Tegelikult igatsen ma vahel ikka blogimist taga küll. Oli ju tore oma mõtteid seada, sel tegevusel oli tuntav teraapiline efekt.
Häda on aga selles, et ma tunnen end viimastel aastatel onlainis erakordselt nähtavana. Ikka oluliselt rohkem nähtavana kui reaalelus.
Mitte, et ma peaks vajalikuks oma virtuaalset tegevust paranoiliselt peita – seda osa, et minu igasugustest tegevustest jäävad jäljed maha, võtan ma väga filosoofilise rahuga, pealegi pole mul tõesti midagi varjata. Küll aga tekitab igasugune avalik mõtete veeretamine, päris enese avamine, kerget õõva. Ja niisama “käisin tööl, pärast laulmas” poste ei viitsi ma esiteks kirjutada, teiseks keegi lugeda.
Aga see ON oluline, et keegi viitsiks lugeda. Sest et, jah, publik peab olema. Kui publik ei oleks oluline, kirjutaks ma lihtsalt privablogisse, kaustikusse või wordi-faili. Blogimise teraapiline efekt seisneb aga just tundes “keegi mõtleb minuga kaasa”.
Ainult et publikut ei ole kuidagi võimalik valida.
Nii ma siis käingi vahel blogi avamas ja jälle kinni panemas. Kirjutada tahaks, oleks ka, millest, aga.
Sellest teemast on viimasel ajal mitmetes blogides juttu. Minult praegu juttu ei tule, tuleb ainult link, mille sisuga nõustun 100%.
Aeg on teha vana hea klassikaline mõttetuse jumalanna stiilis blogipost.
Olen sattunud peegelsituatsiooni. Vanasti, kui palju blogisin, leidsin ma sageli “peeglites” lahenduse, aga selleks pidin ma enne situatsioone (endale) kirjeldama.
Ühest poolest olen ma tegelikult suhteliselt hiljuti kirjutanud. Olen viimasel ajal komistanud mitmeid-setmeid kordi selle otsa, et inimesed ootavad ja eeldavad, et ma käitun nagu “vanasti”, oma mingite korduvate käitumismustrite järgi, mis mul on olnud.
Asi on selles, et teraapiaga, aga kohati vist lihtsalt ka vanadusest tulnud elukogemustega on mul päris mitmed “päästikud” ära kadunud, situatsioonid, mis vanasti võisid mind irratsionaalsesse hüsteeriasse viia, ei tekita üldse mingisugust reaktsiooni*. Aga mitmed inimesed, kes on aastaid näinud mu vanu mustreid, nt vana kooliajast pärit sõber, ei suuda miskipärast näha, et ma ei kasuta neid enam. Samuti aastaid.
Nii ma vanale sõbrale viimati ütlesingi: saan aru, miks need eelarvamused on tekkinud, tunnistan siiralt oma osa selles, aga ma ei saa aru, miks sa neist kinni hoiad.
Nüüd aga avastasin, et olen peeglis. Ühel kunagisel armukesel oli üks nõme käitumismuster, mida ta ikka kordi ja kordi kordas. Lõpuks võtsin ma seisukoha “ju ta siis ongi selline, midagi pole teha”. Mitmetel asjaoludel hakkasime uuesti suhtlema, avastasin, et, kae nalja, tema kah vanemaks ja targemaks saanud ja täitsa tore on suhelda. Kuni tüüp heitis mulle ette, et ma näägutan ta kallal. Pidevalt.
Olin tõeliselt üllatunud, sest, noh, ma enda arvates polnud seda teinud, sest ma polnud ta peale vihanegi olnud ja ilma vihata ma enda teada näägutada ei oska. Vaatasin siiski oma käitumismustri üle ja leitu hämmastas ennastki.
Ma küll päriselt ei näägutanud ta kallal, küll aga tegin sageli selliseid täiesti provotseerimata passiivagressiivseid märkuseid. Oluline oli just “täiesti provotseerimata”. Ma olin kaitsepositsioonil, kusjuures olin selle enda eest nii edukalt ära peitnud, et ei saanud sellest üldse aru! Teadvustatud mina üritas teda võtta uue inimesena, kes on vanem ja targem ja tõepoolest tore. Teadvustamata mina ootas iga hetk vana mustri kordumist ja andis igaks juhuks teisele preventatiivselt peksa.
See avastus lõi mu nii pahviks, et vastastikusel kokkuleppel katkestasime igasuguse suhtluse ära. Ma ei tea, kas tema seda kahetseb. Vahepeal tundub, et kahetseb. Mina kahetsen küll, aga tean, et kuni ma praegusele peegelpildile lahendust ei leia, ei oska ma temaga ilma passiivagressiivsuseta suhelda. Ma ei oska mitte oodata, millal ta seda mustrit kordab. Ma ei oska. See käib üle mu praeguste võimete.
See ei ole tema suhtes aus ja ma ei taha sellistel alustel suhelda. Ma ei taha suhelda, kui ma teen teisele liiga. Ja selline eeldamine on teisele liiga tegemine.
Tean ma täpselt, sest olen ise olnud situatsioonis, kus minust oodatakse kogu aeg mingit vana nõmedat mustrit ja antakse igaks juhuks verbaalselt pidevalt peksa.
Ma saan aru, miks kooliaegne sõber minust pidevalt “vana” mustrit ootas. Ta oli “hellaks” tehtud ja mingil hetkel oli tal lihtsam võtta seisukoht “e. ongi selline”. Sest võttes seisukoha “nii ta käitubki”, ei tule teise irratsionaalsus üllatusena ning see ei tee haiget.
Tean ma täpselt, sest see oli põhjus, miks ma vana armukese kohta säärase seisukoha võtsin. Et mitte rohkem haiget saada.
Ma saan aru, miks eks-armukesel üle viskas. Sest et mul viskas ka, kui minult kogu aeg negatiivset oodati ja igaks juhuks verbaalselt vastu hambaid anti.
Ma olen selles peeglis istunud tegelikult juba mitu kuud. Alati on peeglist tulnud lahendus. Nüüd peab ka tulema. Ja tulebki!
See on ju mul nina ees!
* Hea on näide on mu jaoks blogi üle lugemine. Vanasti võisin ma aastatetaguseid postitusi lugeda ja imestada, et ma olen ühel või teisel viisil mõelnud, aga ma mäletasin ja mõistsin oma “vana” mõtteloogikat, sest mingi loogika oli ju olemas. Nüüd, isegi, kui ma mäletan mõtteloogikat, ei saa ma sellest enam lihtsalt aru, see ei tundu mulle enam loogiline. Nagu võõra inimese tekste loeks.
Täna käisin uue (ja väga tegija) hääleseadja juures. Veendusin järjekordselt, et ma olen lootusetu kontrollimaniakk.
Uba on selles, et olen elu jooksul päris palju hääleseadet saanud, aga mitte kunagi süstemaatiliselt (nagu inimesed, kes laulu õpivad), vaid siiski suhteliselt juhuslikult, nagu (tasemega) kooris ikka.
Ma ei oska enam normaalselt häält teha, n-ö “lihtsalt” laulda, vaid proovin kahtteist asja korraga meeles pidada (kõrge suulagi, “maski” laulmine, õige hingamine, tugev diafragma jnejnejne).
A. pani mind täna sõna tõsises mõttes peadpidi vastu seina ning toolile kummargile, pea põlvede vahele, laulma. Ta nägi tund aega ränka vaeva, et ma unustaks ära kõik, mis seni õppinud olen ja usaldaks end, ei peaks vajalikuks end kogu aeg kontrollida.
Ja ma mõtlesin, et, huvitav, millal täpselt ma nii jäigaks muutusin? Kindlasti oli see mitu aastat tagasi, see on vist isegi rohkem kui viie aasta teema, aga MILLAL? Millal see täpselt juhtus?
Vanasti olin ma oluliselt mängulisem, minnalaskvam ja “pehmem”…
Ma tahan tagasi…
Muidu aga. Kuigi ma läksin just häält “üles” seadma, siis proovis A. allapoole ka. Ilmselt selle mõttega, et kuna mul on alumine register “käes”, siis mugavast alast alustades on lihtsam kõrgemale minna, n-ö positsiooni ehitada.
Enamasti on mu piir väikese oktaavi C (B on juba hääle ja sooja õhu segu), soodsa tuule ja hea planeetide seisuga olen korra puudutanud A-d.
Absoluutset kuulmist mul pole, tean lihtsalt, et D-st alates läheb ebamugavaks. Nii et vaatasin tunde järgi, et ohoo, päris madal, proovin veel ühe alla… okei, ühe veel… ühe veel… olgu, see on nüüd ikka KOLE madal, äkku lihtsalt kõrv valetab või hakkas seekord varem ebamugav, seda enam, et tund aega on mind “üles” seatud.
Kui soe õhk tuli, hakkas A. naerma ja näitas viimase häälega tehtud noodi klaveril ette…
Suure oktaavi F.
Meeskoori bass, siit ma tulen!
Seekordne kokkuvõte tuleb teistmoodi.
Sattusin ükspäev oma blogi pikalt-pikalt tagasi lugema. Ilma paroolita (ma vist ei mäletagi seda enam). Ütleme nii, et nende paroolistamiste, kustutamiste ja peitmistega, mida ma tegin viimases otsas, kui aktiivsema blogimise maha jätsin, muutus üldpilt paroolita inimestele päris huvitavaks. Kuna igasugused romantiliste tunnetega seotud jutud on peidus, aga seiklemised mitte, siis sai sellest printsessi blogi 🙂
Huvitav on takkajärgi vaadata ka seda, kuidas mul puudub igasugune järjepidevus inimeste nimetamisel. Nt suksut olen maininud vähemalt viie pseudonüümiga (pluss veel umbisikulised mainimised). Nimi s. on tähistanud kolme inimest (k.a. suksut, kelle nimi s.-ga ei hakka, aga tolleks ajaks saadud hüüdnimi küll). Ainult teadagi-kes oli kogu aeg teadagi-kes, aga tema nimetus jõudis oma arenemised ära teha eelmises, praeguseks kübertolmuks varisenud kohas.
Tegelikult oligi mul hiljuti väike, kuid oluline tähtpäev. Kusagil 2004. a. novembri lõpus hakkasin ma blogima. Kümme aastat!!! Natuke kahju, et ma ei salvestanud kunagi oma esimese blogi postitusi. Päris põnev võiks olla jälgida.
Palju on muutunud, aga päris palju on jäänud samaks, hoolimata katsetest neid muuta. Igipõline depressiivik olen endiselt, kuid õnneks on hea terapeut ja lihtsalt vanusega tulnud elukogemused õpetanud seda teisiti väljendama (või mitte väljendama). Hea on aga näha, et MINGI arengu olen ma kümne aastaga läbi teinud. Suhelda ei oska ma endiselt, aga erinevalt iidsest ajast, kui mul oli suur tutvusringkond, kellega ma kogu aeg kaklesin, on nüüd igati draamavaba – minust on saanud eraklik misantroop.
Samas on enda läbielamised, õppimised ja korduvad kogemused, kuidas Raudkindlad Veendumused võivad 180 kraadi muutuda, kasvatanud minusse mingi omamoodi empaatia. Kuigi ma ei salli endiselt sulaselget rumalust (ja see on ainus teema, milles ma veel kakelda viitsin), siis põhimõtteliselt ei näe ma enam mõtet muude eriarvamuste pärast piike murda.
Milleks – küll elu õpetab. Kas teist või siis mind ennast. Ja kui ei õpeta, siis on niikuinii lootusetu ja kaklemine puhas ajaraisk.
Lühidalt – kui tegu pole just hariliku rumalusega, mille puhul ma endiselt põlema lähen, siis nüüd ma lihtsalt distantseerin end. Sellest ka eraklikkus.
UHUU VAHEPALA
Siis, kui ma roosade tädide ja muude vaimsete vägivallatsejatega (nt kolmas e.) kaklesin, sai mul asjast seitsmekordselt kõrini. Tegin tookord selge taotluse: “Loobun täielikult oma igasugusest väest”. See oli üks viimaseid uhuusid asju, mis ma tegin ja taotlemine oli alati mu ampluaa.
Ehk siis – ma olengi praeguseks täiesti tühi. Nii tühi, et uued vaimlejad, keda kohtan (mul kool neid pungil täis), arvavad, et ma ei tea neist teemadest üldse midagi ja hakkavad mulle alatasa A-d ja B-d õpetama. Loogiline – iga inimene, vaimne või mitte, tajub teise väge, ja kuna iga vaimsusega tegeleja vägi kasvab, minu oma aga kahaneb, kui üldse muutub, on selge, et ma ei tea ju millestki ööd ega mütsi, isegi mitte teoreetiliselt 🙂
Ja ma olen peaaegu rahul. Peaaegu seepärast, et ma ei jaksa enam pea üldse midagi teha, ma mõtlen tavaelus. Üle pingutasin, nagu ikka 🙂
Samas – iga kell eelistan praegust seisu sellele kanakarja kaagutamisele ja pidevale võitluse otsimisele ning muidu alalisele sõjaseisukorrale, milles keskmine šamanistlike või CC kalduvustega vaimleja elab. Ma olen tühi, aga mind jäetakse vähemalt rahule, kui see A ja B õpetamine just välja jätta, aga see on ka ju sellest, et nad on ise algajad (oleks nad päriselt nii tegijad kui ise arvavad, hammustaks nad asja lahti). Pealegi tahavad nad head, nii et mis siin ikka pahandada.
UHUU VAHEPALA LÕPP
Lühidalt – minust on saanud grumpy old lady. Selline, kes turtsub, aga otseselt paha ei taha.
Täitsa kogemata komistasin täna YT-s otsa säärasele gospelikuningannale nagu Mahalia Jackson. Olen lummatud!
Kui kindlalt ei teaks, et ma rase pole, hakkaks ise juba kahtlustama, et olen. Mul on KOGU AEG uni ja ma tahan KOGU AEG kala süüa. Nii et pidev väsimus ja imelikud isud.
Kahtlane, äärmiselt kahtlane.
Ahjaa. Mmmm probleem lahenes ka ära. Ma käin ta’ga vahel flirtimas – süütult, nii et kellelgi ei saaks ütlemist tekkida. See on ka kõik. Mulle sobib.
Tõmbasin täna huvi pärast paljuräägitud Tinderi alla. Pärast 15 minutit tegin uninstall, sest et kogu see kontseptsioon ajas mul juhtme kokku ja oli veel jaburam kui tutvumisportaalid, kus ma omal ajal palju lustisin.
Seal pole ju pea mingit infot peale pildi! Esiteks muidugi tähendab see, et mul pole lootustki (sest pole välimust, mis lööks). Aga veel hullem oli, et ma ise ei osanud kuidagi valida! Sest et mulle oli kättesaadav ainult pilt (heal juhul paar)! See kõige ebaolulisem asi üldse mille alusel otsustada, kas mul üldse võiks huvipoegagi tekkida…
Kuidas, kurat, sellise asjaga tutvusi luuakse, on küll üle mu mõistuse. Ma tunnen end nii vanana…
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 