Category Archives: vabateema

Ah et miks ma enam eriti ei blogi – ei siin ega privas.

Lihtne – ma olen elu jooksul nii palju erakordselt lolli juttu ajanud, et endal on hirmus piinlik. Keegi ei garanteeri, et ma kahe aasta pärast ei jõua järeldusele, et mu praegused arusaamad ja veendumused on vähemalt sama infantiilsed.

Kõige narrim lugu on, et nende erakordselt lollide veendumuste pärast on rohkem ja veel igasuguseid sõdasid maha peetud. Oli see siis seda kõike väärt…


See on juba teist korda, kui Rents postitab mingi joogaklipi ja ma teen selle vabalt kaasa. Selle tänase tegin vägivaldselt (st soojenduseta ja samas tempos (iialgi ei tehta nii kiiresti joogat!!!)), k.a. spagaadi. Probleem tekkis alles sellega, millega alati – väikelapse puhkeasendiga, sest mul lihtsalt ei mahu rinnad vastu jalgu ära.

Ma vahepeal komistan otsa nähtustele, millest ma sugugi aru ei saa, aga mis, tuleb välja, on tavalised.

Kunagi joogatundi minnes teada, et mul on ülevenivad liigesed, on alati olnud.

Enne, kui joogaõpetaja seda mulle seletas, ei mõistnud ma iial, miks inimesed (eriti mehed – jälgige teinekord!) rätsepa- või liblikaistes põlvi maha ei pane – põlvi üleval hoida on ju reitele pingutav! Tuleb välja, et normaalse venivusega liigesed ei ole soojenduseta lihtsalt nii lahti, et põlved maha läheks.

Või olin ükskord põlvili, istudes jalgade vahel, kui tuli toonane peika ja lükkas mind mänglevalt. Heitsin sama mänglevalt selili – ikka jalgade vahele ja põlvituses. Peika jäi suurte silmadega vahtima ja küsis, et kas valus pole või. “Miks mul valus peaks olema?” ei taibanud mina, sest ma tundsin selili olles reite peal kerget venitust. Joogaõpetaja hiljem seletas, et normaalne inimene ei saa mugavalt jalgade vahelegi põlvitada, rääkimata selili heitmisest nii, et ka ristluud on vastu põrandat.

Tegelikult on ülevenivus samuti probleem, sest oht endale liiga teha on reaalsem kui jäikade liigestega. Mul on igasugused väänamised ju harilik asi – kord kvartalis ikka midagi nikastan. Jumal tänatud, et mu joogaõpetaja on sünnipäraselt sama probleemiga – ta oskab sellele tähelepanu pöörata. Aga kui paljudes joogatundides olin ma enne seda käinud, ilma et õpetaja oleks mind manitsenud end tagasi hoidma ja kuulama teisi märguandeid, et aru saada,.millal on piir?

Ülevenivad inimesed peavad nimelt joogaharjutusi natuke teistmoodi tegema – koos vastukontraktsiooniga. No nt liblikasse minnes pean ma reie väliskülje ja tuharalihaseid justnimelt pingutama, mitte lõdvestama. Selleks, et liigeseid kaitsta.

Ja kui paljude joogaõpetajad seda teavad? Ah?

Samuti joogaga seotult tegin ma viimati veel ühe avastuse teemal “ma ei teadnudki, et normaalne on seda mitte osata”.

Nimelt sain ma teada, et tavaliste inimeste (sh sportlaste!) kehatunnetus on nii madal, et nad lihtsalt EI SAA ARU sellest, kui neile öelda “lõdvesta lihased”. Hoiavad end pinges ja väidavad, et on lõdvad.

Asi on selles, et ma teen massaaži – aga seda ei saa teha, kui inimene hoiab end pinges! Ja ma ei räägi sellest, et lihas on pinges (mille pärast inimene üldse mudisse tuli) – seda vahet on käe all väga hästi tunda, kas lihas on pinges või seda hoitakse pinges!

Ja ma, eksole, ei räägi joogalikust süvalõdvestusest (nagu lootoslillekese harjutuse puhul), vaid kõige lihtlabasemast aktiivse pingutuse puudumisest.

Ma ei olegi sellele probleemile veel head lahendust leidnud, sest ma lihtviisiliselt ei oska end kujutleda sellisesse situatsiooni. Mingi lahendus on paluda inimesel teadlikult pingutada lihaseid (nt käe puhul käsi maksimaalselt rusikasse suruda) ja siis vabastada. Aga alati ei mõika see ka…

Ja mina ei saa ega saa aru, kuidas nii lihtsat asja ei mõisteta…


I have a dream…
Mul on unistus, et jämme-olemist saaks lihtsalt faktina konstateerida. Ilma, et sellega kaasneks automaatselt hinnang jämmeda inimese välimuse kohta. Ilma, et peaks eufemisme kasutama.

Sõna, mis tähistab ülekaalulisi inimesi, on juba täiesti olemas – paks. Seepärast ma kasutangi seda nii vabalt enda kohta: ma ei jaga selle sõnaga hinnangut.
Nii nagu pole hinnanguline, vaid fakti nentiv sõna “blond” või “lühike”.
Nii nagu ma võin enda kohta ilma hinnanguta öelda, et mul on hallid silmad.
Ma ei pea ju selleks eufemisme otsima… Miks ma peaks seda tegema oma suuruse kirjeldamiseks? See on ju lihtsalt üks mu välimuse jooni…

Täpselt samal viisil võin ma enda kohta öelda rahulikult “paks”. Sest et, noh. Ma olen ju. Paks.

See, kas see on ilus või ei, on maitseasi. Kas mul on tervisehädad (ei ole), on minu ja mu arsti vaheline asi. See, kas ma olen murumunana laialivalguv* või vormis, on täitsa omaette jutt**. Aga paks olen ma ikka. Ja on kõik teised minu kaalukategoorias inimesed, olgu nad haiged või terved, vormis või vormitud, ilusad või inetud.

“Paks” on lihtsalt sõna.

* see oli niivõrd geniaalne lause tookord, et ma pool päeva turtsusin naerda…
** iseenesest olen ma alati rääkinud, et FIGUUR kui selline on mul väga hea***. Ainult mõõtmed on suured.
*** emaliini head geenid!


image

Instagrami sõltuvus on mind raskelt tabanud…

mobiililt postitatud.


daamid. tervis pole naljaasi.

mina igatahes laadisin endale app-i alla.


irw

mul on alati olnud komme aeg-ajalt arvutit sõimata, kui too mäkra mängib. ma kipun üldse elutute asjadega suhtlema. see selleks.

istusin täna raamatukogus ja kirjutasin. arvuti hakkas korraks hanguma.
“kle, mine metsa!” sosistasin arvutile.
“ma parema meelega ei läheks,” sosistas muiates mees, kes minust üle laua istus.

🙂


tänase päeva avastus on, et emotsionaalne tuimus on kõige parem valuvaigisti.
mul on parasjagu meesterindel väga segased ajad (kuigi millal nad seda olnud pole, onja). eile pettusin ühes mehes lihtsalt kohutavalt. selle pettumuse suurust ei anna sõnadesse panna. ma ei ole isegi vihane, lihtsalt pettunud.

noh, aga täna oli vahatamise aeg. et kõikvõimalikud intiimsed piirkonnad jne. vahatamine on muidu ikka põrguvalus, iga viimane kui kord teen nägusid ja kraabin tekki jne.
täna polnud mitte mingit tunnet.

moraal: kui valulikke iluprotseduure teha tahate, hankige endale enne üks tõsine emotsionaalne pauk. töötab.


ma sõnastasin kogemata Tõe.

e. ütleb:
peamiselt on sprst tuju ära, et kõik mehed on sead
tglt on ainult üks, muidugi
kuigi ma pean ütlema, et see siga… käitub vahelduseks kuidagi väga õigesti
nüüd, kui ma käega lõin ja korraliku draama käima tõmbasin
nii et mul on nüüd ühtpidi võttes tiba piinlik, et mida ma draamatsesin
ja teistpidi võttes olen veel tigedam kui enne, et mismõttes ma pean draamatsema, et ta nii õigesti käituma hakkaks
ja üleüldse ma lõpetasin asja ära
ja mismõttes ta siis õigesti käituma hakkab
kurat
mehed, ma ütlen
N. ütleb:
Meeste loogika
Kusjuures kui sa nüüd teda nö tagasi ei võta
Siis sa rikud järgmise naise jaoks olukorra veel enam ära
(sellepärast ongi mehed putsis)
Sest “Ma ju muutsin ennast, ma ju HAKKASIN ILUSASTI KÄITUMA! Aga sellest ei piisanud. Ikka olin paha ja suhe läbi.”
Nö. see pavlovi refleks, et “normaalne käitumine = normaalne (seksi)suhe” jääb olemata
e. ütleb:
no kurat
mul on pavlovi refleks, et normaalne käitumine = minu ärakasutamine
ja draama = mehe normaalne käitumine
sprst ongi naised putsis, et mehed on nad ära rikkunud


jah, õige, sissekanne on sisuliselt ainult seepärast, et oleks legitiimne põhjus uue telefoniga mängida 🙂

essa:
tõestus, miks on kaval mõte tööpäeva (või vähemalt -nädala) lõpus kohvitass ära pesta:

see kiht on sinna põmst kivistunud.

————–
tessa:
minu sisemise teadlase väljund – empiirilised vaatlused teemal “mis juhtub õunaga”

veel umbes aasta tagasi oli tegemist pontsaka antoonovkaga. vastupidiselt toanaabrile, kes väitis, et õun läheb mädanema ja vajub petri tassile laiali, on õun hoopis kuivanud ja petri tassis ruumi rohkem kui algselt.
protsessi oli põnev jälgida, kahjuks pole seda keegi jäädvustanud.
aga sel sügisel võime uue õunaga proovida. või lausa kahega 🙂


nagu lubatud sai, siis üldmöla tuleb siia.

ma olen mitu korda rääkinud, et minus elab pisike teadlane. väga teadlane ma pole, aga, jah, mingi soodumus mul selliseks maailmavaateks ilmselgelt on.
täna oli hea näide.

suksu sai endale vererõhuaparaadi peale ning mainis muuhulgas, et see tähendab siis seksivabadust 24 tunniks. mina leidsin, et kui MUL oleks aparaat peal, mis mu mingit näitu 24 h jälgiks, ma kohe ekstra seksiks, isegi, kui muidu väga isu poleks – puhtalt selleks, et näha, kas ja kuidas seks ikkagi mu vererõhule mõjub. noh, et oleks tõend.
suksu says: ah, selleks, et teada, et ratas sõidab, ei ole ju vaja ratast uuesti leiutada
teada on ju, et vererõhk tõuseb seksiga
e. says: einoh, loomulikult pole vaja ratast uuesti leitada, aga selleks, et teada, KUIDAS ratas sõidab, võiks ju nt ratta liikumist filmida ning aegluubis vaadata või nt ratta osadeks lammutada ja… igast asju
teada on jah, et vererõhk seksiga tõuseb, aga kas sa tead, millal ta tõuseb ja millal langeb ja kui palju ja kui püsiv see on ja… milline graafik tuleks?
suksu says: jeeber, küll sa ajad asja keeruliseks!
e. says: sa tõesti tahad öelda, et sulle ei pakuks see huvi?
suksu says: absoluutselt mitte
e. says: akuutne teadlasesoolika puudulikkus

umbes sama kui nlp kursusel proovis a. mind õpetada asju vaatlema lihtsalt vaatlemisena.
asjad toimivad nii.
ja ma ei saanudki rahulikku vaatlemist kätte, sest ma tahtsin teada, MIKS asjad nii toimivad.

kõik ei tahagi? 🙂