Category Archives: uhuu

Mul on viimaste aastatega tekkinud huvitav hirm: ma kardan konflikte. Sealjuures, eksole, ei takista see hirm mul konflikti minna teistega. Vahe varasemaga on selles, kuidas ma end konflikti ajal ja järel tunnen. Nimelt tahaks ma nurka looteasendisse ronida, pöidla suhu toppida, teki üle pea tõmmata ja vaikselt haliseda.

Privablogi lugejead teavad, et ma puutusin suvel sügavamalt kokku Reichi tüpoloogiaga, mis selles raamis päris huvitavaid mõtteid andis. Minu tüübiks on Reichi tüpoloogia järgi masohhist ja “pealiskihiks” dominantne psühhopaat (a.k.a. bitch).

Novat ja sel aastal olen ma selle teooriaga tegelenud ja tuleb välja, et vaene bitch hakkab… mitte siis lagunema… aga “läbipaistvaks” muutuma. Minu enese jaoks. Ma olen ära tabanud, kust ma selle joonise peale korjasin, kuidas ma seda kasutan. Ja tulemuseks ongi, et ma ei julge enam kakelda! Ma näen ise läbi oma bitchi!

Minu bitchi külg on väga teadlikult* välja arendatud. Peegli ees harjutatud. Aga mulle on alati oluline olnud, et ma KOGEKSIN seda, mida ma näitlen. S.t. ma olen alati päriselt üritanud samastuda sellega, mida ma imiteerin. Fast forward 15+ aastat ja siin ma nüüd olen: bitchi käitumine nii ära samastatud, et ei oska enam muul viisil käituda.

Mul oli väga konkreetne põhjus, miks ma selle joonise välja arendasin. See on kaitse. Mind kasutati väga palju ära. Igas mõttes. IGAS. Sest et ma olin maso ja lasin seda teha. Selle asemel, et õppida end viisakalt kehtestama ja oma piire seadma, tulin ma oma pubekamõistusega teisele ideele: tuli õppida ülbitsema ja inimesi hirmutama. Mõttes, et teate, kui hästi see skeem töötab!

Noh ja nüüd olen ma sellest nii väsinud, füüsiliselt valus on inimestega kakelda, aga MA EI OSKA end muul viisil kaitsta! Täitsa lõpp, noh!

Eile tuli küll mõte, et tegelikult saan ma täpselt samamoodi harjutada end mitte-bitchiks, ainult et see oleks samasugune konstrui ja seega lõppkokkuvõttes sugugi mitte jätkusuutlik.

Aga ilma ma ei saa. Mul on hirm.

* mitte siis jooga mõistes teadlikult, eksole.

See on juba teist korda, kui Rents postitab mingi joogaklipi ja ma teen selle vabalt kaasa. Selle tänase tegin vägivaldselt (st soojenduseta ja samas tempos (iialgi ei tehta nii kiiresti joogat!!!)), k.a. spagaadi. Probleem tekkis alles sellega, millega alati – väikelapse puhkeasendiga, sest mul lihtsalt ei mahu rinnad vastu jalgu ära.

Ma vahepeal komistan otsa nähtustele, millest ma sugugi aru ei saa, aga mis, tuleb välja, on tavalised.

Kunagi joogatundi minnes teada, et mul on ülevenivad liigesed, on alati olnud.

Enne, kui joogaõpetaja seda mulle seletas, ei mõistnud ma iial, miks inimesed (eriti mehed – jälgige teinekord!) rätsepa- või liblikaistes põlvi maha ei pane – põlvi üleval hoida on ju reitele pingutav! Tuleb välja, et normaalse venivusega liigesed ei ole soojenduseta lihtsalt nii lahti, et põlved maha läheks.

Või olin ükskord põlvili, istudes jalgade vahel, kui tuli toonane peika ja lükkas mind mänglevalt. Heitsin sama mänglevalt selili – ikka jalgade vahele ja põlvituses. Peika jäi suurte silmadega vahtima ja küsis, et kas valus pole või. “Miks mul valus peaks olema?” ei taibanud mina, sest ma tundsin selili olles reite peal kerget venitust. Joogaõpetaja hiljem seletas, et normaalne inimene ei saa mugavalt jalgade vahelegi põlvitada, rääkimata selili heitmisest nii, et ka ristluud on vastu põrandat.

Tegelikult on ülevenivus samuti probleem, sest oht endale liiga teha on reaalsem kui jäikade liigestega. Mul on igasugused väänamised ju harilik asi – kord kvartalis ikka midagi nikastan. Jumal tänatud, et mu joogaõpetaja on sünnipäraselt sama probleemiga – ta oskab sellele tähelepanu pöörata. Aga kui paljudes joogatundides olin ma enne seda käinud, ilma et õpetaja oleks mind manitsenud end tagasi hoidma ja kuulama teisi märguandeid, et aru saada,.millal on piir?

Ülevenivad inimesed peavad nimelt joogaharjutusi natuke teistmoodi tegema – koos vastukontraktsiooniga. No nt liblikasse minnes pean ma reie väliskülje ja tuharalihaseid justnimelt pingutama, mitte lõdvestama. Selleks, et liigeseid kaitsta.

Ja kui paljude joogaõpetajad seda teavad? Ah?

Samuti joogaga seotult tegin ma viimati veel ühe avastuse teemal “ma ei teadnudki, et normaalne on seda mitte osata”.

Nimelt sain ma teada, et tavaliste inimeste (sh sportlaste!) kehatunnetus on nii madal, et nad lihtsalt EI SAA ARU sellest, kui neile öelda “lõdvesta lihased”. Hoiavad end pinges ja väidavad, et on lõdvad.

Asi on selles, et ma teen massaaži – aga seda ei saa teha, kui inimene hoiab end pinges! Ja ma ei räägi sellest, et lihas on pinges (mille pärast inimene üldse mudisse tuli) – seda vahet on käe all väga hästi tunda, kas lihas on pinges või seda hoitakse pinges!

Ja ma, eksole, ei räägi joogalikust süvalõdvestusest (nagu lootoslillekese harjutuse puhul), vaid kõige lihtlabasemast aktiivse pingutuse puudumisest.

Ma ei olegi sellele probleemile veel head lahendust leidnud, sest ma lihtviisiliselt ei oska end kujutleda sellisesse situatsiooni. Mingi lahendus on paluda inimesel teadlikult pingutada lihaseid (nt käe puhul käsi maksimaalselt rusikasse suruda) ja siis vabastada. Aga alati ei mõika see ka…

Ja mina ei saa ega saa aru, kuidas nii lihtsat asja ei mõisteta…


kui eelmises postituses kiskusin ma end füüsiliselt (pool)alasti, siis nüüd on aeg seda teha teisel viisil. see kapist-välja postitus, mida ma juba kaks aastat kirjutan.

Jätka lugemist


ma tahaks hirmsasti kirjutada, aga ei oska enam. s.t. asjast ei oska kirjutada.

ma siis kirjutan hoopis muust. kirjutan seksist. mõnegi arvates v-o liialt detailselt, seega edasi lugeda omal vastutusel. lugege end hoiatatuks. Jätka lugemist


aasta tagasi olin ma oma elu kõige hullemas augus. seepärast panin endale aasta eesmärgi karmi: “lõpetada selline tühja kesta püstihoidmine, juhtugu see siis kesta kustutamisega või enda identifitseerimisega”.
olin üsna kindel, et asi lõppeb esimese variandiga. võta näpust – juhtus hoopis teine variant.

2012.a. oli nagu ameerika mägedel. üles ja alla. siis veelkord üles. ja siis uuesti alla. aasta lõpp oli korraga nii üles kui alla, kusjuures ühel ajal.

mul on terve aasta olnud mingi “suur plaan”, kusjuures see on olnud intuitiivne. taju on umbes nagu pimesi žongleerides. ma ei ole täpselt teadnud, kuhu ma liigun, aga on olnud usaldus, et suund on õige. üldjoontes. sest libastumisi on tulnud ette. sügisel tuli korraks hirm ning seeläbi kadus mõneks ajaks žongleerimiskindlus… selle tulemused avaldusidki detsembris…

kõlab küll nagu “banaanikoor on suurem kui banaan”, aga 2012.a., eriti just detsember, õpetas mulle, et – päriselt ka, noh – elu ei ole must-valge, vaid on korraga nii üht kui teist. see lihtsalt tehti mulle nii puust ja punaseks, et rohkem ei saa.

samuti õppisin 2012.a., et tuleb hoolikalt valida, keda usaldada ja mida endast rääkida. mitte erilise traagika tõttu, et hissant, mida küll selle infoga peale hakatakse, vaid seetõttu, et tavaliselt ei saa inimesed lihtsalt aru. isegi, kui alguses tundub, et saavad. kõigi elu teeb lihtsamaks, kui avad oma kõiki tahke vaid hoolikalt valitud ning läbi testitud ringile. see ei ole “enese tegeliku palge varjamine”, see on lihtsalt teadlik valik, kus, kellele ja mida avaldada*.

aga ring peab olema ikka tõesti väga läbi testitud. pisut kahju oli näha, et olin varasematel aastatel selles nõnda hooletu olnud.

teine “banaanikoor on suurem kui banaan” õppetund 2012. aastast oli: “VÄLJENDA END SELGELT!” 🙂
tegelikult on uskumatu, kui toetavad ja heatahtlikud on inimesed, kui neile oma vajadusi ja mõtteid eesti keeles ja selgelt väljendada. ei ole vaja demonstratsioonesinemisi, draamasid, kraaklemisi vms.
tõsi, kõik inimesed ei ole toetavad, aga, eksole, see on jälle nende probleem.

nii et olen aastaga välja roninud täiesti hullust pasast ning eneselegi üllatuseks seeläbi ka ennast üles leidnud.
ma leidsin enda üles, koos kõige hea ja vigadega.
ma tean nüüd, kes ma olen.
ja mitte keegi teine ei tea seda minust paremini.
ei saagi teada.

2013.a. on kaks ülesannet:
1) lähikuudel tõsta uuesti “üles” too detsembris “alla” liikunud rada,
2) oma keha ja kehatunnetusega hoolikamalt tegeleda.

nii saagu.

PS mul on juba mitu kuud kirjutamisel üks kapist välja tulemise postitus. aga selleks on mul rohkem julgust vaja. kunagi. ehk.

* mis te siis arvate, miks ma siia nii vähe kirjutan?

It is cruel and misleading to tell people that all they need to do to have self-esteem is decide to love themselves. Self-esteem is built by practices, not by emotions.

mobiililt postitatud.


Viimati tekkis notsu blogisabas arutelu, mis tõi välja mu jaoks huvitava teema.

Nimelt et mind tõesti ei kõiguta enam teiste arvamus, eriti, kui need “teised” on mingilgi viisil anonüümsed. Tihtipeale tüütab, jah, või ka ärritab, vahel ka vihastab. Aga ei kõiguta selles mõttes, et ma ei leia, et see midagi minu elus muutma peaks või oma elu või arvamusi seepärast kuidagi eriliselt kaitsma peaks.

See natuke hämmastas mind, sest et on tegelikult viimase aja areng. Ja et ma olen siia jõudnud, ei teadnud ma enne, kui seal kirjutades. Kuidagi iseenesest.

Tükk aega ei suutnud välja mõelda, mis muutunud on täpselt. Täna öösel mõtlesin välja. Meenutasin, mis oli varem teistmoodi ja võrdlesin praegusega.

Varem oli teistmoodi see, et kuigi ma olin v-o enda jaoks mingid asjad selgeks mõelnud ja ma ise uskusin oma tõekspidamisi ja põhimõtteid ning oli neis kindel, siis ma sageli ei uskunud, et mul on õigust neid tõekspidamisi üldse omada.

Umbes, et vanasti eeldasin ma, et teised inimesed teavad paremini ja on minust ikkagi targemad. Seega – kui mu sügav ja läbi mõeldud veendumus läks vastuollu nende veendumusega, siis järelikult ei saanud mul õigus olla. Sellest ka võitlev hoiak. Teise eriarvamus oli otsene rünnak.

Nagu ma ükskord viitasin, siis see on üks olulisemaid asju, millega ma kõik see aeg teraapias tegelenud olen. Ja et isand x keiss tegeles just konkreetselt selle komponendi sünniga.

Et minul on minu tõekspidamised. Läbi mõeldud. Läbi tunnetatud.
Et mul on õigus oma tõekspidamisteks.
Et ma ei pea oma tõekspidamisi õigustama.
Et ma ei pea enam võitlema enda olemasolemise õiguse eest. Selleks ei ole vajadust. Mul on see õigus olemas sünnipäraselt ja keegi ei saa seda minult ära võtta.
Ja kui keegi võtab endale selleks õiguse ja üritab, siis on see sügavalt tema isiklik probleem, sealjuures psüühiline.

Paradoksaalsel kombel on järeldus, et ma ei pea võitlema, viinud ka järelduseni, et teiste eriarvamus ei ähvarda ega ründa mind enam. Ma arvasin alati, et see peaks käima teistpidi – kui teised enam ei ründa, siis ma ka ei pea kaitsma. Aga…

Samuti olen ma sellega seoses hakanud nägema, kui palju on katkisi inimesi.

Ei olegi teised inimesed ilmtingimata targemad kui mina. Ei teagi alati asju paremini kui mitte. Katkiolek teeb ka kõige targema inimese irratsionaalseks. Ja see on kurb.
Nii et kui keegi minu olemasolemise õigust kahtluse alla üritab seada, siis see tekitab minus pigem kaastunnet. Ta ründab mind verbaalselt seepärast, et tal on valus. Ta ise kardab.

Aga kuni ta mulle füüsiliselt kallale ei tule, ei ole vaja end teise inimese valu eest kaitsta.

Samas ma tean, et ilmselt ei saada sellest aru. Kuni seda pole läbi nähtud, tundub kaitsepositsioonist loobumine ründavale poolele õiguse andmisena.
Ja seda tean ma seepärast, et täpselt nii mõtlesin ma ise varem. Siinne blogi on selle hirmu aastate pikkusi väljendusi täis. Selles mõttes on kahju, et mu esimene blogi lootusetult kadunud on. Ma pidasin seda ju 2004.a. novembrist saati…

Ja oi, kui palju mulle seletati seda seisukohta, milleni olen jõudnud praegu. Nt mu NLP õpetaja, kes nüüd on üldse budist Tais… Ma nägin, et ta elab seda veendumust ja ta on siiras… Ja ma ei saanud sellest aru…


Mul on üks kolleeg – kõva sportlane, triatlonist. Käib täispikkadel triatlonitel (3.9 ujumist + 180 km ratast + 42,2 km jooksu). Maratone teeb selleks, et (tsiteerin) “vorm vahepeal päris ära ei kaoks”.

Lisaks on ka kõva töötegija, selline, kellele saab alati kindel olla, et ta tõesti teeb asja ära korralikult.

Mina, teadagi, olen loomupäraselt selline, kes tahab kõike, kohe, korraga – ja kirssidega. Süvenemisvõime kohatine, püsivus kahtlane.

NLP-ist, nagu ma siiski olen, mõtlesin kolleegi mudeldada.

Küsisingi ükskord temalt, et kuidas ta ometigi jaksab veel 42 km joosta pärast seda, kui on 3.9 km ujunud ja 180 km ratast sõitnud.

Kolleeg ütles: “See on ju nii lihtne! Tõstan vasaku jala ja panen parema jala ette. Seejärel tõstan parema jala ja panen vasaku jala ette. Ja nii 42 km järjest…”

Geniaalne!


istun rmtk-s ja kirjutan, klappides mängib netiraadio retrokanal. mõtlen möödaminnes ühe hiljutise situatsiooni peale, kus ma käitusin v-o et mitte kõige ratsionaalsemalt (aga mitte halvasti, eksole), et – selline ma olen ja targem on selle osaga endast leppida, mitte enam vastu võidelda.

mille peale laulab vastuseks Olga Nool/ans PIRITA: “andesta see, mida muuta ei saa…”

🙂

PS asi, mille vastu pole enam mõtet võidelda, on mu emotsioonide “nähtavus”. nagu võõramaa keeles öeldakse: “i wear my heart in my sleeve”. kuni nad lihtsalt “nähtavad” on, on kõik korras. ebaeestlaslik ja võõras, aga tegelikult täiesti okei. häda on siis, kui need muutuvad jõuliseks – aga emotsioonide destruktiivsus on alati tulnud just sellest, et ma olen neid üritanud alla suruda või õigustada… aga tegelikult pole mul oma emotsioonidele õigustust vaja.


ma ei suuda päris seisukohta võtta. ühtpidi tahaks jälle hakata natuke avalikumalt blogima, sest mul on tunne, et neist asjadest siia avalikumasse blogisse kirjutamine võib kedagi aidata. ma ei tea keda, aga põhimõtteliselt. tunne on selline.

teisipidi võttes on mingi tõsine tõrge. see viimatine blogimaailma torm veeklaasis… i don’t even…

igatahes teevad säärased asjad ettevaatlikuks.

enihuu.

mul on karma eriti kiireks läinud. jõudnud kuue tunnini.
situatsioon nr 1 (hommikul). töökaaslane mängis lolli, mina ärritusin ja urisesin üleliia jõhkralt (minulik).
situatsioon nr 2 (pärastlõunal). mina käitusin (poolenisti) lollisti, ülemus ärritus ja urises mu peale üleliia jõhkralt.

instant karma!

ühtlasi oli mul aga mõlemal korral mahti oma emotsioone jälgida. mitte lahendada, eksole, vaid jälgida. eristada, et mida ma siis tunnen ja mis on seosed.

minu tänase päevase avastus oli, et mõlemal juhul tunnen ma täpselt samasid emotsioone.

kui mina olen agressiivne teise totruse peale, siis olen ma süüdi. noh, et miks ma olen nii agressiivne.
kui mina olen totter ja mu suhtes ollakse agressiivne, siis olen mina süüdi. noh, et miks ma olen siis nii totter.

ja kõige all on see, et ma olen süüdi, nii lõpmatult süüdi. nii süüdi, et seda pole võimalik lunastada. lunastamatust süüst kirjutan kunagi kindlasti veel, sest see on tglt talvest saati käinud.

ja teine asi, mis on kõige all, ongi mu eksisteerimise küsimus.

ma olen oma elus korduvalt kogenud, et kui mingi lollusega saada hakkama, siis minu SELGITUSI ei kuulata. öeldakse, et ma ÕIGUSTAN end ja seda ei tohi, aktsepteerigu ma oma süüd lihtsalt ja võtku vastutus.

nagu ma a-tr-le rääkisin, siis SELGITUS ja ÕIGUSTUS on kaks täiesti erinevat asja. SELGITUS on inimese subjektiivse reaalsuse kirjeldus, mis on oma olemuselt täiesti neutraalne. inimene lihtsalt kirjeldab, kuidas ta maailma kogeb. ja seda saab MÕISTA. õigupoolest – seda TULEB püüda mõista.
ja siinkohal rõhutame üle nlp kuldtõe –

MÕISTMINE EI EELDA NÕUSOLEKUT.

ehk siis – nt mõrvar võib SELGITADA oma tegu. ta selgitab oma subjektiivset reaalsust. mida ta koges, tundis, mõtles. ja seda on võimalik MÕISTA, kasvõi puhtintellektuaalselt. vangi läheb tüüp ikka. kohutavaid tegusid tegi ikka. mõistmine ei tähenda, et ma kiidan teo heaks. mõistmine tähendab lihtsalt, et ma saan aru, kuidas tüüp funksib.

ehk siis – kui ma olen millegi halvaga hakkama saanud, siis end SELGITADES ei ürita ma automaatselt vastutust eemale lükata. ma võin täiesti rahulikult aru saada, mida ma olen teinud valesti, ma lihtsalt tutvustan oma subjektiivset reaalsust teisele.

ÕIGUSTAMINE on põhimõtteliselt oma reaalsuse teisele pealesurumine. minu subjektiivne reaalsus vs sinu subjektiivne reaalsus. kas mul on õigus või sul. õigustamine on vaidlemine.

minu eluaegne kogemus (subjektiivne) ütleb, et mul ei ole oma subjektiivse reaalsuse olemasoluks õigust.

ei, isegi mitte nii. ei ole, et mu subjektiivne reaalsus on keelatud. seda ka vahel, aga enamasti seda lihtsalt ei eksisteeri, seda täiesti ignoreeritakse.
keelamine tunnistaks vähemalt olemasolu. minu subjektiivse reaalsuse olemasolu pole keelatud. selle olemasolu pole lihtsalt tunnistatud.

ainult et, vaadake… minu subjektiivne reaalsus, subjektiivsed kogemused, on ainus, mis mul on. mul ei ole teist reaalsust kusagilt võtta.
ja kui seda ei ole olemas, siis…

… vähemalt on midagi homme ps-terapeudiga rääkida.