Hetki Portugalist

image

Lissabonis on kõik (!) jalakäijate kõndimise alad laotud kividest. Vihmaga pidid eriti libedad olema. Usun  – sest libedama tallaga tegin ma ka kuival kivil paar efektset piruetti. Lisame juurde, et Lissabon on mägine…

————

image

Mägedest rääkides ei saa mainimata jätta Sintrat. Pärast seda tundusid kõik trepist ja tänavatest käimised kukepeana. Sest et Pena lossi pargini ronimine ja pärast seda veel lossipargis ronimine ja siis veel Mauride kindluse tippu ronimine oli päris kena saavutus.
Muuseas, alt linnast viib mäkke ka buss… 🙂

————-

image

Aga Porto oli lihtsalt paradiis.

————
Mina, kes ma päikest ega suve eriti ei armasta, olin Portugalis pidevas eufoorias. Pidasin tõsist plaani sinna jäädagi. Värvid! Küllus! Kohalikud megaodavad puuviljad! Mereannid!

Minu boheemlaslikule küljele oli sealne kergelt räämas ja kompleksivaba linnapilt ülinauditav. Temperamenditüübilt olen niikuinii kohalikega sarnane ning Eestis nagu valge vares.

Kusjuures, ilma naljata – nendel laiuskraadidel võiks rannikul täitsa elada.

Tahan tagasi!

Sojaporr

Praegu on Selveris kõrrepakis sojajoogid sooduses. Muidu ma soja ei armasta, aga vanilliga ta maitse sobib, niisiis haarasin viimati poest ühe vanillijoogi kaasa.

Poe ees loksutasin pakki, võtsin kõrre, panin sisse, tõstsin paki suu juurde. Siis aga hakkas toimima ühendatud anumate seadus – kuna ma ei olnud korralikult kõrt täisnurga alla painutanud, jäi selle ots joogi üldisest tasemest allapoole ja nii siis oli kogu mu lõug, kael ja dekoltee seda valget sojaollust täis.

Kolm korda võite arvata, millised seosed mulle alla vaadates pähe tulid. Kirsina tordil juhtus see kõik ühe meesterahva nina ees, kelle ilme järgi oli väga selge, et tal tekkisid täpselt samad seosed…

Muidu aga, kui ikkagi kirjutada igapäevastest sündmustest, siis tegelen aktiivselt oma kontrollimaniakaalsusega. Tõsi, tunnistagem, et olen seda varem ka üritanud ja tulemust, nagu näha, pole olnud, muidu ei peaks ju uuesti tegelema.

Sellegipoolest.

Kirjutasin pärast tookordset (ühekordset) hääleseadet A.-le: “aita mul kaotada kontrolli, ma maksan sulle selle eest*”. A. oli rõõmuga nõus ja nii ma siis olengi käinud end vabaks laskmas. Nüüd, suveks, tegin küll pausi, aga sügisest jätkan kindlasti.

Sest et, teate, mulle meeldib! Areng on iga korraga  selgesti kuuldav.

A. küll naerab, et mul käib ilmne kodusõda. Sest et ma tean, et ma olen madal alt**, see on mu identiteet. Mistõttu ma proovin küll, ausõna proovin, ennast mitte kuulata ja unustada ära kõik, mida ma seni õppinud olen, kui kõrgemale läheme, aga see pidi nii otse näha olema, kuidas kogu mu olemus tõrgub kõrgete nootide laulmise juures, et A. lubas mind järgmine kord filmida. Tõrge pidi tulema isegi siis, kui ma kõrged noodid faktiliselt ära laulan – ja täiesti aktseptaabli häälega.

Kui A.-le ütlesin, et no aga ma ju olengi madal alt ja selge see, et mul on uusi kõrgusi ebamugav vallutada, viitas ta sellele, et alla lauldes ei teki mul kunagi füüsiliselt nähtavat pinget, isegi, kui ta viib mu nii alla, kuhu mul kunagi asja pole olnud ja mida ma puhtalt oma soost tulenevate piirangute tõttu juba laulda ei saa (suur oktaav, anyone?). Laulan lihtsalt külma kõhuga “sooja õhuni” ära ning pingesse ei lähe, olen lihtsalt hoiakuga, et “ahah, siin siis ongi piir”.

Ta jutus on iva. Sest et ega suure oktaavi la ei ole mulle kuidagi mugavam laulda kui teise oktaavi la. Aga ettekujutus, et “ma ju ei saa” on mul ainult kõrgema otsaga.

Ehk siis – piirang on kinni mu oma ajukäärudes. Piirang, millest ma üritan kontrolliga üle saada ja mille teen ainult hullemaks. Selle asemel, et lihtsalt lasta olla, nagu on.

Mille kõigega oma elus veel nii teen?

* mõttes, et tookordne hääleseade oli siiski koori vahenditega kaetud.
** samas, nüüd, enne reisi, laenati mind I alti, kuna seda häälerühma oli väga vähe ja minule jäävad partiid fenomenaalselt kiiresti meelde. Ju ma siis ikka nii madal pole, kui I alti tõsta kannatab.

Tegelikult igatsen ma vahel ikka blogimist taga küll. Oli ju tore oma mõtteid seada, sel tegevusel oli tuntav teraapiline efekt.

Häda on aga selles, et ma tunnen end viimastel aastatel onlainis erakordselt nähtavana. Ikka oluliselt rohkem nähtavana kui reaalelus.
Mitte, et ma peaks vajalikuks oma virtuaalset tegevust paranoiliselt peita – seda osa, et minu igasugustest tegevustest jäävad jäljed maha, võtan ma väga filosoofilise rahuga, pealegi pole mul tõesti midagi varjata. Küll aga tekitab igasugune avalik mõtete veeretamine, päris enese avamine, kerget õõva. Ja niisama “käisin tööl, pärast laulmas” poste ei viitsi ma esiteks kirjutada, teiseks keegi lugeda.

Aga see ON oluline, et keegi viitsiks lugeda. Sest et, jah, publik peab olema. Kui publik ei oleks oluline, kirjutaks ma lihtsalt privablogisse, kaustikusse või wordi-faili. Blogimise teraapiline efekt seisneb aga just tundes “keegi mõtleb minuga kaasa”.
Ainult et publikut ei ole kuidagi võimalik valida.

Nii ma siis käingi vahel blogi avamas ja jälle kinni panemas. Kirjutada tahaks, oleks ka, millest, aga.

Poly

Sellest teemast on viimasel ajal mitmetes blogides juttu. Minult praegu juttu ei tule, tuleb ainult link, mille sisuga nõustun 100%.

Peegelpilt

Aeg on teha vana hea klassikaline mõttetuse jumalanna stiilis blogipost.

Olen sattunud peegelsituatsiooni. Vanasti, kui palju blogisin, leidsin ma sageli “peeglites” lahenduse, aga selleks pidin ma enne situatsioone (endale) kirjeldama.

Ühest poolest olen ma tegelikult suhteliselt hiljuti kirjutanud. Olen viimasel ajal komistanud mitmeid-setmeid kordi selle otsa, et inimesed ootavad ja eeldavad, et ma käitun nagu “vanasti”, oma mingite korduvate käitumismustrite järgi, mis mul on olnud.

Asi on selles, et teraapiaga, aga kohati vist lihtsalt ka vanadusest tulnud elukogemustega on mul päris mitmed “päästikud” ära kadunud, situatsioonid, mis vanasti võisid mind irratsionaalsesse hüsteeriasse viia, ei tekita üldse mingisugust reaktsiooni*. Aga mitmed inimesed, kes on aastaid näinud mu vanu mustreid, nt vana kooliajast pärit sõber, ei suuda miskipärast näha, et ma ei kasuta neid enam. Samuti aastaid.

Nii ma vanale sõbrale viimati ütlesingi: saan aru, miks need eelarvamused on tekkinud, tunnistan siiralt oma osa selles, aga ma ei saa aru, miks sa neist kinni hoiad.

Nüüd aga avastasin, et olen peeglis. Ühel kunagisel armukesel oli üks nõme käitumismuster, mida ta ikka kordi ja kordi kordas. Lõpuks võtsin ma seisukoha “ju ta siis ongi selline, midagi pole teha”. Mitmetel asjaoludel hakkasime uuesti suhtlema, avastasin, et, kae nalja, tema kah vanemaks ja targemaks saanud ja täitsa tore on suhelda. Kuni tüüp heitis mulle ette, et ma näägutan ta kallal. Pidevalt.

Olin tõeliselt üllatunud, sest, noh, ma enda arvates polnud seda teinud, sest ma polnud ta peale vihanegi olnud ja ilma vihata ma enda teada näägutada ei oska. Vaatasin siiski oma käitumismustri üle ja leitu hämmastas ennastki.

Ma küll päriselt ei näägutanud ta kallal, küll aga tegin sageli selliseid täiesti provotseerimata passiivagressiivseid märkuseid. Oluline oli just “täiesti provotseerimata”. Ma olin kaitsepositsioonil, kusjuures olin selle enda eest nii edukalt ära peitnud, et ei saanud sellest üldse aru! Teadvustatud mina üritas teda võtta uue inimesena, kes on vanem ja targem ja tõepoolest tore. Teadvustamata mina ootas iga hetk vana mustri kordumist ja andis igaks juhuks teisele preventatiivselt peksa.

See avastus lõi mu nii pahviks, et vastastikusel kokkuleppel katkestasime igasuguse suhtluse ära. Ma ei tea, kas tema seda kahetseb. Vahepeal tundub, et kahetseb. Mina kahetsen küll, aga tean, et kuni ma praegusele peegelpildile lahendust ei leia, ei oska ma temaga ilma passiivagressiivsuseta suhelda. Ma ei oska mitte oodata, millal ta seda mustrit kordab. Ma ei oska. See käib üle mu praeguste võimete.

See ei ole tema suhtes aus ja ma ei taha sellistel alustel suhelda. Ma ei taha suhelda, kui ma teen teisele liiga. Ja selline eeldamine on teisele liiga tegemine.

Tean ma täpselt, sest olen ise olnud situatsioonis, kus minust oodatakse kogu aeg mingit vana nõmedat mustrit ja antakse igaks juhuks verbaalselt pidevalt peksa.

Ma saan aru, miks kooliaegne sõber minust pidevalt “vana” mustrit ootas. Ta oli “hellaks” tehtud ja mingil hetkel oli tal lihtsam võtta seisukoht “e. ongi selline”. Sest võttes seisukoha “nii ta käitubki”, ei tule teise irratsionaalsus üllatusena ning see ei tee haiget.

Tean ma täpselt, sest see oli põhjus, miks ma vana armukese kohta säärase seisukoha võtsin. Et mitte rohkem haiget saada.

Ma saan aru, miks eks-armukesel üle viskas. Sest et mul viskas ka, kui minult kogu aeg negatiivset oodati ja igaks juhuks verbaalselt vastu hambaid anti.

Ma olen selles peeglis istunud tegelikult juba mitu kuud. Alati on peeglist tulnud lahendus. Nüüd peab ka tulema. Ja tulebki!

See on ju mul nina ees!

* Hea on näide on mu jaoks blogi üle lugemine. Vanasti võisin ma aastatetaguseid postitusi lugeda ja imestada, et ma olen ühel või teisel viisil mõelnud, aga ma mäletasin ja mõistsin oma “vana” mõtteloogikat, sest mingi loogika oli ju olemas. Nüüd, isegi, kui ma mäletan mõtteloogikat, ei saa ma sellest enam lihtsalt aru, see ei tundu mulle enam loogiline. Nagu võõra inimese tekste loeks.

kontrollimaniakk

Täna käisin uue (ja väga tegija) hääleseadja juures. Veendusin järjekordselt, et ma olen lootusetu kontrollimaniakk.

Uba on selles, et olen elu jooksul päris palju hääleseadet saanud, aga mitte kunagi süstemaatiliselt (nagu inimesed, kes laulu õpivad), vaid siiski suhteliselt juhuslikult, nagu (tasemega) kooris ikka.
Ma ei oska enam normaalselt häält teha, n-ö “lihtsalt” laulda, vaid proovin kahtteist asja korraga meeles pidada (kõrge suulagi, “maski” laulmine, õige hingamine, tugev diafragma jnejnejne).

A. pani mind täna sõna tõsises mõttes peadpidi vastu seina ning toolile kummargile, pea põlvede vahele, laulma. Ta nägi tund aega ränka vaeva, et ma unustaks ära kõik, mis seni õppinud olen ja usaldaks end, ei peaks vajalikuks end kogu aeg kontrollida.

Ja ma mõtlesin, et, huvitav, millal täpselt ma nii jäigaks muutusin? Kindlasti oli see mitu aastat tagasi, see on vist isegi rohkem kui viie aasta teema, aga MILLAL? Millal see täpselt juhtus?
Vanasti olin ma oluliselt mängulisem, minnalaskvam ja “pehmem”…

Ma tahan tagasi…

Muidu aga. Kuigi ma läksin just häält “üles” seadma, siis proovis A. allapoole ka. Ilmselt selle mõttega, et kuna mul on alumine register “käes”, siis mugavast alast alustades on lihtsam kõrgemale minna, n-ö positsiooni ehitada.

Enamasti on mu piir väikese oktaavi C (B on juba hääle ja sooja õhu segu), soodsa tuule ja hea planeetide seisuga olen korra puudutanud A-d.

Absoluutset kuulmist mul pole, tean lihtsalt, et D-st alates läheb ebamugavaks. Nii et vaatasin tunde järgi, et ohoo, päris madal, proovin veel ühe alla… okei, ühe veel… ühe veel… olgu, see on nüüd ikka KOLE madal, äkku lihtsalt kõrv valetab või hakkas seekord varem ebamugav, seda enam, et tund aega on mind “üles” seatud.
Kui soe õhk tuli, hakkas A. naerma ja näitas viimase häälega tehtud noodi klaveril ette…

Suure oktaavi F.

Meeskoori bass, siit ma tulen!