Ma ei ole Keha ja Kaalu blogi taasalustamise mõtet maha matnud. Hetkel on see täiesti privaatne, sest ma pean aru, kuidas atra seada.

Ma leian, et keha aktsepteerimise teema vajab laiemat kajastamist ning arvan, et seda peab tegema “suurelt”. Kuna olen oma keha ja välimusega ära leppimiseks käinud ära pika tee, on mul sel teemal palju öelda. Küll aga tunnen ma tõrget “suure” blogimise ees, kui vaatan sotsiaalmeediat. Pealegi olen aastatepikkuse netisuhtlusega kaotanud kirjutamisoskuse, mis oli mul mõnevõrra olemas veel vanas blogis, enne WP oma.

Nii et ma ei tea.

Küll aga tegin ma sel suunal ühe teise väikese sammu.

Minuga võttis ühendust fotograaf Kadri Purje, kes tahtis oma buduaarisessiooni tarbeks just suurt naist pildistada – tingimusel, et pildid läheksid avalikuks. Kuna sõnum, mida ta edastada tahtis, langes minu omaga kokku, olin rõõmuga nõus.

On võtnud aastaid, et õppida armastama iga oma keha millimeetrit, grammi, armi, sünnimärki, tedretäppi, voldikest ja muhku, aga täpselt selline mu füüsiline kest on – 100% mina. Ma ei ole Catherine Zeta-Jones ja kaheldamatult võiks ja saaks palju muuta. Aga ka sellises ebatäiuslikus kehas tunnen ma end hästi.

Kui minu poolpaljalt nägemine annab kasvõi ühele lopsakamale naisele innustust vaadata end peeglist ja näha seal just tema enda moodi ebatäiuslikku ilu – natuke tselluliidisena, võib-olla pisut äravajunud rindadega, pehme kõhuga, klassikalisest proportsioonist väljas käsivartega – siis olen ma oma töö teinud.

Pilte näeb siit.

Advertisements