Category Archives: vabateema

Täpselt nii ongi, nagu too daam räägib.

tl;dr kerige kuu peale, kui ei meeldi.


Mul pole mingit plaani kokandusblogi pidama hakata, aga üht retsepti pean küll jagama. Ja kindlasti nüüdjakohe, sest varsti saab selle peamise komponendi aeg läbi.

Jagamata jätmine oleks suur patt, sest pärast Portugali olen seda salatit teinud julgelt 15 korda ja no ei saa veel isu otsa. Isu ei saa otsa ka kõigil neil, kellele seda teinud olen. Nõutakse muudkui lisa.

Kusjuures retsepti ma tegelikult kusagil näinud pole. Ma lihtsalt vaimustusin restoranis pakutud salatist ning raalisin ise välja, mis selle sees oli. Võib-olla käib sinna tegelikult midagi veel, ma ei tea. Aga ka sellisel kujul on see väga hea.

1) Alusta sellest, et hakid ära korraliku kimbu koriandrit.

Jah. Jah. Jah. Ma TEAN. Koriander, just roheline koriander, on maitsetaim, mis tekitab väga vastuolulisi tundeid. Veel kaks aastat tagasi ma jälestasin seda, aasta tagasi õppisin tolereerima (mul on umbes sada läätsesupi retsepti ja ühe sisse neist käib koriander). Portugalis aga õppisin armastama – seal kasutatakse seda pea igas roas ja koriander (nagu lambalihagi) maitseb väga hea, kui oskad sellega ümber käia.

Selle salati sees maitseb koriander hea. Nii et usalda mind ja haki see ära.

Ja kui ma ütlen “korralik kimp”, siis ma mõtlen tõesti korralikku kimpu – salat peab tulema roheline! Nii, nagu mul kausi sees!

2) Haki üks sibul. Kui oled toore sibula suhtes pirts nagu mina, siis haki väga peeneks. Aga isegi kui oled pirts – usalda mind ja pane see sisse. See on möödapääsmatu komponent.
3) Lisa väike konservitäis tuunikala
4) Viska sisse purgitäis valgeid ube (või siis vastav kogus leotatud ube või kui eriti veab, siis värskeid ube)
5) Puista peale törts pipart ja kui soovid, siis ka soola (mina soola ei kasuta)
6) Vala peale oliiviõli
7) Viimaseks lisa sorts midagi haput. Mina olen pannud sidrunimahla, päriselt kasutavad portugallased kalatoitudes valge veini äädikat.

Sega ära. Söö. Naudi. Vaata, et suure hooga kahvleid ära ei söö.
Korda, kuni värsket koriandrit veel saada on.


Tegelikult igatsen ma vahel ikka blogimist taga küll. Oli ju tore oma mõtteid seada, sel tegevusel oli tuntav teraapiline efekt.

Häda on aga selles, et ma tunnen end viimastel aastatel onlainis erakordselt nähtavana. Ikka oluliselt rohkem nähtavana kui reaalelus.
Mitte, et ma peaks vajalikuks oma virtuaalset tegevust paranoiliselt peita – seda osa, et minu igasugustest tegevustest jäävad jäljed maha, võtan ma väga filosoofilise rahuga, pealegi pole mul tõesti midagi varjata. Küll aga tekitab igasugune avalik mõtete veeretamine, päris enese avamine, kerget õõva. Ja niisama “käisin tööl, pärast laulmas” poste ei viitsi ma esiteks kirjutada, teiseks keegi lugeda.

Aga see ON oluline, et keegi viitsiks lugeda. Sest et, jah, publik peab olema. Kui publik ei oleks oluline, kirjutaks ma lihtsalt privablogisse, kaustikusse või wordi-faili. Blogimise teraapiline efekt seisneb aga just tundes “keegi mõtleb minuga kaasa”.
Ainult et publikut ei ole kuidagi võimalik valida.

Nii ma siis käingi vahel blogi avamas ja jälle kinni panemas. Kirjutada tahaks, oleks ka, millest, aga.


Seekordne kokkuvõte tuleb teistmoodi.

Sattusin ükspäev oma blogi pikalt-pikalt tagasi lugema. Ilma paroolita (ma vist ei mäletagi seda enam). Ütleme nii, et nende paroolistamiste, kustutamiste ja peitmistega, mida ma tegin viimases otsas, kui aktiivsema blogimise maha jätsin, muutus üldpilt paroolita inimestele päris huvitavaks. Kuna igasugused romantiliste tunnetega seotud jutud on peidus, aga seiklemised mitte, siis sai sellest printsessi blogi 🙂

Huvitav on takkajärgi vaadata ka seda, kuidas mul puudub igasugune järjepidevus inimeste nimetamisel. Nt suksut olen maininud vähemalt viie pseudonüümiga (pluss veel umbisikulised mainimised). Nimi s. on tähistanud kolme inimest (k.a. suksut, kelle nimi s.-ga ei hakka, aga tolleks ajaks saadud hüüdnimi küll). Ainult teadagi-kes oli kogu aeg teadagi-kes, aga tema nimetus jõudis oma arenemised ära teha eelmises, praeguseks kübertolmuks varisenud kohas.

Tegelikult oligi mul hiljuti väike, kuid oluline tähtpäev. Kusagil 2004. a. novembri lõpus hakkasin ma blogima. Kümme aastat!!! Natuke kahju, et ma ei salvestanud kunagi oma esimese blogi postitusi. Päris põnev võiks olla jälgida.

Palju on muutunud, aga päris palju on jäänud samaks, hoolimata katsetest neid muuta. Igipõline depressiivik olen endiselt, kuid õnneks on hea terapeut ja lihtsalt vanusega tulnud elukogemused õpetanud seda teisiti väljendama (või mitte väljendama). Hea on aga näha, et MINGI arengu olen ma kümne aastaga läbi teinud. Suhelda ei oska ma endiselt, aga erinevalt iidsest ajast, kui mul oli suur tutvusringkond, kellega ma kogu aeg kaklesin, on nüüd igati draamavaba – minust on saanud eraklik misantroop.

Samas on enda läbielamised, õppimised ja korduvad kogemused, kuidas Raudkindlad Veendumused võivad 180 kraadi muutuda, kasvatanud minusse mingi omamoodi empaatia. Kuigi ma ei salli endiselt sulaselget rumalust (ja see on ainus teema, milles ma veel kakelda viitsin), siis põhimõtteliselt ei näe ma enam mõtet muude eriarvamuste pärast piike murda.

Milleks – küll elu õpetab. Kas teist või siis mind ennast. Ja kui ei õpeta, siis on niikuinii lootusetu ja kaklemine puhas ajaraisk.

Lühidalt – kui tegu pole just hariliku rumalusega, mille puhul ma endiselt põlema lähen, siis nüüd ma lihtsalt distantseerin end. Sellest ka eraklikkus.

UHUU VAHEPALA

Siis, kui ma roosade tädide ja muude vaimsete vägivallatsejatega (nt kolmas e.) kaklesin, sai mul asjast seitsmekordselt kõrini. Tegin tookord selge taotluse: “Loobun täielikult oma igasugusest väest”. See oli üks viimaseid uhuusid asju, mis ma tegin ja taotlemine oli alati mu ampluaa.

Ehk siis – ma olengi praeguseks täiesti tühi. Nii tühi, et uued vaimlejad, keda kohtan (mul kool neid pungil täis), arvavad, et ma ei tea neist teemadest üldse midagi ja hakkavad mulle alatasa A-d ja B-d õpetama. Loogiline – iga inimene, vaimne või mitte, tajub teise väge, ja kuna iga vaimsusega tegeleja vägi kasvab, minu oma aga kahaneb, kui üldse muutub, on selge, et ma ei tea ju millestki ööd ega mütsi, isegi mitte teoreetiliselt 🙂

Ja ma olen peaaegu rahul. Peaaegu seepärast, et ma ei jaksa enam pea üldse midagi teha, ma mõtlen tavaelus. Üle pingutasin, nagu ikka 🙂

Samas – iga kell eelistan praegust seisu sellele kanakarja kaagutamisele ja pidevale võitluse otsimisele ning muidu alalisele sõjaseisukorrale, milles keskmine šamanistlike või CC kalduvustega vaimleja elab. Ma olen tühi, aga mind jäetakse vähemalt rahule, kui see A ja B õpetamine just välja jätta, aga see on ka ju sellest, et nad on ise algajad (oleks nad päriselt nii tegijad kui ise arvavad, hammustaks nad asja lahti). Pealegi tahavad nad head, nii et mis siin ikka pahandada.

UHUU VAHEPALA LÕPP

Lühidalt – minust on saanud grumpy old lady. Selline, kes turtsub, aga otseselt paha ei taha.


Ma avastasin siin ükspäev, et kahe kassi pidamine (või, olgem korrektsed, kahe kassi inimeseks olemine) mõjub ütlemata hästi koristamisharjumustele. Eriti hea, kui üks kassidest on süsimust ja teine ka suuremas osas tumedat karva.

Lihtsalt ei ole võimalik stoilse rahuga vaadata kassikarvu kõikvõimalikes ja -võimatutes kohtades. Nii ma siis pesengi iga päev põrandat ja vahetan kaks korda nädalas voodilinu.

Noh ja põrandat ei saa pesta ilma, et seda tühjaks teeks. Ja kui hakkad asju põrandale tagasi panema, paned teised asjad ka õigele kohale, sest et kuidagi narr oleks see tegemata jätta.

Nii siis ongi minust kõva koristaja saanud. Mitte, et karvavabadus üle mõne tunni püsiks, aga asi seegi.

Vahel Päris sageli mõtlen ma, et mida ma neist elukatest üldse pean. Midagi kasulikku ei tee, nõusid ei pese, tuba ei korista. Ainult magavad, söövad, s-vad ja ajavad karva.

Ainult et siis hakkavad nad miilustama, mängima või kunstmagamist harrastama ja igasugused küsimused kaovad…


Üks mitte-päris-korras inimene (küll bipolaar, aga vahet pole), kirjutas väga olulise artikli – kuidas elada koos segase inimesega. Soovitan lugeda.

9. Understand that we are probably not going to get “better.”
At least not in any way that means we won’t be crazy anymore. We might learn better coping mechanisms, we might find a more stable routine. But we’re probably never, even with medication, going to be “normal.”


Mul on säärane mure, et mul pole midagi jalga panna.

Olgu, tegelikult on mul kingi nii palju, et koli või majast välja, aga mul ei ole ühtegi sellist jalavarju, mida sobiks kanda rahvarõivaste juurde. Ja laulupidu on ju tulekul! Mis ma pean sukkis kaare alla minema või?

Rahvarõiva juurde käib must kinnine king. Võib olla ka täistallal, aga naisel on tegelikult eelistatud mõõdukas madal konts. Aga see peab olema jäme. Silmas peab pidama ka, et see käib villase suka otsa, mistõttu päris kõik mustad kinnised kingad ei sobi, sest sellise päris klassikalise kinga puhul jääb selline mulje, nagu… noh… oleks king villase suka otsa tõmmatud.
Asja ei paranda ka see, et mu jalanumber on “lai 40” – ja kuna king käib villase suka otsa, siis antud juhul “eriti lai 40”, s.t. praktikas 41. Kusjuures 40-41 ei tohiks eesti naise puhul nüüd küll mingi eriline hiigeljalg olla, aga ometi on viimane number enam-vähem sobivatel kingadel alati 39.

Lisaks veel müüjate ebaprofessionaalsus. Eile pakkus ABC kinga müüja mulle lahtise nina ja peene kontsaga kinga.
Pärast seda, kui olin talle mure ära rääkinud ja ka enam-vähem kirjeldanud, mis laadi kingad rahvarõiva juurde käivad.

Vaatasin seda kingapaari mitu sekundit täielises mentaalses pausis ning küsisin viimaks müüjalt, et kas ta on kunagi üldse eesti rahvarõivaid näinud. Ma üldiselt üritan klienditeenindajatega sõbralikult läbi saada, aga no see oli küll rumaluse tipp. Mõttes, et peaks ütlematagi selge olema ju, et rõivaste juurde, mis on stiliseeritud 17.-18. sajandi pidurõivad, ei kanta tikk-kontsa ega lahtist varvast…

Ma saaks veel aru, et müüja oleks teisest rahvusest, aga tegemist oli eestlasega!

Nii et täitsa pael.
Mitte kusagilt mina sääraseid kingi ei leia.

Ometi võiks need ju praegu kõigis kingapoodides olemas olla, arvestades, et – nagu öeldud – laulupidu tulekul.
Ma ei usu, et ma nüüd ainus inimene olen, kes rahvarõivastega kaare alla läheb?


Mitte, et mul vähe blogisid oleks, aga ma nüüd tegin ühe juurde.

Keha ja kaalu blogi.

Kuigi see konkreetne blogi siin otseselt privaatne pole (privablogi on mul ka, jep), ei tunne ma sellegipoolest erilist vajadust sellega lehvitada.
Pealegi on siin ajalooliselt olnud teised jutud, aga uus on konkreetse teemaga.

Uuega tahaks ma pikas perspektiivis päris avalikuks minna. Ikka nime ja näoga ja puha.
Minu päris unistus on, et üks keha ja kaalu blogi oleks päris-päris suur, umbes nagu näiteks Henry blogi eesti mõistes on, sest et kehaga rahu tegemise juttu on väga väga vaja eesti keeles ajada. Väga.
Aga minu oma selleks ei sobi, sest mul pole sellist kirjutamisannet.
Olulisem põhjus on veel see, et ma ei talu mingisugust kriitikat, aga just kriitikat hakkab avaliku kaalublogi pidaja saama.
Ning kui veel lopsaka keha aktsepteerimisest rääkida, lähevad trollid päris hulluks. Ma juba kujutan elavalt ette…

Ehk peab leidma teise autori juurde, jääma ise n-ö kõrvaltvaatajaks.
Eks mul üks mõte on, aga vaatab.

Aga et te siis teate. Vaatab, mis saab.
Loodetavasti saab.


Üks jutt seksist, õigemini orgasmidest, millega ma suuremas osas nõustun.

Ka mina olen korduvalt tunnetanud kohustust orgastiline olla. Sest et kui ma orgasmi ei saa, siis järelikult ei tunne ma oma keha. Sama juttu on rääkinud mitmed mu sõbrannad, mitmed neist inimesed, kes on oma keha tunnetamisest teinud oma elukutse.

Minu isiklik kogemus ütleb, et nii mõnigi orgasmita lõppenud seks on olnud rohkem rahuldust pakkuv kui keskpärase orgasmiga päädinu. Ja näiteks üks mu hullemaid seksikogemusi kaasas orgasmi, sealjuures päris intensiivset*.

Ma olen endiselt veendumusel, et seks võiks sündida hetkes ja selle tulemust ei peaks mõõtma millegi muu kui osaliste enda rahuloluga.

* Häda oli selles, et see oli puhtalt füüsiline, mees suutis murdosa sekundist enne öelda ühe erakordselt lolli kommentaari, mistõttu minu aju enam orgasmist osa ei võtnud. See oli väga-väga õudne kogemus – füüsiliselt ebameeldiv – mida ei sooviks vaenlaselegi mitte.

Põmst ütleb see tšikk kõik ära, mis ma asjast mõtlen.

why does it bother you so much that i don’t hate myself?