Mul on üks kolleeg – kõva sportlane, triatlonist. Käib täispikkadel triatlonitel (3.9 ujumist + 180 km ratast + 42,2 km jooksu). Maratone teeb selleks, et (tsiteerin) “vorm vahepeal päris ära ei kaoks”.
Lisaks on ka kõva töötegija, selline, kellele saab alati kindel olla, et ta tõesti teeb asja ära korralikult.
Mina, teadagi, olen loomupäraselt selline, kes tahab kõike, kohe, korraga – ja kirssidega. Süvenemisvõime kohatine, püsivus kahtlane.
NLP-ist, nagu ma siiski olen, mõtlesin kolleegi mudeldada.
Küsisingi ükskord temalt, et kuidas ta ometigi jaksab veel 42 km joosta pärast seda, kui on 3.9 km ujunud ja 180 km ratast sõitnud.
Kolleeg ütles: “See on ju nii lihtne! Tõstan vasaku jala ja panen parema jala ette. Seejärel tõstan parema jala ja panen vasaku jala ette. Ja nii 42 km järjest…”
Geniaalne!
täiesti spontaanne kild, millega just msnis hakkama sain:
e. says:
ma vaatan, et sa oled, jah, leidnud endale eduka viisi, kuidas pidevalt stressis olla 🙂
r. says:
on see tunda?
e. says:
ei, näha
rääkides paadunud visuaalidest… maivõi…
mind tabas mõnda aega tagasi Taipamine – mul on väga madal kehatunnetus. mõttes, et visuaal-kinesteetik olen küll, jah, aga see kinesteetika-osa on kuidagi teistmoodi… keha enese tunnetus just on nõrk.
no nt oli NT-de foorumis väga menukas teema “sensortard moments”, kus ma muuhulgas kirjeldasin, kuidas ükskord napilt basseini ära uppuma pidin ümberpööret tehes. ümberpööre käib üldiselt nii, et hingatakse sisse, pannakse pea vee alla, pööratakse ringi, tõugatakse ära. mina hingasin sisse, panin pea vee alla, pöörasin ringi, hingasin sisse… läkastasin vee kopsust välja…
… või see, et olen pidevalt täis sinikaid, mille päritolust mul pole õrna aimugi – tugevaid sinikaid, silmnähtavalt löökidest saadud. või et harilik asi on wc-sse joosta viimasel hetkel, sest tähelepanu oli muu tegevusega nii hõivatud, et enne lihtsalt ei märka. või on harilik asi nt õhtupoolikul lugeda raamatut, kuni keegi astub ruumi, küsib, kuidas ma üldse midagi näen, paneb tule põlema ning ma taipan alles siis, et tõesti on mõnda aega tiba pingutav olnud, jah.
oma positiivne külg on sel muidugi kah. ma ei taju ka nälga. või, noh, tajun, aga see pole… kuidagi… oluline. ei teadvusta ära. kõik need korrad, kus ma olen kaalu kaotanud, ongi see juhtunud sel lihtsal põhjusel, et olen söömise ära unustanud.
legendaarseim on ehk mõne aasta tagune 10 kilo kaotus kahe-poole nädalaga (mis, muuseas, püsima jäi, kuni suure masendusega selle tagasi sõin mõne kuu pärast). algas sellest, et nädal aega sai teadagi-kellega ninapidi koos oldud, hommikusöök lihtsalt ei läinud alla, lõunaks võtsin pooliku salati, näkitsesin seda natuke, andsin teise poole talle, õhtul polnud isu, lisaks jõin kogu aeg vett (sest janu oli) ning… ee… füüsiline koormus oli kah päris suur. pärast seda olin kaks päeva kõhugripis ning ülejäänud ajaga kirjutasin valmis oma bakatöö praktiliselt magamata… ning söömine… ju ma ikka sõin. midagi. vist. ma sain toona paar päeva pikendust juhendajalt, kes mind oli näinud viimati vahetult enne seda teadagi-kellega koosveedetud aega – ja olen siiani veendunud, et ta andis selle puhtalt mu välimuse järgi, arvates, et ma olen viimased kaks nädalat ainult bakatööd kirjutanud ja end päris ära kurnanud (ega ta pidanud teadma, et ma ühe nädala töö poole ei vaadanud ka mitte)… ta ehmatanud pilku, kui ta juurde sisse astusin, mäletan igatahes siiani…
aga täpselt samal põhjusel olen ma ikkagi paks. esiteks taipasin selle tookord niisama, teiseks olen nüüd kaks päeva PärisPraktikaid teinud vahelduse mõttes, proovinud olla teadvel, ning tõesti – ma lihtsalt ei märka esiteks, mida ma söön, teiseks, kuidas söön, kolmandaks, millal kõht täis saab. jah, ka siis, kui ei tee seda arvuti taga vms (mis on mul tõesti paha komme), vaid viisakalt kaetud laua taga jne… mõte läheb uitama, pähe tulevad kujutluspildid, ideed, mida iganes. “ulme tuleb peale,” nagu Õpetaja ikka mu kohta ütleb. täie tähelepanuga siin ja praegu olemine ning oma keha tajumine nõuab ikka tõsist keskendumist.
sellega on kuidagimoodi seotud ka üks mu omapära, millele mu nlp juhendaja viitas. nlp-s on üks võtetest (mida erinevates tehnikates kasutatakse) tajupositsioonide vahetamine. esimene tajupositsioon on situatsiooni vaatlemine enda vaatepunktist (mina olen tegija), teine tajupositsioon teise vaatepunktist (empaatia), kolmas n-ö “kärbes seinal” ning neljas “globaalne”. mu “lemmik” tajupositsioon, mida vaikimisi kasutan (jah, ka emotsioonitsedes!), on kolmas, ülejäänusid suudan kah üsna kergelt vallata (ka teist, ma lihtsalt ei tule enamasti selle peale 😛 ), ainult esimesega on raskused. ma lihtsalt kipun seda proovides endast “välja lipsama”, visuaalselt võttes enda selja taha astuma, minnes seega tglt ikkagi kolmandasse positsiooni.
… ma näen praegu, et seos nende kahe teema vahel on ilmne, aga hiline kellaaeg, ma ei suuda seda hetkel nimetada, taipamist pole 🙂
mõned protsessid siiski on, kus ma vägagi esimeses positsioonis olen ning suurepäraselt oma keha tunnetan – nimelt seksides, kõhutantsides ja taijid või joogaharjutusi tehes (mida ma kumbagi eriti ei tee)… üks jooga kõik, muidugi 😛 . aga need on tõesti suured erandid.
novat. ja moraali praegu polegi muud, kui et ma nüüd proovin tagasi saada teadlikkust oma kehast. mitte ulmet arendada, vaid olla siin ja praegu. hetkes.
… ja kui taipamine seosest nõrga kehatunnetuse ja esimese tajupositsiooni kasutamise raskustest kohale jõuab, tuleb kindlasti paremini välja kah 🙂
avastasin enda jaoks ühe briti komöödiasarja, mida terve nädalavahe juba vaadanud ja irvitanud olen – coupling. põhineb meeste-naiste suhete klišeedel, aga roppumoodi nalja saab ikkagi. ja peamiselt just roppu nalja.
stiilinäiteks üks lõik – kuidas flirtida meestega. väga nlp, muuhulgas 🙂
terve sarja saab varastada siit (aega läheb – aga on ootamist väärt!)
nlp-s õpetatakse tehnikat nimetusega mudeldamine. põhimõte on väga lihtne (teha teinekord mitte) – kui on keegi, kes teeb midagi Väga Hästi, loomulikult ja kergelt, tuleb jälgida, kuidas ja mis järjekorras ta tegutseb, kusjuures olulised on pigem just sisemised seisundid. seejärel tuleb teha väike sorteerimis- ja üldistamistöö ning jätta jadasse alles ainult võtted, mis on möödapääsmatud, s.t. mis teevad asjast asja – nii saabki lõpuks kätte “millegi tegemise mudeli”.
nlp-s on mudeldamine lihtsalt mudeldatud 🙂 , s.t. seda õpitakse teadlikult tegema, tegelikult oskavad kõik inimesed mudeldada, pooled tegevused elus õpitakse nii ära, eksole.
mina mudeldasin omal ajal õrnas eas täitsa kogemata, aga see-eest väga efektiivselt suhtefoobsete meeste käitumist ning suhtumist seksi ja suhetesse.
————————
siiamaale see mustand mul kolm päeva tagasi pidama jäi ning ma ei oska enam midagi lisada siia ilma, et kirjutaks liiga palju.
pealegi ei tea ma, mida tahan.
ühtpidi võttes ma näen, et selle mudeli kasutamisega olen ma palju asju pekki keeranud, teisipidi võttes… see mudel ON kasulik, sest on ära hoidnud väga palju valu ja ärakasutamist… ning, noh, palju nalja on ka saanud. ja seksi, jah.
põmst tundub, nagu võiks mudeli välja vahetada. aga mul pole ümberringi ühtki suhtekäitumise näidet, mida mudeldada tahaksin. s.t. pole mudelit, mille vastu praegust välja vahetada…
—————————————
fakt on ka, et kui mingi asi on möödas, siis olgu see möödas, selja taha jäetud. kui asjal on tulevikku, siis on ta mul ees. ja kui sa oled saanud ise valida, kummal pool mind sa olla tahad, siis ole kena ja jää sinna. võid ka ümber otsustada, kui argumendid head. aga, kurat küll – lõpeta see pendeldamine! ole seal, kus su koht on!
ei, teil on tõesti õigus – ma olengi õelus ise.
helistas natuke aega tagasi üks võõras number mulle. küsis, et kas on hetk aega, ma vasta, et aega ikka, seda enam, et antud kohast võidakse ju ka olulist infot edastada. seepeale hingas müügiinime kuuldavalt sisse ning alustas perfektselt neurolingvistilise müügikõnega. hääletoon, telefonis “naeratamine”, miltoni võtted… no tõesti suurepäraselt tehtud! muuhulgas sain ma näiteks teada, et spetsiaalselt mulle on lausa et personaalne pakkumine. no ärasamärgi tõesti…
ausalt – ilus oli kohe kuulata, kuidas inimene on müügikoolitusel õpitu hästi kõrva taha pannud ning, täis entusiasmi, seda kasutab. tõeline nauding ja nlp praktika, oleks mul paber olnud, oleks lausa kirja pannud, mis võtteid ta kasutas. praegu piirdusin vaimusilmas miltoni keelemudeli tabelisse “linnukeste” tegemisega.
kuivõrd pakutavat mul mingil juhul vaja ei lähe, ütlesingi daamile, et suur tänu, aga tõesti ei soovi.
müügiinimene jätkas seepeale veelgi veenvama müügikõnega…
“vaadake, ma olen ise ka vastavaid koolitusi saanud, seepärast ma tõesti siiralt naudin teie hästi ülesehitatud müügivõtete jälgimist, sest äratundmist on palju, samuti sooviksin siinkohal kiita teid, et koolituse edukalt läbisite, aga mul tõesti ei lähe teie pakutavat vaja ning käsil on siiski tööpäev, nii et nlp praktikaks pole õige aeg, seega on meil nüüd kaks võimalust – nice way ja dirty way. me kas lõpetame kõne ja te saate järgmisele inimesele helistada või teeme nii, et te jätkate müügikõne ja mina katkise plaadi tehnikaga,” ütlesin ma teise pausi tekkides vahele.
müügimees hakkas seepeale korraks kokutama… aga otsustas kõnet siiski jätkata.
“no davai,” muigasin ma mõttes ja muutusin katkiseks plaadiks, jäädes “hüppama” lause peal “aga mul tõesti ei lähe teie pakutavat vaja”.
edasi nägi meie dialoog välja umbes nii:
tema: “blabla”
mina: “jah, ma tänan, aga mul tõesti ei lähe teie pakutavat vaja”
tema: “blablablablabla?”
mina: “jah, seda küll, aga mul tõesti ei lähe teie pakutavat vaja”
tema: “aga blablablabla! blabla!”
mina: “jah, ma usun, aga mul tõesti ei lähe teie pakutavat vaja”
mõikas.
kohe näha, muidugi, et mul endal koolitusest omajagu aega möödas on. ma tegin talle kõne jätkamisest roosa elevandi, mainides seda teisena. korrektne oleks olnud nice way’d hilisemana mainida, sest viimati mainitule langeb inimesel fookus… aga, noh.
aga peamine on see, et mul läks tuju oluliselt paremaks.
nagu suur osa mu blogilugejatest teab, siis mu elu eesmärk ongi kõiki mõnitada ja nende üle irvitada. seepärast tuju paraneski. onja 🙂
mulle tuli eile nlp teooriat ajades meelde kah üks… jällegi… mõne aja tagune lugu, mis sisaldab seksi, roppusi ja hooratööd – lugeda omal vastutusel.
nädalavahetusel sain järjekordse tõestuse sellest, et minu kui padu-visuaali mõtlemise tempo on ilmselt oma kümme korda kiirem kui keskmisel inimesel. kunagi varem ma kirjeldasin, kuidas grupitööd tehes ma hoian end alati tükk aega tagasi, et mitte olla ainus, kes pidevalt räägib, vaatan pärast Hirmus Pikka Pausi, et keegi ei kavatsegi midagi öelda, räägin ikka oma osa ära ja saan pärast teada, et ma “tulistan vastuseid nagu automaadist sellal, kui teised alles mõtlevad”.
nädalavahetusel oli sarnane kogemus. seekord olin mina ettekandja, kes ootas grupi osalust.
viskasin gruppi küsimuse, et noooh, mis te siis arvate. vaatasin otsa ühele, vaatasin otsa teisele – näha oli, et rahvas mõtles küsimuse üle järele, aga erilist entusiasmi või osavõttu kellestki küll ei paistnud. paus venis neetult pikaks juba, piinlikuks hakkas lausa minema, jõudsin juba mõelda, et see nüüd eriti heaste ei läinud, pagan, mulle endale oli ikka tunne jäänud, et olin publiku hästi kaasa haaranud ja tegin üldse nätaki-nätaki-nätaki iseendale ego pihta. rahvale naeratasin, tegin väikse nalja antud teemal ning siis kehitasin sisemuses õlgu ja lõin käega, otsustades enesematerdamise ära lõpetada, sest et ju ma siis ei osanud SEEKORD antud publikuga õigesti rääkida, aga mis seal ikka, teinekord paremini… või on tegu lihtsalt tuimade tükkidega, kes ei kavatsegi kaasa lüüa ja siis polegi midagi teha.
sättisin korraks oma pabereid, et visata pilk peale järgmisele teemale, mille juurde kavatsesin minna pärast ise küsimusele vastamist, tegin suu lahti ja…
“no ma arvan asjast seda,” vastas järsku üks inimene, kes oli algusest peale silma paistnud kui kõige aktiivsem kuulaja.
“…???” mõtlesin mina, “NÜÜD siis vastad?!”
“jah, ja ma olen nõus, aga ma tahaks lisada veel toda,” ütles mõtlikult teine.
“noh, mulle tundub, et asjad võiksid ka nii olla,” lisas kolmas.
ja grupp hakkas omavahel arutama, mida nad siis ikkagi arvavad!
ma seisin väga tükk aega (s.t. väliselt tõenäoliselt pool sekundit) täielikus hämmingus…
nii totaalne ajavahe??? minu jaoks oli mõistlik mõtlemise ja vastamise hetk vähemalt viiekordselt ületatud selleks ajaks… ja paus venis nii pikaks ainult paberite sättimise pärast…
mulle endale tglt ei meeldi seda teha, aga no jälle ei oska ma muudmoodi, kui öelda, et üks mu omadusi on ikka väga ENTP, täpsemalt N. nimelt seoste leidmine, mida ma teen üsna automaatselt. kui S maailmavaade – nii vähe, kui ma aru saan – on enam-vähem, et asjad on nagu nad on, asja tähendus on see, mis ta paistab, siis N-i jaoks moodustub asja tähendus selle seostest teiste nähtustega, kontekstist. minu maailm koos kogu infoga on nagu üks suur võrk – teemad, kogemused ja nähtused seostuvad omavahel, info juurde kogunedes muutub kogu aeg ka kontekst, seega teema tähendus. elamine on nagu üks suur õppimine, infokillukeste kogumine ja pildi täiendamine. ehk seepärast muutuvad mu hinnangud teemadele ning arvamused asjadest mingi ajavahemiku tagant? kontekst on ju muutunud?
nagu enamikul nähtustest, nii on ka sel automaatsel seosteloomisel nii häid kui ka mitte-nii-häid külgi.
mitte-nii-hea külg – selleks, et hingerahus olla, peab minu jaoks olema pilt selge, moodustama mingi minu jaoks loogilise terviku. ei, mitte formaal- või matemaatilise loogikaga – selles mõttes “loogilise”, et asjad jooksevad, põhjus-tagajärjed on seletatavad, asjadel on põhjused ning olulistes küsimustes ei ole lahtisi otsi. et asjad klapivad. olgu või valesti seletatud – peaasi, et seletus paneb pildi kuidagi paika.
kui seda ei ole, muutun ma väga rahutuks ning hakkan ise seoseid leidma, n-ö punkte ühendama. see on tuntud ka kui oletamine. ajalugu näitab, et kui kaua oletada ning maailmast infot juurde koguda, saan viimaks mingi kokkukäiva pildi kokku kah (jälle – ei tea, kas õige, aga kuni ta kokku sobib, on mul rahu majas), aga see võib meeletumalt kaua aega võtta.
no hea näide on miski, mida on saanud pikemaajalised lugejad näha – nimelt teadagi-kelle (või täpsemalt siis tema illusiooni) teema. mul ei olnud mitte kunagi, ka mitte meie suhtlemise ajal, mingisugust arusaama sellest, kuidas tema asju nägi. niisiis pidin ma selle ise välja mõtlema – mis mul üle jäi 😛 . nii ma siis ketrasingi kogu aeg samade kohtade ümber, oletades üht teemat, kedrates uuesti, oletades teist – ja nii pidin ma kogu meie suhtluse (mida oli neetult palju) üle vaatama, katsetades tema poolele erinevaid asju. ma proovisin kohaldada omaenda mõttemaailma asjale – ja mitte miski ei sobinud! asjast hakkas mingi rahuldav pilt looma alles siis, kui õppisin, kuidas siseneda täiesti teise mõttemaailma… leida hoopis teised seosed ja motiivid… alles siis selgus järsku pilt – sest et olgu või teine kokkupanemise metoodika, pildi saab kokku ikka…
seda on olnud ikka ja jälle. ka täiesti suheteväliselt, tööasjus ning praktikatega. no näiteks tööl, kus ma sain motivatsiooni tagasi siis, kui Kunn isiklikult mulle ettevõtte visiooni ja tulevikuplaane tutvustas ning ma leidsin oma seni üksi nukralt õhus rippunud tööle järsku seosed ja konteksti.
noh ja nii edasi.
foorumis oli kunagi ilus ENTP-de mahajätmise juhend, mis kõlas põmst nii, et aja ja kõigi inimeste närvikulu kokkuhoiu mõttes võta see aeg ning seleta enda pool talle ära, võtku see või kaks nädalat ja tehku see talle sel hektel ükskõik kui palju haiget… sest et ENTP ei jäta niikuinii enne, kui ta saab pildi kokku. ta lihtsalt ei saa enne teemat jätta, see oleks tema jaoks täiesti loomuvastane ja teeks peaegu, et füüsiliselt haiget!
ma ütleks, et suurepärane illustratsioon, kehtib põmst kõige kohta, kus mul mingitki laadi segadus on.
ma olen hakanud nüüd, kus üks teatud r. on no nii S kui vähegi saab, õppima seda ‘asjad on nagu nad on’ suhtumist. neetult keeruline, ma ütlen… minu poolt on siis õppetund olnud mitte oletada, kuni ta pole öelnud… ja küsida siis, kui muudmoodi enam ei saa. teatud r. on muidugi natuke ka õppinud juba, et parem on mulle, kui ma küsin, kõik enda poolt otse ja omadega välja laduda (mida muidu naistega teha ei tohi tema väitel), sest ma võin tund aega nurga taga nutta küll, aga pärast on see-eest rahu majas ning teema ei tule enam iial üles… suhe on kompromisside kunst – kuidas arvestada teineteise omapäradega ning neile poolele teele vastu tulla…
mitte, et mul ta’ga mingi suhe oleks, me niisama, tglt ka, aga saate aru küll, mis ma mõtlen, eksole.
hea külg – seda sama seoste loomist kasutan ma ka õppimisel. NLP kursusel mudeldamist õppides soovisid teised minu õppimismeetodit näitevahendina kasutada, kuna erinevalt teistest oli mul alati meeles, mida varem räägiti ning asi selge, kuigi ma eraldi kodutööd ju otseselt ei teinud. tookord nimetasin selle ise makrameemudeliks. iga uus infokild saab millegi juba teadaolevaga (nt kogemused) seostatud, n-ö makrameele uus sõlm juurde tehtud. point on selles, et seose leidmisega asetub asi konteksti ning infokild ei lähe kaduma. mul ei ole mitte eraldi lahtrid ‘praktikad’, ‘nlp’, ‘elukogemused’, ‘ökovärk’, ‘töö’ – vaid kõik on üks suur tervik, üks suur võrk. ja maailma ämblikuvõrk muudkui kasvab…
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 