selle guugeldamise võib nüüd ära lõpetada. ütlesin juba, kuidas asi oli ja jääb. minu eesmärk pole kedagi lahku ajada, väga kaugel sellest. tõesti.

küll aga on ääretult tobe näha, kuidas säärasele mehele halleluujat ja hosiannat lauldakse, nagu jeesuke oleks taevast maa peale laskunud ja terve suguvõsu ära õnnistanud oma tulemisega. armastus on kena asi, aga õnnistegemise käigus oleks ehk võinud inimestele mitte pähe astuda. näiteks puhtalt ignoreerida seda üht ja ainsat asja üldse, mis mulle oluline oli – anda teada, kui asjad muutuvad.

inimene, kes täiesti teadlikult teistele sellisel viisil meelega haiget teeb – ja veel täiesti provotseerimata – ei ole ega saa olla suurepärane inimene.
ja tema sellisena serveerimine ongi see, mida ma nimetan silmakirjateatriks.
juhuslikult aga on silmakirjalikkus miski, mida ma ei salli. üldse.

aga tegelikult olen mina ka olemas.

tegelikult mul on omad tõekspidamised ja vajadused. mul on hääl, millega oma vajadusi valjult välja öelda ja mul on õigus nõuda, et seda häält kuuldaks.
mul on õigus olla olemas, mul on õigus öelda, millistel tingimustel ma kaasa mängin – ja mul on õigus oodata, et nende tingimustega arvestatakse. mul on õigus eeldada, et minust lugu peetakse.
mul on õigus oodata, et üle minu piiride ei minda.

tegelikult ma ei ole tähtsusetu… ese… kellele võibki liiga teha. tegelikult minuga mittearvestamine loeb.

seepärast ei olegi inimene, kes kaks aastat teadlikult ignoreerib minu tõekspidamisi, issand-õnnistegija järglane ja ei ole õige teda sellisena esitleda.

nii et lõpetage see halleluujatamine ära. ongi kõik.