Kunagi ehk kirjutan ma meestekollektiivis töötamisest pikemalt, sest kirjutada on sellest palju. Sellest, kuidas just siin on eriti lihtne näha, kuidas minu enda valitud roll (s.t. teadlik käitumine) mõjutab inimeste vahelist dünaamikat ja suhtumist minusse ning kuidas vahel on vaja mängida õige õhukese piiri peal, et parimat tasakaalu hoida.

Igatahes kui siia tööle tulin, otsustasin ma üsna ruttu, et just parima dünaamika nimel on parem, kui ma oma võrdlemisi roppu huumorisoolikat mõnevõrra vaka all hoian. Varjama otseselt ei pea, aga igal juhul ei tasu auguäärsete naljadega kaasa minna.

No aga häda on selles, et mul ON ropp huumorisoolikas ja teatud vastused tulevad automaatselt pähe.

Sellega seoses avastasin eile avastasin, et üks võimalus nalja teha on seda nalja rõhutatult mitte teha.

Muu jutu sees ütles KK: “Aga TEGELIKULT olen mina Liivimaa parim ratsutaja”
Millele mul tuli koheselt ja korraga pähe kolm vastust, üks auguäärsem kui teine.
Lasin need siis järgemööda peast läbi, muigasin ning ütlesin: “Tead, ma ei saa seda väidet kahjuks kommenteerida.”

Õhtul ütles KK lause, mida mõnes teises kontekstis oleks päris omapäraselt saanud tõlgendada. Olles isegi oma lause üle paar sekundit mõelnud, viitas ta isegi sellele: “See kõlas nüüd ausalt öeldes päris nilbelt”.
Mina: “Ma vaatan jah, et sa ütled viimasel ajal päris tihti laused, mida ma nagu ei oskagi kohe kommenteerida… Või, noh, oskan, aga hästi ei saa, kui tahan korraliku naisterahva immitsat hoida”
KK: “Sa pead seda Liivimaa parima ratsutaja tiitlit silmas või?”

… nii et tüüp sai aru küll ühest ütlemata jäetud lausest.