Probleem

Mul on Probleem. Tema nimi on mmmm. See on seesama mees, kes on selles blogis aeg-ajalt episooditi figureerinud algusest saati, kõik need seitse aastat. Sest et ta on konkurentsitult Maailma Parim Armatseja.

Meie seekordse juhusliku kokkujooksmisega kaasnes pettumus, mida lahkasin privablogis, aga ma sain sellest üle, sest rääkisime teema lahti ja lubas pühalikult, et ta enam kunagi nii ei tee. Selles mõttes on inimesega tore silmast silma suhelda, sest minu etteheited on kirjapildis teinekord väga tugevad, aga ma tegelikult mõtlen neid üsna rahulikult.

Igatahes on välja tulnud, et temaga on niisama ka tore suhelda. Me ju polnud senini kuigipalju rääkinud (khm!), aga nüüd oleme selleni jõudnud. Ta on tõesti tore! Ja meil on palju ühiseid huvialasid ja paljust rääkida!

Tähendab. Mitte see pole probleem.

Probleem on selles, et tõmme on endiselt olemas. Oh, ja kuidas veel.

Muidu võtan ma särinat võrdlemisi rahulikult – mulle meeldib, kui see on olemas ega suru alla, vaid naudin seda väga, sest see teeb minu arvates päeva ilusamaks. Aga ma ei võta tõmbe olemasolu kuigi isiklikult, sest et see, et meeste ja naiste vahele aeg-ajalt igasuguseid huvitavaid võnkeid tekib, on lihtsalt bioloogia.

Mu elus on praegu kaks meest veel, kellega on selge särts õhus – KK ja toosama mees, kellesse ma ühe päeva armunud olin. Vahe on selles, et teise kahega on särin ja aeg-ajalt tekivad huvitavad kujutluspildid, aga mmmm-ga on mälestused. Detailsed. Oi, kui detailsed!

Mmmm ajab täiesti selgelt ligi, kusjuures täpselt selliste väikeste võtetega, mis mul kõige paremini pead sassi ajavad – tuleb suheldes kolm sentimeetrit lähemale kui päriselt peaks või kallistamise lõppedes riivab natuke mu puusa. Sedalaadi asjad. Ta valdab seda hästi. Omal ajal sai ta mu voodisse sõna tõsises mõttes käe silitamisega – ta tegi seda nii suure tähelepanu ja tohutu õrnusega, et ma valgusin diivanile laiali, vähemalt tunne oli küll selline.

Tähendab. Tegelikult ei ole ka see veel probleem. See on lausa hea, sest et ma sain kinnituse, et ma ei ole frigiidseks jäänud, nagu vahepeal siiralt kahtlustasin. Mõttes, et mul on püsipartner olemas, mu intiimelu on kõik need kolm aastat olnud väga meeldiva regulaarsuse ja sagedusega, aga kui päris aus olla, siis see ei huvita mind tegelikult enam ammu, sest on kuidagi väga mehaaniline. Kusjuures viga ei ole mehes, sest mees on tõesti hea. Ma ise ei tunne mingit huvi tegevuse põnevamaks tegemise vastu, vaid lähen vana head sissetallatud rada, saades ja pakkudes kindla peale orgasme. Seepärast ma frigiidsust kahtlustasingi, et mul kadus kuhugi ära mängutuju – asi, mis minu seksuaalsust üldse defineeris.

Tegelikult on viga selles, et selle mehega pole iialgi olnud päris tõmmet, ma pole kunagi temasse päriselt armunud olnud, ta oli keegi, kelle ma võtsin täie teadmisega endale antidepressandiks pärast isand x juhtumit – turvaline, hooliv ja soe inimene, kelles ma olen algusest peale näinud rohkem kallist-kallist sõpra kui meest.

Ja ta ongi kallis-kallis sõber. Iseasi, et sõpradega seksimine ei ole päris see.

Probleem on selles, et mmmm on vahepeal pere loonud.
Tähendab, see pole nüüd ka veel otseselt probleem.

Probleem on selles, et mmmm on vahepeal pere loonud, aga tõmme meie vahel on vägagi olemas, mmmm ajab selgelt ligi ja mina tunnen selle ligiajamise peale, et ma enam ei ole frigiidne, nagu ma kolm aastat arvasin ja ma tean 100%-liselt, kui hea see oleks, sest et mul on kogemus!

Tunnistan ausalt, et ma mõtlesin korraks, et peeti sellega. Ainult et siis oleks kogu see isand x saaga mõttetu olnud ja mina silmakirjalik. Ma vihkan silmakirjalikkust ja topeltstandardeid!

Ja pealegi on mul viimastel aastatel välja kujunenud üsna lihtne elufilosoofia – ma tahan lihtsat elu. Ma ei taha valetada, varjata ja hämada, sest see teeb elu kohutavalt keeruliseks – ning õigupoolest ma ei oskagi seda. Ja ma tahan, et mu isiklik elu ei teeks kellelegi kolmandale (või laste puhul ka neljandale) liiga.

Asi polegi mingis erilises Moraalis või Suurtes Põhimõtetes (mida annab murda ja rikkuda), vaid oma elu lihtsaks elamises! Ma olen oma elus nii palju jauranud ja draamatsenud, et enam ei viitsi! Ausalt kohe!

Asjale oleks kaks head lahendust: 1) mmmm ütleks, et tal on avatud suhe (kui mina temaga suhtes oleks, ma avaks heaga ära, samas, arvestades meie suhtlemise algusaegu, eks ma muidugi tean algusest peale, et truudus ei ole selle mehe tugev külg ja seda ei tasu temast oodata), 2) võitleks tulega tule vastu, s.t. leiaks mõne vaba ja draamavaba mehe, kellega oleks ka ülihea klapp. See viimane eeldab ainult sellise mehe otsimist ja ma ei viitsi kogu selle jamaga otsast pihta alustada! Nii et jääbki ainult lahendus nr 1.

Ehk siis head lahendust pole.

Kurja, misasja ma teen?

Hakkan frigiidseks tagasi?

Artikkel

Leidsin sellise põneva artikli. Iga hinnaga inimestele meeldida püüdmisest ja sellest, milleni see viia võib.

Ütleme nii, et kogemused on sarnased.
Rohkem ma sel teemal esialgu peatuda ei kavatse, sest selleteemaline tüli on endaga veel lõpuni pidamata ja tulemusteni jõudmata. Aga ehk mõnel teisel korral, sest see on oluline.

Mina olengi Ana Steele

Ei oleks iial uskunud, et ma midagi sellist ütlen, aga tundub, et ma hakkan “50 hallist varjundist” natuke aru saama.

Selles, ee, raamatus (parema sõna puudumisel) on teatavasti neli iseseisvat peategelast: Christian Grey, Anastasia Steele, Ana alateadvus ja sisemine jumalanna (esimesena öeldi seda siin: toidutegu.wordpress.com/2013/10/08/kirjandusminutid-koige-halvem-raamat-mida-ma-kunagi-lugenud-olen/).

Novat, tuleb välja, et ka minu alateadvus elab minust täiesti sõltumatut elu. Ta on nimelt otsustanud armuda.

Mees, kellest ma sisse võetud olen, on keegi, keda ma tean aastaid. Ja olgu, et mingi huvitav võnge on meie vahel algusest peale kogu aeg selgelt olnud, on see seni olnud miski, millele ma pole suuremat tähelepanu pööranud. Meeste ja naiste vahel tekivad ikka igasugused huvitavad võnked, see on bioloogiline paratamatus, seega lasen ma sellistel asjadel tavaliselt lihtsalt olla ja ei viitsi nendega eraldi tegeleda. Ja no niimoodi pole ta mulle küll kunagi meeldinud.

Sealjuures tean ma täpselt, et midagi ei saa ja et see on hea, sest et me ei sobi!
Aga paistab, et alateadvus ei lase end sellest eriti häirida.

Nüüd peab veel uurima, mida minu sisemine jumalanna asjast arvab…

—————

edit:
… aaaaand it’s over. Üheks päevaks jätkuski. Ma olen lausa natuke pettunud.

Olen valgus ja vari

Mingil mulle veel hoomamata põhjusel hakkas too lugu mul täna peas mängima. Mina ja mu “kummitused”…
Kolmandal e.-l oli kunagi teooria, et minu legendaarsete “kummituste” kaudu üritab vanajumal mulle sõnumeid saata.
Kurb lugu siis, et ma hispaania keelt ei mõika. Vanajumal võiks seda ju teada… 🙂

Igatahes. Kuna lugu on hea (nagu, muuseas terve “Chávez Ravine” plaat), siis miks mitte jagada. Ehe suvelaul.

Ry Cooder – Soy Luz y Sombra

PS Tegelikult on see laul igavese hunniku valusate ja kohati ka ilusate mälestustega seotud. Aga eks seda, et see kõik on päriselt möödas, näitab see, et peale nostalgia ei tekita laul enam mingeid emotsioone. Mäletangi lihtsalt, et oli ilus ja valus.

Seelikuga ratta seljas

Ma olen, teadagi, rohkem seelikuinimene.
Samas meeldib mulle väga rattaga sõita, see on üks ökonoomsemaid, mugavamaid ja, justnimelt, kiiremaid transpordimooduseid. Kui rattateede olukorda mitte arvestada, siis on Tallinn oma suuruselt ja pinnareljeefilt ideaalne rattalinn!

Niisiis tegin ma tükk aega endaga kompromisse ja kas kandsin, hambad ristis, pükse või lihtsalt ei sõitnud rattaga. Kuni ühel hetkel käis ühel palaval päeval peas klõps ja ma leidsin, et tegelikult võib väga vabalt ka seelikus rattaga sõita.

Ja nüüd on ilmnenud huvitav Psühholoogia.

Nimelt.

Kui ma sõidan seelikuga ratta seljas ja mul on seeliku all paksud sukkpüksid, on kole hirmus, kui seelik üles kerkib. Sest et paljastab ju! Ebasünnis! Appikene!
Kui ma sõidan seelikuga ratta seljas ja mul on seeliku all täpselt samast materjalist retuusid, on mul üsna ükskõik, kui seelik üles kerkib. Sest et mul ju püksid jalas!

Kusjuures nendele, kellest ma mööda sõidan, pole ilmselt üldse visuaalset vahet.

Saa siis nüüd aru 🙂

Ripsmetušš

Aeg on oma sõnu süüa.

Ütlesin mingi aeg tagasi, et ilmselt ei tule aega, mil ma hakkaksin ökot ripsmetušši kasutama. Kuna ripsmed on minu välimuse üks väheseid tugevaid külgi, olen ma ripsmetuššide suhtes äärmiselt nõudlik. Nüüd tuleb välja, et ka öko ripsmetušš võib hea olla, ma olin siiani lihtsalt erakordset pa*ka kasutada üritanud.

Ütlen siinkohal ausalt otse välja – Benecose ripsmetušid on totaalne saast. Isegi vaenlasele ei soovitaks.

Hari harjaks, ma olen niikuinii nende suhtes erakordselt pirtsakas ja kasutan sageli oma vana lemmikripsmetuši harja. Suurem osa ripsmetuši hinnast ongi ju tegelikult hari, tuši enda koostis on ühe tootja erinevatel tuššidel üsna sama. Ja vat see Benecose ripsmetuši koostis! Kohutav! Selle ainus positiivne külg oli hea lõhn. Sellega kõik hea piirdus.

Ma ei oota ökolt ripsmetušilt megapüsivust, sest et kõik see, mis tušile püsivuse annab, ongi tavaliselt mitteöko. Aga seda ma siiski ootan, et ta natukenegi püsiks. Mul ei ole soovi kaks tundi pärast ripsmete värvimist panda olla. Samuti sooviks ma uduvihmast või lihtsalt väga niiskest õhust läbi käia nii, et tušš siiski ripsmetel püsib.

Ja tuleks see äraneetud tušš siis laugudelt hästi maha. Oh ei! Ainus, millel Benecos ei püsi, on ripsmed, mujal püsib igavesti, lähene või küürimispulbri ja traatharjaga.

Katsetasin seda kolm korda serbohorvaadikeelse sõimu saatel, siis andsin edasi sõbratarile, et kui tahad, siis kasuta, kui ei, siis viska ära, jumala eest – ainult palun vii see ära*. Ma pole mitte kunagi üheski tootes nii pettunud olnud!

Kusjuures muidu on Benecose kosmeetika täitsa aktseptaabel, eriti nt huulepulgad on mõnusad. Mina ei tea, miks nad tuššidega hakkama ei saa.

Novat. Aga nüüd proovisin sõbranna soovitusel Lavera oma: kahe otsaga ripsmetušš. Kohevust andev ots on mõnusa pisikese harjaga ning pikendav on kummiharjaga! Hurraa! Kusjuures mulle meeldisid mõlemad harjad nii väga, et ma vist ei hakkagi oma isiklikku harja kasutama.

Aga peamine on püsivus – see ripsmetušš püsib mu ripsmetel. Püsib ka kerge vihmaga, ainult otse märjaks saades tuleb maha, nagu eeldada võiski. Ja siis tuleb ka maha, kui ma seda maha võtta tahan.

Endal ka natuke imelik olla, et ma sellise elementaarse ja ripsmetušilt eeldatavalt omadusest niivõrd elevil olen, aga no Benecos nägi selleks väga vaeva.

—————-
edit:
* Küsisin sõbrannalt, mis ta siis tookord tegi tolle Benecose saastaga, kas kasutas edasi või viskas ära. “Loomulikult viskasin ära! Ja sel perioodil, kui seda kasutada üritasin, sain päris mitme sõbranna peale vihaseks, sest et kuidas nad lasid mul niimoodi ringi käia! See oli neist alatu!”

Koristamisest

Ma avastasin siin ükspäev, et kahe kassi pidamine (või, olgem korrektsed, kahe kassi inimeseks olemine) mõjub ütlemata hästi koristamisharjumustele. Eriti hea, kui üks kassidest on süsimust ja teine ka suuremas osas tumedat karva.

Lihtsalt ei ole võimalik stoilse rahuga vaadata kassikarvu kõikvõimalikes ja -võimatutes kohtades. Nii ma siis pesengi iga päev põrandat ja vahetan kaks korda nädalas voodilinu.

Noh ja põrandat ei saa pesta ilma, et seda tühjaks teeks. Ja kui hakkad asju põrandale tagasi panema, paned teised asjad ka õigele kohale, sest et kuidagi narr oleks see tegemata jätta.

Nii siis ongi minust kõva koristaja saanud. Mitte, et karvavabadus üle mõne tunni püsiks, aga asi seegi.

Vahel Päris sageli mõtlen ma, et mida ma neist elukatest üldse pean. Midagi kasulikku ei tee, nõusid ei pese, tuba ei korista. Ainult magavad, söövad, s-vad ja ajavad karva.

Ainult et siis hakkavad nad miilustama, mängima või kunstmagamist harrastama ja igasugused küsimused kaovad…

Mul on praegu kurb olla.

Mõned arvavad, et inimesed ei muutu kunagi. Ilmselt mingid jooned ei muutugi, aga paljud käitumisjooned ja tõekspidamised võivad väga muutuda. Ma tean, sest minuga on nii juhtunud.

Vanasti ma elasin g-chati ja MSNi otsas. Suhtlesin väga paljude inimestega, oli palju draamasid jms. See langes lõpus kokku minu aktiivse blogimise aastatega ja lõppes samal ajal. Toona ma eeldasin, et inimesed on kogu aeg olemas ja vastavad mulle kohe. Ja kui ei vastanud, siis ma tegin Hirmsa Draama.

Ma sain hiljuti teraapias aru, miks see nii oli.
Ma nimelt tahtsin nii väga, et inimesed armastaks mind. Mitte romantilises mõttes, vaid et hooliks ja peaks oluliseks. See oli kõige alus, A ja O.

Ka näiteks kogu jura Teadagi-kellega põhines sellel samal – ma tahtsin temalt küll armastust, aga mitte romantilises mõttes, mitte suhet, lapsi ja kooselu. Ja ma tahtsin, et ta väljendaks seda kiindumust kogu aeg.
Teadagi-kes ei saanud sellest aru, sest eks sellest ongi keeruline aru saada ja paanitses kogu aeg, et ma tahan romantikat ja ükski mu seletus ei veennud teda ümber. Ja see tegi kohutavalt haiget.

Kogu selle emotsionaalse hullumaja taga, kus ma kõigiga kogu aeg tülis olin, mis oli veel mõned aastad tagasi, oli see lihtne soov.
Armastage mind!
Tingimusteta!
Ükskõik, mida ma teen!
Olge mu jaoks olemas!

Teraapias sain ma muidugi ka sellest aru, et olen seda soovi kogu aeg valesse kohta suunanud. Suunasin kõigile, kes ette jääsid, kuigi tegelikult soovisin ma seda lihtsalt omaenda perelt.

Teraapias sain aru ka sellest, et puudujääk ei olnud mitte tingimusteta armastusest (kaugel sellest!), vaid selle minule arusaadavast väljendusest. Lõppeks, kuigi mu soontes voolab tugev sorts vene verd, on ka minu perekond üles kasvanud kui eestlased, vanemad sündinud vahetult pärast sõda ja toonane kasvatus oligi selline, kus armastust ei tohtinud näidata, sest et rikub lapsed ära.

See oli see aeg, kus ma hakkasin oma eluaegseid valusaid suhteid emaga taaslooma. Praktiliselt nullist. Kuulama, kes ta on inimesena. Rääkima talle algusest peale oma asju ja minevikku. Tegema talle selgeks, et kui ma räägin valusatest aegadest, siis – isegi, kui ta oli kuidagi osaline – ma tõesti ei süüdista, vaid ma lihtsalt tahan, et ta kuuleks minu poolt ja minu nägemust. Sest et see on ka oluline, ma olen ka osaline selles elus. Ja et just Oma Lugu olen ma talle kõik see aeg rääkida tahtnud, kui me kuidagi suheldud ei saanud.
Sisuliselt saime oma emaga algusest peale tuttavaks, ema sai järsku (kusjuures tõesti järsku) aru, mida ma mõtlesin selle all, et “ma ei süüdista, ma räägin oma kogemust”. Ja ta hakkas kuulama. Neutraalselt.
Siis tuli välja, et see ongi see, mis on minule arusaadav väljendus tingimusteta armastusest. Meil oli kaks pikka ja sügavat vestlust ja siis oligi kõik, mul polnud rohkem vaja. Meie suhe on nüüd tugev, lähedane ja fantastiliselt hea. Igapäevaelulisi nääklemisi vahel ikka on, aga see ei muuda midagi.

Sarnane protsess isaga on alles pooleli, õigupoolest oli vahepeal täiesti surnud seisus, aga küll saab ka sellest asja. Enne pulmi ikka paraneb ära (juba kasvõi sel põhjusel, et enne pole pulmad mu puhul võimalikudki, kuni see lahendamata).

Sain toona ka sellest aru, et selline pidev internetisuhtlus on väga vale, sest me suhtleme paratamatult suuremas jaos oma projektsiooniga, mitte päris inimesega. Tekst, mis on ainus asi, mida netisuhtluses näeb, annab edastatavast infost edasi ca 10%, kõik muu on hääletoon, kehakeel, miimika, omad naljad, sarkasm, tõlgendused, projektsioonid. Toona ma võtsingi väga hoolikalt ette ja hakkasin netisuhtlust katkestama, olin kuude viisi MSNist eemal (või “appear offline”), panin end g-chatis igaveseks offline, jätsin aktiivse blogimise ja kommenteerimise ja võtsin telefonist maha kõik virtuaalelu märguanded. Suhtlesin internetis siis, kui selleks oli aega ja siis, kui mingil põhjusel tõesti reaalis/telefoni teel ei saanud.

Ehk siis – suunasin oma tingimusteta armastuse soovi sinna, kuhu see oleks kogu suunatud olema pidanud, sain vastuse ja lahenduse ning see osa teiste inimestega suhtlemisel kukkus kuidagi ära. Minu sõbrasuhted on toonase ajaga võrreldes hoopis teistsugused. Maadlemist vajavaid kohti on mul endiselt palju, ma ei oska ikka veel suhelda, aga armastuse otsimine ei ole enam teema.

Kui nüüd korra veel Teadagi-kelle juurde tagasi minna, siis üsna tõenäoline on, et ma oleks hakanud ka romantilist armastust tahtma ja ilmselt oli see komponendina ka juba toona mingil määral sees, aga just selles asi oligi, et see ei olnud peamine, sest peamine oli täitmata. Isegi, kui Teadagi-kes oleks mulle tahtnud romantilist armastust jagada, poleks sellest mitte midagi muutunud. Kogu jura oleks ikkagi olnud.

Ühesõnaga – kogu see teema sai tõepoolest lahenduse. Mitte nii, nagu ma vanasti “lahendasin” asju, et ignoreerisin või lükkasin vaiba alla, vaid tõesti lahendasin ära. Leidsin põhjuse, leidsin allika, leidsin lahenduse.

Aga nüüd on see häda, et ma võin vahepeal kasvõi kõrvade peal käia, aga inimesed ei usu seda. Mul on viimastel aastatel juhtunud väga mitu korda seda, et ma ausalt ei reageeri ka mitte sisimas kas üldse või siis reageerin teisiti kui vanasti, aga inimene ikka eeldab, et ma teen draamat. Seda ka siis, kui ma ütlen, et that’s not the case.

Ja vat sellise asja suhtes ei oska ma kuidagi seisukohta teha.

Sellele vastas muidugi R. nõnda: “vahel on isegi õigem sellistest inimestest eemale hoida, kes meie eilset mina mäletavad ja sellest kinni hoiavad. Neid ümber veenda on väga raske ning ma ise enda puhul vahel tajun, et selliste kontaktide puhul ka minus endas elustub miski sellest minevikust ja seda ma jälle väga ei taha.”

Tundub, et nii peabki tegema.
Ma ei ole kaamel, ma ei oska ega viitsi tõestada, et ma pole kaamel. Õigupoolest ma ei peagi seda tegema.
Aga mul on kahju, kui selline asi juhtub inimesega, kellega me oleme olnud head sõbrad koolist saati ning kellega oleme mitu puuda soola koos ära söönud.
Ma saan aru, miks inimesel on eelarvamused, ma olen neid selgelt põhjustanud, tunnistan isegi. Aga ma ei saa aru, miks ta neist kinni hoiab.

See on nagu lunastamatu süü. Märk, mille ma olen kunagi külge saanud, sest ma ausalt põhjustasin selle. Aga mis minust enam kunagi ei lahku.

Kasutusjuhend

Üks mitte-päris-korras inimene (küll bipolaar, aga vahet pole), kirjutas väga olulise artikli – kuidas elada koos segase inimesega. Soovitan lugeda.

9. Understand that we are probably not going to get “better.”
At least not in any way that means we won’t be crazy anymore. We might learn better coping mechanisms, we might find a more stable routine. But we’re probably never, even with medication, going to be “normal.”

Kingamure

Mul on säärane mure, et mul pole midagi jalga panna.

Olgu, tegelikult on mul kingi nii palju, et koli või majast välja, aga mul ei ole ühtegi sellist jalavarju, mida sobiks kanda rahvarõivaste juurde. Ja laulupidu on ju tulekul! Mis ma pean sukkis kaare alla minema või?

Rahvarõiva juurde käib must kinnine king. Võib olla ka täistallal, aga naisel on tegelikult eelistatud mõõdukas madal konts. Aga see peab olema jäme. Silmas peab pidama ka, et see käib villase suka otsa, mistõttu päris kõik mustad kinnised kingad ei sobi, sest sellise päris klassikalise kinga puhul jääb selline mulje, nagu… noh… oleks king villase suka otsa tõmmatud.
Asja ei paranda ka see, et mu jalanumber on “lai 40” – ja kuna king käib villase suka otsa, siis antud juhul “eriti lai 40”, s.t. praktikas 41. Kusjuures 40-41 ei tohiks eesti naise puhul nüüd küll mingi eriline hiigeljalg olla, aga ometi on viimane number enam-vähem sobivatel kingadel alati 39.

Lisaks veel müüjate ebaprofessionaalsus. Eile pakkus ABC kinga müüja mulle lahtise nina ja peene kontsaga kinga.
Pärast seda, kui olin talle mure ära rääkinud ja ka enam-vähem kirjeldanud, mis laadi kingad rahvarõiva juurde käivad.

Vaatasin seda kingapaari mitu sekundit täielises mentaalses pausis ning küsisin viimaks müüjalt, et kas ta on kunagi üldse eesti rahvarõivaid näinud. Ma üldiselt üritan klienditeenindajatega sõbralikult läbi saada, aga no see oli küll rumaluse tipp. Mõttes, et peaks ütlematagi selge olema ju, et rõivaste juurde, mis on stiliseeritud 17.-18. sajandi pidurõivad, ei kanta tikk-kontsa ega lahtist varvast…

Ma saaks veel aru, et müüja oleks teisest rahvusest, aga tegemist oli eestlasega!

Nii et täitsa pael.
Mitte kusagilt mina sääraseid kingi ei leia.

Ometi võiks need ju praegu kõigis kingapoodides olemas olla, arvestades, et – nagu öeldud – laulupidu tulekul.
Ma ei usu, et ma nüüd ainus inimene olen, kes rahvarõivastega kaare alla läheb?