Praegu on Selveris kõrrepakis sojajoogid sooduses. Muidu ma soja ei armasta, aga vanilliga ta maitse sobib, niisiis haarasin viimati poest ühe vanillijoogi kaasa.
Poe ees loksutasin pakki, võtsin kõrre, panin sisse, tõstsin paki suu juurde. Siis aga hakkas toimima ühendatud anumate seadus – kuna ma ei olnud korralikult kõrt täisnurga alla painutanud, jäi selle ots joogi üldisest tasemest allapoole ja nii siis oli kogu mu lõug, kael ja dekoltee seda valget sojaollust täis.
Kolm korda võite arvata, millised seosed mulle alla vaadates pähe tulid. Kirsina tordil juhtus see kõik ühe meesterahva nina ees, kelle ilme järgi oli väga selge, et tal tekkisid täpselt samad seosed…
Ei oleks iial uskunud, et ma midagi sellist ütlen, aga tundub, et ma hakkan “50 hallist varjundist” natuke aru saama.
Selles, ee, raamatus (parema sõna puudumisel) on teatavasti neli iseseisvat peategelast: Christian Grey, Anastasia Steele, Ana alateadvus ja sisemine jumalanna (esimesena öeldi seda siin: toidutegu.wordpress.com/2013/10/08/kirjandusminutid-koige-halvem-raamat-mida-ma-kunagi-lugenud-olen/).
Novat, tuleb välja, et ka minu alateadvus elab minust täiesti sõltumatut elu. Ta on nimelt otsustanud armuda.
Mees, kellest ma sisse võetud olen, on keegi, keda ma tean aastaid. Ja olgu, et mingi huvitav võnge on meie vahel algusest peale kogu aeg selgelt olnud, on see seni olnud miski, millele ma pole suuremat tähelepanu pööranud. Meeste ja naiste vahel tekivad ikka igasugused huvitavad võnked, see on bioloogiline paratamatus, seega lasen ma sellistel asjadel tavaliselt lihtsalt olla ja ei viitsi nendega eraldi tegeleda. Ja no niimoodi pole ta mulle küll kunagi meeldinud.
Sealjuures tean ma täpselt, et midagi ei saa ja et see on hea, sest et me ei sobi!
Aga paistab, et alateadvus ei lase end sellest eriti häirida.
Nüüd peab veel uurima, mida minu sisemine jumalanna asjast arvab…
—————
edit:
… aaaaand it’s over. Üheks päevaks jätkuski. Ma olen lausa natuke pettunud.
Aeg on oma sõnu süüa.
Ütlesin mingi aeg tagasi, et ilmselt ei tule aega, mil ma hakkaksin ökot ripsmetušši kasutama. Kuna ripsmed on minu välimuse üks väheseid tugevaid külgi, olen ma ripsmetuššide suhtes äärmiselt nõudlik. Nüüd tuleb välja, et ka öko ripsmetušš võib hea olla, ma olin siiani lihtsalt erakordset pa*ka kasutada üritanud.
Ütlen siinkohal ausalt otse välja – Benecose ripsmetušid on totaalne saast. Isegi vaenlasele ei soovitaks.
Hari harjaks, ma olen niikuinii nende suhtes erakordselt pirtsakas ja kasutan sageli oma vana lemmikripsmetuši harja. Suurem osa ripsmetuši hinnast ongi ju tegelikult hari, tuši enda koostis on ühe tootja erinevatel tuššidel üsna sama. Ja vat see Benecose ripsmetuši koostis! Kohutav! Selle ainus positiivne külg oli hea lõhn. Sellega kõik hea piirdus.
Ma ei oota ökolt ripsmetušilt megapüsivust, sest et kõik see, mis tušile püsivuse annab, ongi tavaliselt mitteöko. Aga seda ma siiski ootan, et ta natukenegi püsiks. Mul ei ole soovi kaks tundi pärast ripsmete värvimist panda olla. Samuti sooviks ma uduvihmast või lihtsalt väga niiskest õhust läbi käia nii, et tušš siiski ripsmetel püsib.
Ja tuleks see äraneetud tušš siis laugudelt hästi maha. Oh ei! Ainus, millel Benecos ei püsi, on ripsmed, mujal püsib igavesti, lähene või küürimispulbri ja traatharjaga.
Katsetasin seda kolm korda serbohorvaadikeelse sõimu saatel, siis andsin edasi sõbratarile, et kui tahad, siis kasuta, kui ei, siis viska ära, jumala eest – ainult palun vii see ära*. Ma pole mitte kunagi üheski tootes nii pettunud olnud!
Kusjuures muidu on Benecose kosmeetika täitsa aktseptaabel, eriti nt huulepulgad on mõnusad. Mina ei tea, miks nad tuššidega hakkama ei saa.
Novat. Aga nüüd proovisin sõbranna soovitusel Lavera oma: kahe otsaga ripsmetušš. Kohevust andev ots on mõnusa pisikese harjaga ning pikendav on kummiharjaga! Hurraa! Kusjuures mulle meeldisid mõlemad harjad nii väga, et ma vist ei hakkagi oma isiklikku harja kasutama.
Aga peamine on püsivus – see ripsmetušš püsib mu ripsmetel. Püsib ka kerge vihmaga, ainult otse märjaks saades tuleb maha, nagu eeldada võiski. Ja siis tuleb ka maha, kui ma seda maha võtta tahan.
Endal ka natuke imelik olla, et ma sellise elementaarse ja ripsmetušilt eeldatavalt omadusest niivõrd elevil olen, aga no Benecos nägi selleks väga vaeva.
—————-
edit:
* Küsisin sõbrannalt, mis ta siis tookord tegi tolle Benecose saastaga, kas kasutas edasi või viskas ära. “Loomulikult viskasin ära! Ja sel perioodil, kui seda kasutada üritasin, sain päris mitme sõbranna peale vihaseks, sest et kuidas nad lasid mul niimoodi ringi käia! See oli neist alatu!”
Mul on säärane mure, et mul pole midagi jalga panna.
Olgu, tegelikult on mul kingi nii palju, et koli või majast välja, aga mul ei ole ühtegi sellist jalavarju, mida sobiks kanda rahvarõivaste juurde. Ja laulupidu on ju tulekul! Mis ma pean sukkis kaare alla minema või?
Rahvarõiva juurde käib must kinnine king. Võib olla ka täistallal, aga naisel on tegelikult eelistatud mõõdukas madal konts. Aga see peab olema jäme. Silmas peab pidama ka, et see käib villase suka otsa, mistõttu päris kõik mustad kinnised kingad ei sobi, sest sellise päris klassikalise kinga puhul jääb selline mulje, nagu… noh… oleks king villase suka otsa tõmmatud.
Asja ei paranda ka see, et mu jalanumber on “lai 40” – ja kuna king käib villase suka otsa, siis antud juhul “eriti lai 40”, s.t. praktikas 41. Kusjuures 40-41 ei tohiks eesti naise puhul nüüd küll mingi eriline hiigeljalg olla, aga ometi on viimane number enam-vähem sobivatel kingadel alati 39.
Lisaks veel müüjate ebaprofessionaalsus. Eile pakkus ABC kinga müüja mulle lahtise nina ja peene kontsaga kinga.
Pärast seda, kui olin talle mure ära rääkinud ja ka enam-vähem kirjeldanud, mis laadi kingad rahvarõiva juurde käivad.
Vaatasin seda kingapaari mitu sekundit täielises mentaalses pausis ning küsisin viimaks müüjalt, et kas ta on kunagi üldse eesti rahvarõivaid näinud. Ma üldiselt üritan klienditeenindajatega sõbralikult läbi saada, aga no see oli küll rumaluse tipp. Mõttes, et peaks ütlematagi selge olema ju, et rõivaste juurde, mis on stiliseeritud 17.-18. sajandi pidurõivad, ei kanta tikk-kontsa ega lahtist varvast…
Ma saaks veel aru, et müüja oleks teisest rahvusest, aga tegemist oli eestlasega!
Nii et täitsa pael.
Mitte kusagilt mina sääraseid kingi ei leia.
Ometi võiks need ju praegu kõigis kingapoodides olemas olla, arvestades, et – nagu öeldud – laulupidu tulekul.
Ma ei usu, et ma nüüd ainus inimene olen, kes rahvarõivastega kaare alla läheb?
Mu käest on palju küsitud, et tahaks ökoks minna, aga kõike korraga nagu ei saa ja jõua (ja nagu ma öelnud olen – ma arvan, et kõike korraga ei peakski ära ökostama) – et millest siis täpselt alustada.
Rusikareegel on, et toiduainete osas peaks ökondust alustama a) õlidest, b) kohvist-teest, c) jahudest (kuigi seda ei pea tegema just ilmtingimata selles järjekorras). Esimesed kaks seepärast, et neid pritsitakse kõige rohkem igasugu mittelaguneva sünteetikaga. Kolmandat ka, aga kolmas peamiselt põhjusel, et see moodustab äärmiselt suure osa meie toidust ja nende tootmine on suure keskkonnamõjuga.
Õlid vahetasin mina ökoks juba ammuilma enne kui muus osas teemale üldse mõtlema hakkasin. Puhtalt professionaalsest kretinismist: minu uurimisalaks olid ohtlikud ained* ja järjekordse rusikareeglina on kõikvõimalikud ohtlikud ained orgaanikas lahustuvad, mis tähendab väga laialt lihtsustades ja toidu konteksti pannes, et need kogunevad rasva.
Olukord on nendega ilma igasuguse liialdamiseta hull. Nii hull, et ma olen surmkindel, et ka ökodes õlides on PBT ained sees, kindlasti on selle kohta ka uuringuid tehtud, aga ma pole otsinud. Aga ma eeldan seda educated guess’ina seepärast, et ma tean, et ohtlikud ained lihtsalt ringlevad keskkonnas ega lagune kuidagi ära (PBT P osa – persistent!), neid on leitud aladelt, kus pole inimtegevusest jälgegi, jääkarude maksast ja mujalt.
Küsimus on selles, et pritsitud aladelt pärit orgaanilised lahustid (mida õlid on), on päris kindlasti mürke täis. Loota võib, et ökod õlid on vähemalt selle otsese pritsimise puudumise võrra puhtamad.
Õlisid kasutan ma palju igal võimalikul viisil. Ja nagu õunaäädika puhul, satun teemast järjest suuremasse vaimustusse.
Hommikuti loksutan ma õli suus, see nn oil pulling, millele ma eestikeelset vastet siiani ei teagi (“õliga tõmbamine” on nõme otsetõlge ja ma keeldun seda kasutamast!).
Mina kasutan selleks seesamiõli, mis on ayurveda üks põhilisi õlisid, sobib kõikidele doshadele – ning too praktika on just ayurvedast pärit. Olen kasutanud ka oliivõli. Kookosõli, mida oil pulling õlina taevani kiidetakse, mulle ei meeldi, sest peab enne suus sulama ja see ooteaeg on vastik.
Kas see oil pulling nüüd selline imemeetod on, nagu räägitakse, ma väga kahtlen, aga on ilmnenud kaks efekti, mille pärast ma seda üldse teen. Esiteks on mu hambad kuidagi eriliselt puhtad. Seda ekstra siledate hammaste tunnet on raske kirjeldada, aga see on mõnus! Teiseks tekib mul palju vähem hambakivi ning igemete seisukord on tuntavalt paranenud – isegi hambaarst imestas. Mul on nimelt perekondlik soodumus hambakiviks ja paradontoosiks ning see soodumus on esialgu väljendunud kergelt veritsema hakkavates igemetes. Viimasel ajal sellega probleemi pole ning kergelt taandunud igemed on hakanud hammastele tagasi ronima! Hurraa!
Õli kasutan ka meigi eemaldamiseks. Ingliskeeli on see oil cleansing method ehk OCM. Mul on nimelt see kiiks, et ma pean nahka veega loputama, muidu ma ei tunne, et olen näo puhtaks saanud. Ja õliga puhastades ma just seda viimasena teen – pesen näo puhtaks. Sooja veega. Mmmm…
Olen kasutanud oliivõli (alustasin seda üldse selle artikli põhjal), aga see mulle nii ei meeldinud, ei omaette ega koos riitsinusõliga. Ajas asja ära, jättis naha pehmeks, aga üldiselt ei tekitanud erilist emotsiooni.
See-eest armastan ma nägu puhastada mandliõliga, mille peale minu kuivavõitu nahk muutub beebipehmeks. Olen ka kookosõli kasutanud ja see on ka hea (eriti lõhn!), aga mandliõli on ikkagi lemmik. Ning, ei, see ei ummista poore. Mul pole küll kunagi pooride ummistumisega probleeme olnud, aga mandliõli (ja jojobaõli) eripäraks on see, et selle koostis meenutab kõige lähemalt naha enda rasu koostist, mistõttu see juba põhimõtteliselt ei ummista nahka.
Nii näol kui kehal kasutan õlisid juba pikka aega kreemide asemel. See üleminek algas kõige varem ja on samas kõige kauem aega võtnud. Mul olid ka kreemid pikalt kasutuses, lõplik üleminek ongi toimunud suhteliselt hiljuti.
Juba ammu enne igasugust ökondust avastasin ma, et mu nahal on kombeks kreem välja heita. Ma ei osanud seda muul viisil nimetada kui oksendamiseks. Kreemitasin näo ära, kreem imendus ilusasti sisse… ja poole tunni kuni tunni pärast muutus ligaseks. Kui alguses arvasin, et see tuleb sellest, et selle poole tunni jooksul ma tavaliselt liigutasin end suhteliselt energiliselt (nt kõndisin tööle), siis pärast korduvaid inimkatseid selgus, et nahk oksendas sõltumata sellest, mida ma pärast kreemitamist tegin.
Keha nahk mul oksendamist ei harrastanud, aga see oli mul see-eest väga kuiv. Talviti säärte pealt lõhenes ja puha. Ja need eriti kuivad kohad lihtsalt ei võtnud ühtegi kreemi ega kehavõid sisse, olgu need kasvõi udupeened salongikaubad.
Siis katsetasin puhtjuhuslikult dr Hauschkaga ja avastasin et teine tera. Proovisin odavamaid ökokreeme ka ja ikka. Siis sain aru, et mu nahale lihtsalt ei meeldi mineraalõli – see on miski, mis puudub kõigis ökokreemides. Ime kah, muidugi, see teeb ju nahale kile peale (samal põhjusel pole ma kunagi aru saanud, kuidas inimesed saavad endale vaseliini näkku määrida, võeh!).
Siis avastasin ühel hetkel, et kehaõlid on mu nahale paremad kui kehakreemid. Kui ükskord aga kehaõlid otsas olid ja proovisin lihtsalt kookosõli, leidsin, et see oli veel kõige etem. Kui muidu kipub nahk mu kehal olema üsna kare – näiteks käsivarred on nagu liivapaber – siis pärast kookosõliga õlitamist oli nahk pehme-pehme ja sile. Isegi säärtelt!
Sama hästi mõjub ka seesamiõli. Kasutangi seda kookosõliga üsna vaheldumisi.
Näkku proovisingi õli kõige viimasena. Pidama olen jäänud aprikoosiõli juurde, mida soovitataksegi just tundlikkusele kalduvale kuivale nahale. Mandliõli mulle näo “kreemitamiseks” ei meeldi, kuna see ei imendu väga kiiresti. Aga aprikoosiõli haihtub kohe.
Ja no loomulikult avanes mulle massaažiõpingutega õlide maailma suur ja põnev osa. Mineraalõlid on käe all jälgid, nii et neist käin ma kauge kaarega mööda, aga naturaalsed õlid on kõik nii erinevad! Libisevad erinevalt, nakkuvad erinevalt, käituvad erinevate klientide peal erinevalt. Nad oleks nagu elus!
Kui suurem osa kursakaaslastest kasutab viinamarjaseemneõli, siis mulle see käe all ei meeldi. Massaažiks on minu suur armastus seesamiõli, aga klassikaline massaažikas mandliõli sobib ka. Mandliõli imendub ehk tiba aeglasemalt, mistõttu seda ei pea nii sageli juurde panema, see-eest meeldib mulle seesamiõli libisemine rohkem. Aga eks õli valik sõltub suuresti massaažitüübist ja, nagu ma nüüd õppinud olen, kliendi nahatüübist.
Sõnaga. Ma tunnen end nagu laps maailma avastades.
* antud juhul kasutan ma terminit “ohtlikud ained” konkreetset tüüpi (s.t. PBT – persistent, bioaccumulative, toxic) ainete tähistamiseks. See on selline termin. Muud ained võivad ka loomulikult ohtlikud olla. Kui olete märganud viimasel ajal thinkbefore projekti, mille raames leiti mitmete vabatahtlike verest ohtlike ainete jälgi, siis täpselt nendest PBT-dest nad räägivadki. Ka pestitisiidid on (enamasti) PBT-d. Selles nende ohtlikkus seisnebki
Vat selline elukas elab minu sees: laiskuse- ja näljakoll. Ma õpin teda siin viimasel ajal tundma, et hakata temaga koostööd tegema. Panin talle nimeks Kollu 🙂
Põhjus on sel joonistamisel ka. Teraapiline.
Nimelt jäi mul omal ajal suitsetamine viimaks ilma igasuguste probleemideta maha, kui võtsin hoiaku, et ega mina ega minu keha ometi mürki taha, see, kes tahab, on minu nikotiinisõltuvus* ehk nikotiinikollike. Kujutasin teda väga elavalt ette ka ja joonistasin üles ja puha. Tookord lihtsalt ei leidnud võimalust skännimiseks ja seepärast pole teda jäädvustatud. Kui siis paar korda tuligi mingi aje suitsetada, sain aru, et, näe, koll on näljane. Eriti naljakas oli, et mul tekkis nikotiinikollikese suhtes viimaks ülisuur kaastunne. Lohutasin teda, kui ta näljane oli ja puha.
Ilmselt oli see just kaastunne omaenda nõrkuse vastu, mis sihile viis. Sest ma ei tea kedagi teist, kel suitsetamisest loobumine oleks käinud nii lihtsalt ja eelkõige just kindlalt. Mul ei ole hirmu ka, et ma kunagi veel suitsetama hakkan. Mina ju ei taha mürki 🙂
Nii et ma loodan oma rasva- ja laiskusekolliga midagi sarnast saavutada. Mina ju olen tubli, virk ja kraps ja ei ole mingit põhjust, miks ma enda elukvaliteeti kogu aeg saboteerima peaks. Ma lihtsalt samastun sageli Kolluga 🙂
* Oh, kui kaua võttis aega, et tunnistada endale, et tegu ikkagi oli sõltuvusega. Muidu oli mul väga palju vabandusi suitsetamiseks, peamine muidugi vana hea “ma naudin suitsetamist”. Kui ma siis ükskord avastasin end märtsikuus lõdisedes räästa all kimumas, jõudis kohale, et enese petmine on üks erakordselt loll harjumus, sest et sisimas ma ju ometigi tean, et ma petan end! Mida ma seal lõdisedes nautisin? Mõnda sigaretti (õigemini küll suitsetamise rituaali) nautisin ma kindlasti, aga rõhuvat osa neist mitte. Tegu oli lihtsalt sõltuvusega.
Aga ma sain täna uue korseti! Underbusti!
Pingutamata kujul (sest ma pean veel õppima, kuidas ise pingutatakse). Olen väga rahul!
—-
edit:
Nüüd ma õppisin ära, kuidas ise korsetti pingutatakse ja jõudsin järeldusele, et oleks võinud rahulikult numbri võrra väiksema korseti osta. Sain maksimaalselt pingule (st vahet taha ei jäänud) ja minu poolest oleks võinud veelgi pingutada. Praegusest pildist tulemus just märkimisväärselt ei erinenud.
Aga ikka olen rahul 🙂
I have a dream…
Mul on unistus, et jämme-olemist saaks lihtsalt faktina konstateerida. Ilma, et sellega kaasneks automaatselt hinnang jämmeda inimese välimuse kohta. Ilma, et peaks eufemisme kasutama.
Sõna, mis tähistab ülekaalulisi inimesi, on juba täiesti olemas – paks. Seepärast ma kasutangi seda nii vabalt enda kohta: ma ei jaga selle sõnaga hinnangut.
Nii nagu pole hinnanguline, vaid fakti nentiv sõna “blond” või “lühike”.
Nii nagu ma võin enda kohta ilma hinnanguta öelda, et mul on hallid silmad.
Ma ei pea ju selleks eufemisme otsima… Miks ma peaks seda tegema oma suuruse kirjeldamiseks? See on ju lihtsalt üks mu välimuse jooni…
Täpselt samal viisil võin ma enda kohta öelda rahulikult “paks”. Sest et, noh. Ma olen ju. Paks.
See, kas see on ilus või ei, on maitseasi. Kas mul on tervisehädad (ei ole), on minu ja mu arsti vaheline asi. See, kas ma olen murumunana laialivalguv* või vormis, on täitsa omaette jutt**. Aga paks olen ma ikka. Ja on kõik teised minu kaalukategoorias inimesed, olgu nad haiged või terved, vormis või vormitud, ilusad või inetud.
“Paks” on lihtsalt sõna.
* see oli niivõrd geniaalne lause tookord, et ma pool päeva turtsusin naerda…
** iseenesest olen ma alati rääkinud, et FIGUUR kui selline on mul väga hea***. Ainult mõõtmed on suured.
*** emaliini head geenid!
Üks põhjus, miks mul on peale suurerinnaliste pesupoe ka paksude naiste riidepoe mõte olnud, on see, et ma ei tea tõesti ÜHTEGI paksu, kellele paksude riided sobiks.
Mu sõber moekunstnik seletas seda sellega, et paksude riided pole tegelikult suurte naiste peal disainitud, vaid on võetud tavalised lõiked ja neid suurendatud. Tulemusena on riided lihtsalt telgid. Muidu poleks ju midagi, aga nii kaovad muidu ehk olemasolevad vormid ja niigi lopsakas naine paistab veelgi jämedam.
See, kusjuures, on väidetavalt taljesse töödeldud pluus!
Aga pole probleemi! Õnneks on olemas moodus, kuidas kümne sekundiga kaotada kümme kilo:
Magic!
Selles mõttes mulle see viimaste aastate puusavööde mood meeldib. Lõppeks pole keegi öelnud, et jämme naine ei võiks saledamate naiste puusavööd taljel kanda…
Et kust vöösid saab? Kaltsukatest. Minu omad on pärit Uuskasutuskeskusest ja USA Today’st. Nii et minge jahile.
kes soovib UK (või USA) süsteemis rinnahoidjanumbrit teada, saab kasutada seda kalkulaatorit. minu ja mitme mu tuttava kogemuse järgi üsna adekvaatne.
ja viimaseks üks video. seekord ei ole paljakskooritud enam mitte mina, vaid üks erica, kes peab lehte http://www.sophisticatedpair.com. siin ta näitab, kuidas rinnahoidjat selga pannakse. tundub küll, et kui suur raketiteadus saab olla riietumine, aga, näe, on. kui paned rinnahoidja endale sedaviisi “kaapides” selga ja rinnad satuvad õigesti korvidesse, siis võid kindel olla, et su rinnad ei ürita päeva lõpuni rinnahoidjast põgeneda.
õpib olema e. Ise
mõttetuse jumalanna 