeldada, et inimene, kes saab tähelepanu, kindlasti tahab või armastab seda ning on midagi eesmärgipärast teinud, et seda saada… selle asemel, et arvestada võimalusega, et ehk nad lihtsalt saavad seda iseenesest.
mul on jälle tunne, et peaks peitu pugema. ajalugu näitab muidugi, et ka mu peitupugemine on attention-whoring. üldse on kõik, mida ma teen attention-whoring. kui ma midagi ei tee, ei tee seepärast, et ekstra tähelepanu saada. mina ei tea enam, mida teha. sest et olles mina ise, olen ma automaatselt tähelepanuhoor.
mind ei tohi olemas olla sellisena, nagu ma olen.
ma olen vale.
mulle endale tglt ei meeldi seda teha, aga no jälle ei oska ma muudmoodi, kui öelda, et üks mu omadusi on ikka väga ENTP, täpsemalt N. nimelt seoste leidmine, mida ma teen üsna automaatselt. kui S maailmavaade – nii vähe, kui ma aru saan – on enam-vähem, et asjad on nagu nad on, asja tähendus on see, mis ta paistab, siis N-i jaoks moodustub asja tähendus selle seostest teiste nähtustega, kontekstist. minu maailm koos kogu infoga on nagu üks suur võrk – teemad, kogemused ja nähtused seostuvad omavahel, info juurde kogunedes muutub kogu aeg ka kontekst, seega teema tähendus. elamine on nagu üks suur õppimine, infokillukeste kogumine ja pildi täiendamine. ehk seepärast muutuvad mu hinnangud teemadele ning arvamused asjadest mingi ajavahemiku tagant? kontekst on ju muutunud?
nagu enamikul nähtustest, nii on ka sel automaatsel seosteloomisel nii häid kui ka mitte-nii-häid külgi.
mitte-nii-hea külg – selleks, et hingerahus olla, peab minu jaoks olema pilt selge, moodustama mingi minu jaoks loogilise terviku. ei, mitte formaal- või matemaatilise loogikaga – selles mõttes “loogilise”, et asjad jooksevad, põhjus-tagajärjed on seletatavad, asjadel on põhjused ning olulistes küsimustes ei ole lahtisi otsi. et asjad klapivad. olgu või valesti seletatud – peaasi, et seletus paneb pildi kuidagi paika.
kui seda ei ole, muutun ma väga rahutuks ning hakkan ise seoseid leidma, n-ö punkte ühendama. see on tuntud ka kui oletamine. ajalugu näitab, et kui kaua oletada ning maailmast infot juurde koguda, saan viimaks mingi kokkukäiva pildi kokku kah (jälle – ei tea, kas õige, aga kuni ta kokku sobib, on mul rahu majas), aga see võib meeletumalt kaua aega võtta.
no hea näide on miski, mida on saanud pikemaajalised lugejad näha – nimelt teadagi-kelle (või täpsemalt siis tema illusiooni) teema. mul ei olnud mitte kunagi, ka mitte meie suhtlemise ajal, mingisugust arusaama sellest, kuidas tema asju nägi. niisiis pidin ma selle ise välja mõtlema – mis mul üle jäi 😛 . nii ma siis ketrasingi kogu aeg samade kohtade ümber, oletades üht teemat, kedrates uuesti, oletades teist – ja nii pidin ma kogu meie suhtluse (mida oli neetult palju) üle vaatama, katsetades tema poolele erinevaid asju. ma proovisin kohaldada omaenda mõttemaailma asjale – ja mitte miski ei sobinud! asjast hakkas mingi rahuldav pilt looma alles siis, kui õppisin, kuidas siseneda täiesti teise mõttemaailma… leida hoopis teised seosed ja motiivid… alles siis selgus järsku pilt – sest et olgu või teine kokkupanemise metoodika, pildi saab kokku ikka…
seda on olnud ikka ja jälle. ka täiesti suheteväliselt, tööasjus ning praktikatega. no näiteks tööl, kus ma sain motivatsiooni tagasi siis, kui Kunn isiklikult mulle ettevõtte visiooni ja tulevikuplaane tutvustas ning ma leidsin oma seni üksi nukralt õhus rippunud tööle järsku seosed ja konteksti.
noh ja nii edasi.
foorumis oli kunagi ilus ENTP-de mahajätmise juhend, mis kõlas põmst nii, et aja ja kõigi inimeste närvikulu kokkuhoiu mõttes võta see aeg ning seleta enda pool talle ära, võtku see või kaks nädalat ja tehku see talle sel hektel ükskõik kui palju haiget… sest et ENTP ei jäta niikuinii enne, kui ta saab pildi kokku. ta lihtsalt ei saa enne teemat jätta, see oleks tema jaoks täiesti loomuvastane ja teeks peaegu, et füüsiliselt haiget!
ma ütleks, et suurepärane illustratsioon, kehtib põmst kõige kohta, kus mul mingitki laadi segadus on.
ma olen hakanud nüüd, kus üks teatud r. on no nii S kui vähegi saab, õppima seda ‘asjad on nagu nad on’ suhtumist. neetult keeruline, ma ütlen… minu poolt on siis õppetund olnud mitte oletada, kuni ta pole öelnud… ja küsida siis, kui muudmoodi enam ei saa. teatud r. on muidugi natuke ka õppinud juba, et parem on mulle, kui ma küsin, kõik enda poolt otse ja omadega välja laduda (mida muidu naistega teha ei tohi tema väitel), sest ma võin tund aega nurga taga nutta küll, aga pärast on see-eest rahu majas ning teema ei tule enam iial üles… suhe on kompromisside kunst – kuidas arvestada teineteise omapäradega ning neile poolele teele vastu tulla…
mitte, et mul ta’ga mingi suhe oleks, me niisama, tglt ka, aga saate aru küll, mis ma mõtlen, eksole.
hea külg – seda sama seoste loomist kasutan ma ka õppimisel. NLP kursusel mudeldamist õppides soovisid teised minu õppimismeetodit näitevahendina kasutada, kuna erinevalt teistest oli mul alati meeles, mida varem räägiti ning asi selge, kuigi ma eraldi kodutööd ju otseselt ei teinud. tookord nimetasin selle ise makrameemudeliks. iga uus infokild saab millegi juba teadaolevaga (nt kogemused) seostatud, n-ö makrameele uus sõlm juurde tehtud. point on selles, et seose leidmisega asetub asi konteksti ning infokild ei lähe kaduma. mul ei ole mitte eraldi lahtrid ‘praktikad’, ‘nlp’, ‘elukogemused’, ‘ökovärk’, ‘töö’ – vaid kõik on üks suur tervik, üks suur võrk. ja maailma ämblikuvõrk muudkui kasvab…
NF-tüübi algne jutt:
Now..let’s look at the F-side. What’s important to us? Understanding people. It’s what we specialize at. And let’s face it, that means we’re generally better at it than you (yes I’m being arrogant ) Which also means that to you, MBTI is probably useful as a basis to categorize people on and deal with them, and that’s it for you. We find that MBTI is very much lacking on this, as we go a lot deeper.
So, plz, I know you didn’t mean to generalize as much as we might have feared initially, but reread and consider what I said before. If you are to really understand and avoid the conflict with the NF before you at any given time, you need to invest just a little bit in understanding where the individual is coming from, and make sure you do not fall for the trap of: Oh, it’s an ENFP, so that’s why s/he does that, I get it. It’s ok to do that..but…just to be sure, before you judge it that way, check. Coz they may just pleasantly surprise you. Consider it a tip from the ‘specialists’ in this field. (and yes, even NFs get tempted by taking the shortcut coz they’re being lazy, and yes, it does yield a way higher probable chance of misjudging)
NT vastus… puhas kuld! PUHAS KULD, MA ÜTLEN!!!!
From an admitted ‘non-specialist’…
Do you see why we might need to do this sort of typing? The reasons we might resort to what you might see as gross stereotyping? That while the instrument may be extremely lacking in your estimation, it would be exceedingly helpful in ours? Much like someone who for whatever reason does not drive a car may see cars as clumsy nuisances, does that mean that automobiles are not still effective and useful for many people?
Things have to make sense for us. Notice the word “have” there. It is quite literally a psychological need for things to make sense for us. When things don’t make sense, it causes psychological pain, and this is not an exaggeration. What other types experience as “frustration” our types experience as a combination of rage at not understanding, pain at the barriers put up in our minds and our seeming inability to use it as normal, and agitation at not being able to get past something that should be so simple. We see human interaction being incredibly simple for so many people. It’s not so simple for us, as our ways of thinking and interaction run contrary to many people in the world. Other people frustrate us because they consistently do things other than what seems logically consistent, and then when we ask for an explanation (to establish a rationale within our minds and reconcile the situation with what we already know), people become upset and act like we’re cold and uncaring.
Then we learn about something like MBTI or other typing systems. We learn that people’s brains are structured as to interpret information differently through different cognitive processes, and it all starts to make sense. Suddenly, rather than seeing an action as being stupid and irrational, we see it as “oh, he’s much more of an intuitive-feeling type, and consequently, it’s the emphasis on (internal values/group cohesion) that’s informing his decision-making, rather than hard analytical logic. That makes sense”.
The problem with miscommunication comes when your assumption is that through this process, we’re making value judgments about the person. This is particularly the problem with the English language (and perhaps, all languages in general), as while we NT’ers are very good at understanding shades of meaning, we find the shades of meaning more important than the shades of emotional impact. So where I would think “oh, he’s being very NF right now”, meaning more “he’s acting in a way that is consistent in what I know to be characteristics of the NF type, and consequently these actions can be interpreted as such to maintain a logical cohesion”, you may interpret it as “oh, this guy thinks I’m just a box, a type, a stereotype. He has no interest in understanding me as an individual”.
Which often in reality, isn’t very true. The NT type, particularly in my own understanding of it, generally has only three categorizations of people they interact with – “trusted”, which includes friends, family and other respected people; “neutral”, which includes unknown people and public figures (as we only understand their actions, and cannot understand them as people with such a small set of information – thus, why there’s a lot of iconoclasm and little hero-worship); and “untrustworthy”, which most people would qualify as enemies; however, we have a tendency to think there is an explanation for their actions beyond personal dislike (which can often be incorrect).
Once in the “trusted” category, there’s very little one can do to remove themselves from it beyond out and out blatant betrayal. In most situations, you’ll get the benefit of the doubt, and if we’re angry at you, we’ll still get over it. You’re not going to descend in our estimation – at worst, we’ll be annoyed with you for a little while. That doesn’t mean we don’t like you, or like you less than we did before.
So if we make an observation about you, please, please do not interpret it as indicating that we think any less of you, or are dehumanizing you, or trying to fit you into some sort of a box. We’re just trying to make sense of actions whose rationale does not seem immediately apparent. We want to know you better, understand who you are, and understand what motivates you.
I understand that this can be somewhat uncomfortable, because we’re not inclined to settle for the surface explanation. Just keep in mind that we’re not judging, we’re learning.
Too often the point is made that we’re the ones in the wrong, and we need to change our actions. I do not disagree that we need to be more conscientious of how our words impact people; hell, everyone could use that lesson. That being said, please do not make the assumption that we intend any sort of ill-will in the things that we say. As painful as insensitivity can be to you, so is frustration for us. A little tolerance and understanding can help everyone in this position.
ma olen üldiselt sedalaadi asjad privaatseks teinud või parooli alla pannud, aga kuna see on lihtsalt niivõrd hea, jätan teistele kah lugemiseks – ehk saab mõni veel naerda.
foorumist teema you know you are a NT when…
* Your conversations are extremely scattered and jump between a broad variety of seemingly unrelated subjects, leaving 99% of people confused.
* No matter how much you subjectively like someone, you can’t help but objectively tear them apart in your mind every time they do something illogical.
* You say something jokingly, and someone takes it seriously and objects, and you spend the next 15 minutes arguing your statement as if it wasn’t a joke.
… then remember afterwards to point out that it was, in fact, a joke.
* You know you are an ENTP when people try to knock you down a notch with really lame crap so you start advising them on better insults to use! (ma olen seda teinud! korduvalt!)
* If you are capable to study for 18 hours in a single day and then study a different subject to relax.
* you’ve at least had the URGE to do calculus for fun. (ka seda on tehtud. ausalt.)
* You know your an xNTP if you contemplate an elaborate scheme, plan, or theory that could do great things, but not only cannot put it to action, you can’t even describe it to other people properly.
* You categorize the utility of a person not according to a good-bad dichotomy, but according to probabilities and evaluations of the relative propensities for people to carry out actions and decisions which correspond and/or deviate from your personal belief system.
* You get can get extremely heated in debates…Everyone does but NTs do this to a beyond belief extent. I’ve seen them hit tables, get angry, continue the debates in the bathroom. I talked with an NT once and we disagreed he literally “hunted” me down to continue the debate. (… süüdi!… ja püüa siis seletada, et asi on VAIDLUSES endas, adrenaliinis, mitte inimeses… et kui teine samamoodi vastaks, oleks kõik korras…. te peaks nägema, mismoodi me nt isa või lellega oleme üksteisele asju seletanud… s.t. ilma viha ja ärrituseta, aga vehklevate kätega, valjude ja kõrgendatud häältega… vajadusel teise tuppa atlaseid, ÕS-i, entsüklopeediat või guuglit vaatama joostes (või infotelefonile helistades), kui on vaja mingit argumenti kaitsta… *podiseb)
* You roll through social situations like a square wheel.
… And you don’t really care (or notice).
* You’re thinking, and then fall asleep and then awake and then the thought occurs that you maintained thinking after falling asleep and YOU KNOW IT.
* You have a conversation with someone, not for the company, but to study the interaction as youre having it.
* You can cope with sarcasm!
——————-
You know you’re an NT when you are reading something in the news that you aren’t familiar with and then, overwhelmed by the thought that you SHOULD know what this is, you end up on Wikipedia where you read the main article first and get lost in a plethora of clicking, backing up, clicking again on something else, backtracking again, clicking three times reading up on new, linked topics and suddenly you feel the need to start mapping out where you’ve been so you dont forget to backtrack to something you were interested in and meant to go back to….
Two hours later you close the browser window feeling like you just had sex.
tegelikult tahaksin kirjutada hoopis taipamisest, mille sain eile oma lemmik-F-iga rääkides, aga selleks, et vähendada mu mõtte valestilugemist, pean enne ikkagi ära kirjutama kord juba reklaamitud sissekande. ehk siis – mida ma arvan ps-testidest ning muudest sedasorti lahterdamistest.
nagu ärksamad inimesed ilmselt juba taibanud on, siis mulle igatsugu testid meeldivad. täpsemalt – mulle meeldib neid teha. üks põhjus on, et testid on iseenesest huvitavad ning samuti on põnevad testitegijate maailmakaardid. aga tõesti leian ma, et testid aitavad end tundma õppida. ka naljatestid. mingi huvitava nurga alt nad üht-teist siiski näitavad, olgu see siis kasvõi ‘mida arvab testitegija inimestest, kes mõtlevad/käituvad nii või teisiti’.
mõnedki korrad olen ma kuulnud arvamust, et testid-lahterdamised on saatanast, kuna iga inimene on unikaalne ning sedasorti lahterdamine on meelevaldne ning pealegi on inimestel kombeks kasutada oma (eriti just tõsiste ps-)testide tulemusi vabanduseks mittemuutumisele. novat, mina nimetaks justnimelt sedasorti argumente lahterdamiseks ja piiramiseks. ning teatud üldise pildi valdamise nõrkuseks. ehk väidavad nõnda S-tüübid* 😛 ?
nagu igasugused teooriad ja hüpoteesid, nii on ka sedasorti lahterdamised tugevad üldistused, teatud mõttes ideaalid. nagu teaduses korraldatakse katseid mingi protsessi uurimiseks nii, et igasugused muud tegelikult KAH mõjuvad tegurid kõrvaldatakse ära – korraldatakse mingi teguri puhas ideaal ja üldistus, mida reaalis ei esine. ükski üksikjuhtum enamasti ei vastagi ideaalile – ja ta ei peagi seda tegema. platon ja tema ideaalne kolmnurk, eksole.
ehk siis – ei, ükski testitulemus polegi ühelegi üksikisikule 100% ülekantav. ei peagi olema. see pole eesmärk.
mis aga puutub muutumisse, siis… no mina isiklikult olen seisukohal – ja ma tean väga paljusid, kes samamoodi suhtuvad – et muutuda saab siis, kui ma tean, kus enam-vähem asun. umbes nii, et test on üks vahend (paljudest) oma hetkeseisu fikseerimiseks või ka enese loomupäraselt tugevate ja mitte-nii-tugevate omaduste või oskuste kaardistamiseks. nii, et kui ma tõesti teen nt MBTI testi ning see viitab, et ma olen ENTP, kusjuures loomupäraselt pea et nullis sensoorika*-eelistusega (ja laes intuitiivsus*-eelistusega) ning et just F-osa* on mul nõrgavõitu, siis on mul olemas reeper, mida edaspidi silmas pidada. selleks, et edasi areneda, oleks seega loogiline arendada sensoorikat, teada, mis miinused on N-poole ülemäärasel kasutamisel ning pöörata rohkem teadlikku tähelepanu F-poolele. ma ei muutu teiseks tüübiks, ilmselt jään ma elu lõpuni eelistama nt T-poolt* F-poolele – aga ma saan muuta oma oskuseid ja teadmisi. laiendada oma võimet kasutada vastavalt vajadusele skaala mõlemat otsa. ideaalis lausa äärmustes, kui vaja peaks olema. see annab paindlikkuse!
umbes nii:
nii et ma ütleks, et vastupidi – mõnelgi juhul aitavad testid ja enese kuhugi (ajutine) lahterdamine justnimelt kaasa muutumisele. kõik on kinni suhtumises… kas võtta lahterdamist lõpliku tõena või nii-öelda tööversioonina, hüpoteesina. kontrollitud narrusena. eeldusena, mida on kasulik kasutada, kuigi see ei pruugi olla viimase instantsi tõde…
* kõik tärniga tähistatud terminid on kasutuses MBTI testi kontekstis. tavakeeles tähistab kasvõi intuitiivusus hoopis muu ju.
olles juba teist nädalat järjest MBTI tüüpide foorumis istunud ja lugenud, olen kaotanud igasugused illusioonid sellest, et ma võiksin olla kuidagimoodi eriline. mõttes, et tavaelus tundub mulle endale tihti, et ma pean olema sõna otseses mõttes kuu pealt kukkunud, kuna on mingid teemad, kus ma lihtsalt mõtlen absoluutselt teisiti kui rõhuv osa inimestest ning ma ei saa aru, kuidas esiteks teised nii ei mõtle ja teiseks – kuidas nad aru ei saa minu mõtteloogikast. miks mulle pannakse tihti pähe mingeid mõtteid või motiive, mida pole olnud ega tulegi.
sõnaga – mul pole mingit mõtet blogi pidada. keda mu mõtted huvitavad, lugegu, mida ENTP-d kirjutavad NT-de foorumis. ma kirjutaks siia niikuinii sama juttu, aga topelt pole ju mõtet.
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 